"Basseinikas" Maardu karjääris

Täna toimusid siis nö. basseinitunnid Maardu karjääris. Järve ülesõidust noppisime Aivsiga mereväe tibi peale ja põrutasime kohale. Teised kaks plikat pidid hiljem tulema. Aeg oli lepitud 12:00, meie jõudsime pool tundi varem. Päris huvitav koht iseenesest. Kalamehi iga kalda peal.

 Koht kus veeprotseduurid toimuma said oligi veits basseini moodi. Selline väike sopikene, sügavust 3m, temp. pinnal 23 kraadi, põhjas 21 kraadi.

Saabusid Jass ja Helina. Kõigepealt õppisime varustust kokku panema, seejärel seletas Jass milliseid harjutusi hakkame vee all sooritama. Kuigi vee temperatuur seda ei nõudnud tõmbasin mina kalipsole ka pealmise osa igaks juhuks lisaks. Kartsin, et äkki kõrv hakkab jälle veiderdama, kapuutsiga ikkagi ju soojem. Raskuseid pidin aga seepärast rohkem panema. Kola selga, väike buddy kontroll ja minek.

Alguseks olgu ära öeldud, et seekordne sukeldumine läks konkreetselt perse. Kohe kui vette sain tundsin, et miskit on valesti. Esiteks maski pingutusrihmad ei toiminud nagu vaja (mask põhimõtteliselt kukkus eest ära) ja teiseks kaldusin millegipärast tugevalt ette. Esimene probleem lahenes kiiresti- Helina ulatas mulle lihtsalt uue maski, kuid teise jama põhjus selgus hiljem.

Harjutused sujusid siiski ladusalt ja ega seal miskit keerulist polnudki. Kõigepealt rivistas Jass meid põhjas enda ette nagu sõdurid ja näitas iga harjutust ette. Esimesena tuli regu suust ära võtta ja tagasi panna. Käkitegu. Järgmiseks võtsime regu suust ja viskasime minema (kõrvale), see tuli käsikaudu üles leida ja suhu tagasi panna. Seejärel harjutused maskiga. Kõigepealt lasime maski poolenisti vett täis ja siis tuli sealt vesi ninakaudu välja puhuda. Sama sooritus täis maskiga. Mereväe tibil (nimi ikka veel meeles ei seisa) tõmbas vist kergelt paanikaks ära, ta käis paar korda pinnal. Meie Aivsiga ootasime all. Järgmiseks pidime maski täiesti peast ära võtma ja tagasi panema. Minul esimesel korral ei õnnestunud kuna rihm sattus valesti kuid asi oli siiski kontrolli all. Viimaseks harjutuseks oli buddyle õhu jagamine. Põhjas vedeles üks auto uks koos peegliga millest sai oma juhmi nägu jõllitada. Normaalne.

Ilgelt sant oli seal põhjas niimoodi põlvitada kui pidevalt pead end ümber kukkumast hoidma. Raskused, sindrinahad said ilmselt valesti peale. Vedasid kogu aeg ette. Kohapeal ei hakanud ja kaldale ei viitsinud neid sättima ka minna (oleks ju võinud) kuna otseselt harjutusi see ei seganud.

Lõpuks saime Aivsiga mahti ka veits omapead all ringi luusida. Temal oli minu kadeduseks ujuvus paigas viis pluss, et mitte öelda tip-top. Komberdasin justkui haige loom. Minu arust oli raskust natuke vähe (12 kg), mõni kilokene oleks võinud lisaks olla ja oh seda kana aju, ei märganud põhjast mõnda kivi endale taskusse toppida. Äh…

Kuskilt nina alt nirises maski pidevalt vett sisse, seega olin suurema osa ajast ametis tasakaalu hoidmise, ujuvuse timmimise (paar korda lendasin välja ka) ja maskist vee välja puhumisega. Tagatipuks lasi vesti õhu regulaator kah veel läbi. Ümbruse nautimiseks jäi väga vähe aega.

Miskit ma siiski tähele panin. Nähtavus oli päris hea, välja arvatud need kohad kus ma muda üles keerutasin. Palju suuri paekamakaid ning huvitav taimestik. Ka kalarikas tundub see karjäär olevat. Väga kihvt põhi mida uurida. Koht mida tasub kindlasti avastama tulla.

Näitasin Aivsile, et mul õhku 50 bar’i järel, temal topelt nii palju. Pole ka ime, et mul õhk selle rahmimise käigus nii kiiresti ära kulus. Tõusime pinnale. Vihma sadas. Teised tibid (jälle nime ei mäleta) olid vahepeal kohale jõudnud, nüüd oli nende kord mulistama minna.

Pisike eine võileibade näol. Jälgisime kuidas teised harjutusteks valmistuvad. Mõnda aega passisime ja ajasime niisama juttu kuid ilm kippus jahedaks ja pilved hakkasid jälle kogunema. Leppisime kokku, et ülehomme teeme siin samas teisegi basseinitunni ning uhasime kodu poole.

Kuna inimene õpib (vähemalt peaks õppima) oma vigadest, siis ehk jäi siit miskit kõrvade vahele ka ning järgmine kord tean kuidas paremini toimida. Jälle kogemuse võrra rikkam.