Kuvatud on postitused sildiga Maapealsed tegemised. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Maapealsed tegemised. Kuva kõik postitused
teisipäev, 17. august 2010
Öökino
pühapäev, 1. august 2010
Hõissa pulmad!
Käisin pulmas. Kaks toredat inimest on nüüd üheks saanud. Pulmapidu oli äge, kõigi oma traditsioonidega. Oksjonilt soetasin endale mälestuseks Jaana kuulsa maali “Tank”. Sertifikaadiga ja puha.
Ja kui see tähtis päev oli möödas siis… :)
Palju õnne teile Aivo ja Jaana!
Ja kui see tähtis päev oli möödas siis… :)
Palju õnne teile Aivo ja Jaana!
esmaspäev, 26. juuli 2010
Puhkus
Inimene otsib ja tahab kogeda pidevalt midagi erilist, midagi uut ja teistsugust. Seda mida kodus ei ole. Sellepärast lähebki ta reisima. Kuhugi võõrsile. Mõnikord on aga nii, et lihtsad paigad ja lihtsad asjad, need samad mis siin samas, tema koduhooviski olemas, on sama erilised ja sama uudsed kui need mille järele ta mõnel kaugel maal januneb.
Puhkus. Ja kui on puhkus siis olgu ikka puhkus. Mõneks ajaks telki kolimise plaan kerkis päevakorda juba nädalajagu päevi tagasi. Kuna kõik potensiaalsed kompanjonid olid parasjagu hõivatud igasugu muude minule arusaamatute tegemistega siis neljapäeva õhtul otsustasin, nüüd aitab, sõidan mere äärde, sirutan jalad kuumal rannaliival välja ja ei tee peale vedelemise mitte midagi.
Mõeldud-tehtud. Kompsud kokku ja poolteist tundi enne südaööd olingi matsirannas. Esmalt piilusin sama kohta kus tänavu jaanipäeva pidasime (rmk puhkeplats), et kas on vaba, oli vaba aga… Esimene asi kui autost välja astusin langes mulle peale hiiglaslik parmu pilv, olin sunnitud pooled neist külili lööma. Kõik märgid näitasid, et hiljuti viibis seal suurem seltskond, mõlemale poole söögilauda oli kaevatud peldikud, nii paari meetri kaugusele. Isegi kinni ei olnud aetud. Kurat! Ma ei saa aru inimestest kes situvad sinna kus nad söövad. Mõnikümmend meetrit eemal märkasin puu alla kokku kuhjatud prügihunnikut, kusjuures suured prügikonteinerid asuvad teist sama palju maad edasi. Igatahes meeleolu langes mitme pügala võrra, õnneks ka ainus kord seal viibitud aja jooksul. Ääremärkusena mainin, et tavaliselt on rannaala koos telkimiskohtadega küllalt hästi hoitud ja korrastatud.
Kuna ülejäänud telkimiskohad olid juba teiste suvitajate poolt hõivatud siis tuli käiku lasta plaan B, paik kus viibisime eelmisel suvel sõpradega peaaegu kaks nädalat asub nõlva peal ja veidi eraldatumalt. Lõkkease ning kolm päevinäinud palki ümber selle oli oma lihtsuses minu jaoks isegi hubasem kui kõik muud ranna telkimispaigad kokku. Huvitaval kombel ja õnneks ei jaganud parmud siinkohal minu arvamust, mõni üksik vaid tiirutas.
Ööd meeldivad mulle kõige rohkem. Öösiti on meres mõõn. Minimõõn, nagu mulle meeldis mõelda. Tätte laulud, puudelt peegelduv lõkke helk, mänglevad sädemed, sipelgapoiss kõnnib üle varba ja pea kohal on Suur Vanker. Hommikul toksib rähn äratuseks kõrval puud ja väikesed linnud on leidnud telgi katusel mõnusa platsi kus liugu lasta. No mis sa hing veel oskad tahta. Puhkus missugune. :)
Päeval sai laiseldud liival või laiseldud telgis. Palav- midagi kolmekümne ligi, kuigi vahel sõudsid taevas tumedamad pilved ja ühel ööl sain ka sahmaka vihma kaela.
Reede õhtul vaatasin, midagi punast paistab läbi puude. Jooksin ruttu randa ning olin tunnistajaks nii punasele päikeseloojangule kui punane üks punane üldse olla saab. Istusin tükk aega rannas ja see vaatepilt lummas. Sellistel hetkedel olen alati kirunud hea fototehnika puudumist.
Toimkond. Kartulipuder lihapallidega. Minu suutmatus õigeaegselt hankida kateloki priimuse jaoks piiritust päädis sellega, et pidin iga jumala söögikorra jaoks lõkke üles tegema. Päevasel ajal tüütu tegevus.
Lõkkepuid korjates avastasin, et mul on naaber, umbes poolsada meetrit eemal künka otsas on rebaseisanda häärber, tundus, et peremeest ei olnud kodus.
Kohaliku kaupluse infotahvlil oli plakat millel seisis, et laupäeva õhtul on vanas paadikuuris simman, pilet 60 eeku. Tõsiasi oli aga see, et mul ei olnud sularaha kaasas. Nagu ütleb vana Tõstamaa vanasõna: mida pole seda pole ja otse loomulikult selgus, et ei leidu Tõstamaal mitte ühtegi pangaautomaati. Jäigi seekord simmanil käimata. Ei hakanud kiibitsema ka.
Reedel hüppasin lainetesse, vesi oli vahemere kraadi. Laupäeval hüppasin jälle lainetesse, vesi oli arktika kraadi. Sama lugu ka pühapäeval. Raisk, kisub või jala krampi. Selline tunne nagu oleks talvel vette kukkunud. Räägivad, et idatuul olla salaja ligi hiilinud ja veemassid segi pööranud. 28 kraadi pealt üleöö 6 kraadini kukkuda on päris karm. Siuh sisse ja siuh välja, põlvini vees kannatas olla, selle suutis päike päevaga soojaks kütta. Aga muidu oli mõnus.
Pühapäeva õhtul sõitsin koju. Jõudsin veel Kaidolegi külla minna. Hiljem puhaste linade vahele pugedes tundsin juba telgist puudust.
Puhkus. Ja kui on puhkus siis olgu ikka puhkus. Mõneks ajaks telki kolimise plaan kerkis päevakorda juba nädalajagu päevi tagasi. Kuna kõik potensiaalsed kompanjonid olid parasjagu hõivatud igasugu muude minule arusaamatute tegemistega siis neljapäeva õhtul otsustasin, nüüd aitab, sõidan mere äärde, sirutan jalad kuumal rannaliival välja ja ei tee peale vedelemise mitte midagi.
Mõeldud-tehtud. Kompsud kokku ja poolteist tundi enne südaööd olingi matsirannas. Esmalt piilusin sama kohta kus tänavu jaanipäeva pidasime (rmk puhkeplats), et kas on vaba, oli vaba aga… Esimene asi kui autost välja astusin langes mulle peale hiiglaslik parmu pilv, olin sunnitud pooled neist külili lööma. Kõik märgid näitasid, et hiljuti viibis seal suurem seltskond, mõlemale poole söögilauda oli kaevatud peldikud, nii paari meetri kaugusele. Isegi kinni ei olnud aetud. Kurat! Ma ei saa aru inimestest kes situvad sinna kus nad söövad. Mõnikümmend meetrit eemal märkasin puu alla kokku kuhjatud prügihunnikut, kusjuures suured prügikonteinerid asuvad teist sama palju maad edasi. Igatahes meeleolu langes mitme pügala võrra, õnneks ka ainus kord seal viibitud aja jooksul. Ääremärkusena mainin, et tavaliselt on rannaala koos telkimiskohtadega küllalt hästi hoitud ja korrastatud.
Kuna ülejäänud telkimiskohad olid juba teiste suvitajate poolt hõivatud siis tuli käiku lasta plaan B, paik kus viibisime eelmisel suvel sõpradega peaaegu kaks nädalat asub nõlva peal ja veidi eraldatumalt. Lõkkease ning kolm päevinäinud palki ümber selle oli oma lihtsuses minu jaoks isegi hubasem kui kõik muud ranna telkimispaigad kokku. Huvitaval kombel ja õnneks ei jaganud parmud siinkohal minu arvamust, mõni üksik vaid tiirutas.
Ööd meeldivad mulle kõige rohkem. Öösiti on meres mõõn. Minimõõn, nagu mulle meeldis mõelda. Tätte laulud, puudelt peegelduv lõkke helk, mänglevad sädemed, sipelgapoiss kõnnib üle varba ja pea kohal on Suur Vanker. Hommikul toksib rähn äratuseks kõrval puud ja väikesed linnud on leidnud telgi katusel mõnusa platsi kus liugu lasta. No mis sa hing veel oskad tahta. Puhkus missugune. :)
Päeval sai laiseldud liival või laiseldud telgis. Palav- midagi kolmekümne ligi, kuigi vahel sõudsid taevas tumedamad pilved ja ühel ööl sain ka sahmaka vihma kaela.
Reede õhtul vaatasin, midagi punast paistab läbi puude. Jooksin ruttu randa ning olin tunnistajaks nii punasele päikeseloojangule kui punane üks punane üldse olla saab. Istusin tükk aega rannas ja see vaatepilt lummas. Sellistel hetkedel olen alati kirunud hea fototehnika puudumist.
Toimkond. Kartulipuder lihapallidega. Minu suutmatus õigeaegselt hankida kateloki priimuse jaoks piiritust päädis sellega, et pidin iga jumala söögikorra jaoks lõkke üles tegema. Päevasel ajal tüütu tegevus.
Lõkkepuid korjates avastasin, et mul on naaber, umbes poolsada meetrit eemal künka otsas on rebaseisanda häärber, tundus, et peremeest ei olnud kodus.
Kohaliku kaupluse infotahvlil oli plakat millel seisis, et laupäeva õhtul on vanas paadikuuris simman, pilet 60 eeku. Tõsiasi oli aga see, et mul ei olnud sularaha kaasas. Nagu ütleb vana Tõstamaa vanasõna: mida pole seda pole ja otse loomulikult selgus, et ei leidu Tõstamaal mitte ühtegi pangaautomaati. Jäigi seekord simmanil käimata. Ei hakanud kiibitsema ka.
Reedel hüppasin lainetesse, vesi oli vahemere kraadi. Laupäeval hüppasin jälle lainetesse, vesi oli arktika kraadi. Sama lugu ka pühapäeval. Raisk, kisub või jala krampi. Selline tunne nagu oleks talvel vette kukkunud. Räägivad, et idatuul olla salaja ligi hiilinud ja veemassid segi pööranud. 28 kraadi pealt üleöö 6 kraadini kukkuda on päris karm. Siuh sisse ja siuh välja, põlvini vees kannatas olla, selle suutis päike päevaga soojaks kütta. Aga muidu oli mõnus.
Pühapäeva õhtul sõitsin koju. Jõudsin veel Kaidolegi külla minna. Hiljem puhaste linade vahele pugedes tundsin juba telgist puudust.
reede, 16. juuli 2010
Iglu
Päris karge meenutus suvisesse leitsakusse. Siis kui hanged veel ninani olid ja võimutses pakane ehitati Reelika hoovile iglu. Vesipiip ja jäägertee maitsesid paremini veel kui muidu. Algselt oli plaan ehitada see kuhugi looduse rüppe ja siis seal seljad vastakuti veeta öö või paar kuid seekord oli nii ja talvesid on saabumas mitmeid.
Reelika pani kokku ka väikese meenutava klipi:
Reelika pani kokku ka väikese meenutava klipi:
laupäev, 10. juuli 2010
Telksaun
Ükspäev jäin mõtisklema selle üle, et ma ei ole juba ammu telkasunas saanud käia. Täna Erki helistas, et neil on õhtul Lauri veskis just selline plaan. Tore.
Vana raudteetammi äärest tõime Einariga sarapuu oksi ja painutasime neist raamistiku millele tõmbasime peale jupi kilet ja koormakatte. Erki ja Lauri tegelesid ahju ehitamisega. Kui tavaliselt oleme telksauna tassinud lõkkes kuumaks aetud kivid mis on metallkorvi sees (paar korda isegi päris kuppeltelki) siis seekord mugavuse mõttes valmistati vanast propaangaasi balloonist spetsjom köetav ahi mida saab vajadusel ka auto pagasiruumis transportida.
Ma ei tea kuidas teile aga minu jaoks on telksaunas käimine eriti nauditav tegevus. Kuidagi teistsuguse ja parema enesetunde annab kui tavaline saun. Ma ei oska seda paremini seletada aga nii see on. Paljud kes esimest korda proovinud on samal arvamusel.
Algselt oli selline ehitis (higistamistelk) pärit indiaanikultuurist kui puhastumistseremooniate läbiviimise paik. Tänapäeval võib sellist sauna osta poest.
Tegelikult on telksauna ehitamine imelihtne ja võimalik käepärastest vahenditest püstitada ükskõik kuhu (soovitavalt mõne veekogu äärde). Lisaks saunamõnudele jääb ka isetegemise rõõm. Kui leiate kuskilt piisavalt kilet, koormakatet või presenti, oksi või muud taolist materjali raamistiku ehitamiseks, kive (soovitavalt sinised raudkivid, punased muutuvad lõkkes liivaks) ja näpuotsaga pealehakkamist siis tuleb selle ehitamisega toime igaüks.
Mõned tähelepanekud:
* Saun peaks olema piisavalt suur, et end liigutades kerise vastu ei kõrvetataks ja piisavalt väike, et maksimaalselt ära kasutada kuumust.
* Samal põhjusel ei tohiks olla lagi liiga kõrge kui kavatsetakse istuda maapinna lähedal.
* Telgi servade alt ei tohiks sisse pääseda õhku, muidu tekib olukord kus jalad külmetavad ja pea kõrbeb, õhu liikumist saab reguleerida ukseava kaudu.
* Mida väiksem saun seda kõvem leil ja kivid kestavad ka kauem. Seega, ohutuse mõttes ei tohiks keris paikneda saunalise ja ukseava vahel või saunaline ukseava suhtes kerise taga kuna kivid on väga kuumad ja ruum on väike siis paanika hoos üle kuuma kerise jooksmine võib kaasa tuua tõsiseid tagajärgi.
* Otse lõkkest toodud kivid annavad parema efekti.
* Vingu vältimiseks tuleks maasse kaevata auk või eemaldada kerise alt rohukõrred.
* Hiljem, kui kivid on juba veidi jahtunud saab ka aurusauna nautida.
* Ja kõige olulisem tähelepanek – OLE KAINE!
Vana raudteetammi äärest tõime Einariga sarapuu oksi ja painutasime neist raamistiku millele tõmbasime peale jupi kilet ja koormakatte. Erki ja Lauri tegelesid ahju ehitamisega. Kui tavaliselt oleme telksauna tassinud lõkkes kuumaks aetud kivid mis on metallkorvi sees (paar korda isegi päris kuppeltelki) siis seekord mugavuse mõttes valmistati vanast propaangaasi balloonist spetsjom köetav ahi mida saab vajadusel ka auto pagasiruumis transportida.
Kuna paremat veekogu meil parasjagu kusagilt võtta polnud kuhu peale kuuma leili sisse karata siis tõi Erki väikese täispuhutava basseini kaasa. :)
Tegelikult on telksauna ehitamine imelihtne ja võimalik käepärastest vahenditest püstitada ükskõik kuhu (soovitavalt mõne veekogu äärde). Lisaks saunamõnudele jääb ka isetegemise rõõm. Kui leiate kuskilt piisavalt kilet, koormakatet või presenti, oksi või muud taolist materjali raamistiku ehitamiseks, kive (soovitavalt sinised raudkivid, punased muutuvad lõkkes liivaks) ja näpuotsaga pealehakkamist siis tuleb selle ehitamisega toime igaüks.
Mõned tähelepanekud:
* Saun peaks olema piisavalt suur, et end liigutades kerise vastu ei kõrvetataks ja piisavalt väike, et maksimaalselt ära kasutada kuumust.
* Samal põhjusel ei tohiks olla lagi liiga kõrge kui kavatsetakse istuda maapinna lähedal.
* Telgi servade alt ei tohiks sisse pääseda õhku, muidu tekib olukord kus jalad külmetavad ja pea kõrbeb, õhu liikumist saab reguleerida ukseava kaudu.
* Mida väiksem saun seda kõvem leil ja kivid kestavad ka kauem. Seega, ohutuse mõttes ei tohiks keris paikneda saunalise ja ukseava vahel või saunaline ukseava suhtes kerise taga kuna kivid on väga kuumad ja ruum on väike siis paanika hoos üle kuuma kerise jooksmine võib kaasa tuua tõsiseid tagajärgi.
* Otse lõkkest toodud kivid annavad parema efekti.
* Vingu vältimiseks tuleks maasse kaevata auk või eemaldada kerise alt rohukõrred.
* Hiljem, kui kivid on juba veidi jahtunud saab ka aurusauna nautida.
* Ja kõige olulisem tähelepanek – OLE KAINE!
esmaspäev, 28. juuni 2010
Matsimäe Pühajärv
Ei ole veel Eestimaa päält ilusad paigad lõppenud. Avastasin enda jaoks jällegi uue koha mille tuleviku plaanide tarvis tallele saan panna.
Eile tekkis rahval kange tahtmine kuhugi järve äärde sõita. Kuna vabad päevad ja suurepärased ilmad seda võimaldasid siis miks ka mitte.
Mõeldud-tehtud. Kodinad kokku ning Imre juhatamisel me õhtul Matsimäe Pühajärve äärde vurasimegi (Imre, Vitali, Erki, Reelika ja mina). Väga kena kohake, lõkkeplatsid olemas ja puha. Kohe tervitas meid üks koer kellel lohises kett järgi, oli selline jahikoera tüüpi koer. Seadsime telgid üles ja sõime kõhud täis. Peagi vajusid väsinud kered siuhti koti peale tuttu, oli kuulda vaid vaikset nohinat. Mina jäin tunnikeseks veel istuma ja omi mõtteid mõtlema. Äkki ilmus tuttav peni jälle välja, sebis ringi, nuuskis maad ja niutsatas kurvalt. Pakkusin talle priikosti kuid hoolimata oma tugevalt esile tungivatest roietest ei hoolinud ta sellest. Loomake on kehva lobi peal olnud juba pikemat aega. Küllap otsib oma peremeest. Selline pilt teeb ikka nukraks küll. Loodan, et ta käpp käib hästi.
Kell näitas esimest öötundi kui ma viimaks põhku pugesin. Rahutu uni oli. Öösel läks külmaks, kuidagi ei saanud asu ja koonuse kujuline magamiskott on saatanast.
Hommikul küttis päike telgi saunaks ja kogu päeva praadis seesama päike meie kehasid kuniks paadisillal külitasime. Ja kui sisemine termomeeter häirekella lööma hakkas siis kastsime endid vahelduseks jahedasse, pehmesse vette. Vesi on seal järves tumepruun ja nagu rabajärvede puhul kombeks, pinnal väga soe, sügavamal külm. Ega me muud peale vedelemise eriti ei teinudki, ega pidanudki, tahtnudki. Lasime vaimul kulgeda omasoodu.
Seekord ei saanud sääskede üle kurta, see-eest olid parmud vasika suurused. Istusivad õlale ja nõudsivad lõivu :) Millegipärast tuli heinategu meelde. Hmh…?
Eestigiid.ee kirjutab järve kohta järgmist: Matsimäe Pühajärv on põhja-lõuna suunas piklik, 55 ha suurune järv, meie rabajärvede hulgas üks sügavamaid – 8,1 m. Lääne poolt järveniu ulatuva vallseljaku kohal on kaldavööde liivane, mujalt aga ümbritseb järve kidurate mändidega raba. Järv süveneb järsult. Liivasel läänekaldal on ujumisvõimalus. Umbjärv. Järve pruunikaspunane vesi on vähe läbipaistev (1,2-1,5 m) ning mõningal määral kihistunud. talvel ei jää järv ummuksile. Kaladest leidub järves vaid ahvenat ja haugi.
Hilisemad luureandmed kinnitavad, et tegelikult asub Matsimäel kaks järve- Pühajärv ja lääne pool Kaanjärv, mõlemad üsna kõrvuti. Kaanjärvest polnud meil siis veel halli aimugi. Veidi eemal on üks vana karjäär ka, sinnagi on rmk puhkekohad ja matkarajad rajanud, käisime seal veidi nuuskimas, vesi oli igatahes külmem kui Pühajärves.
Niisiis. Ohtralt tarbitud positiivsete emotsioonide summa. See on vähim mis ma lõpetuseks öelda võin.
Päikest! :) Homme algab tööpäev.
Eile tekkis rahval kange tahtmine kuhugi järve äärde sõita. Kuna vabad päevad ja suurepärased ilmad seda võimaldasid siis miks ka mitte.
Mõeldud-tehtud. Kodinad kokku ning Imre juhatamisel me õhtul Matsimäe Pühajärve äärde vurasimegi (Imre, Vitali, Erki, Reelika ja mina). Väga kena kohake, lõkkeplatsid olemas ja puha. Kohe tervitas meid üks koer kellel lohises kett järgi, oli selline jahikoera tüüpi koer. Seadsime telgid üles ja sõime kõhud täis. Peagi vajusid väsinud kered siuhti koti peale tuttu, oli kuulda vaid vaikset nohinat. Mina jäin tunnikeseks veel istuma ja omi mõtteid mõtlema. Äkki ilmus tuttav peni jälle välja, sebis ringi, nuuskis maad ja niutsatas kurvalt. Pakkusin talle priikosti kuid hoolimata oma tugevalt esile tungivatest roietest ei hoolinud ta sellest. Loomake on kehva lobi peal olnud juba pikemat aega. Küllap otsib oma peremeest. Selline pilt teeb ikka nukraks küll. Loodan, et ta käpp käib hästi.
Kell näitas esimest öötundi kui ma viimaks põhku pugesin. Rahutu uni oli. Öösel läks külmaks, kuidagi ei saanud asu ja koonuse kujuline magamiskott on saatanast.
Hommikul küttis päike telgi saunaks ja kogu päeva praadis seesama päike meie kehasid kuniks paadisillal külitasime. Ja kui sisemine termomeeter häirekella lööma hakkas siis kastsime endid vahelduseks jahedasse, pehmesse vette. Vesi on seal järves tumepruun ja nagu rabajärvede puhul kombeks, pinnal väga soe, sügavamal külm. Ega me muud peale vedelemise eriti ei teinudki, ega pidanudki, tahtnudki. Lasime vaimul kulgeda omasoodu.
Seekord ei saanud sääskede üle kurta, see-eest olid parmud vasika suurused. Istusivad õlale ja nõudsivad lõivu :) Millegipärast tuli heinategu meelde. Hmh…?
Eestigiid.ee kirjutab järve kohta järgmist: Matsimäe Pühajärv on põhja-lõuna suunas piklik, 55 ha suurune järv, meie rabajärvede hulgas üks sügavamaid – 8,1 m. Lääne poolt järveniu ulatuva vallseljaku kohal on kaldavööde liivane, mujalt aga ümbritseb järve kidurate mändidega raba. Järv süveneb järsult. Liivasel läänekaldal on ujumisvõimalus. Umbjärv. Järve pruunikaspunane vesi on vähe läbipaistev (1,2-1,5 m) ning mõningal määral kihistunud. talvel ei jää järv ummuksile. Kaladest leidub järves vaid ahvenat ja haugi.
Hilisemad luureandmed kinnitavad, et tegelikult asub Matsimäel kaks järve- Pühajärv ja lääne pool Kaanjärv, mõlemad üsna kõrvuti. Kaanjärvest polnud meil siis veel halli aimugi. Veidi eemal on üks vana karjäär ka, sinnagi on rmk puhkekohad ja matkarajad rajanud, käisime seal veidi nuuskimas, vesi oli igatahes külmem kui Pühajärves.
Niisiis. Ohtralt tarbitud positiivsete emotsioonide summa. See on vähim mis ma lõpetuseks öelda võin.
Päikest! :) Homme algab tööpäev.
reede, 25. juuni 2010
Jaanid 2010
Tegelikult täitsa tore jaan oli. Ausalt. Ei midagi erilist aga siiski. Seekord maandusime matsirannas, ilus ja suhteliselt rahulik kohake, ei pea pidevalt jälgima, et kellelegi kogemata peale astuks. Hiljuti on sinna RMK poolt nagu võluväel mõned ametlikud lõkkekohad valminud koos katusealuse, grillahju ja muuga. Meie, Erki ja Reelikaga jõudsime juba teisipäeva lõunast kohale, osa rahvast saabus õhtul ja teine osa kolmapäeval. Võiks öelda, et ilmaga vedas. Minnes sadas ja järgmine vihmahoog oli alles viimasel ööl vastu reedet, mis tähendab, et vahepeal jõudsin ennast lühikese ajaga rannas horisontaalis olles päris ära kõrvetada. Praegugi veel rind kipitab.
Arvestades sellega, et matsi ei hõiska just oma käimlate piisavusega siis ettevalmistuste käigus kaevasime ise ühe. Kukkus teine välja üsna spartalik- auk maasse, pakud kahele poole auku, pakkude vahele kooritud kaigas ning augu ette, püsti veel üks kaigas, juhuks kui mõnel kõvemal jaanitajal ”õrrel” tasakaaluga probleeme peaks tekkima. Lõpptulemusega oldi igatahes rahul peale sääskede muidugi, kellede jaoks leidus paberirulli kõrval ka offi :) Vot selline sitamaja kirjeldus.
Varsti pärast seda külastas meid üks kohalik naissoost rmk tegelane, väitis, et teeb miskit küsitlust. Kirjutasime siis talle ankeedile kõik mis meie arust võiks veelgi paremini olla. Kaebasime käimlate, prügikastide ja viitade liigvähesuse üle ning soovitasime ümbritseva metsa huvides küttepuude lisamist puhkekomplekti nagu rmk’l tavaliselt mujal kombeks on.
Mis siis veel kirjutada. Traditsiooniliselt söödi ja joodi seda millega eestlane ikka jaanipäeval oma magu nuumab, kaasa arvatud juba eelmisest postitusest tuttavat pooli, hüpati üle lõkke, saadeti teise ilma mustmiljon sääske, vennastuti naabritega, käidi kilesaunas, joosti külma merre, külastati traumapunkti ja oldi niisama mõnusad. Ühesõnaga kõik olid omas elemendis. ;)
Ahjaa… Metsast tassiti välja üks õõnes palk mis saeti juppideks ja millest sai laheda säästulõkke teha. Põles see asjandus seestpoolt väljapoole üsna mitu tundi. Sobilik on kasutada matkasöögi valmistamisel.
Telefoni leviga seal probleeme pole sest seda lihtsalt ei ole, välja arvatud mõni üksik koht nagu veepiiril või siis kui pikem jalutuskäik ette võtta. Mäletan, et kunagi sai seal sõnumeid saadetud nii, et trükkisin sõnumi valmis, otsisin koha kus tõenäosusteooria kohaselt pidavat levi kohati olema, vajutasin saada ning viskasin telefoni kõrgele õhku. Niimoodi korduval proovimisel vahel isegi õnnestus sõnum ära saata. :)
Tegelikult oli meil plaan külastada ka naabruskonnas toimuvaid jaaniüritusi kuid… jah, kuid. :) Meil oli ju niigi lahe.
Arvestades sellega, et matsi ei hõiska just oma käimlate piisavusega siis ettevalmistuste käigus kaevasime ise ühe. Kukkus teine välja üsna spartalik- auk maasse, pakud kahele poole auku, pakkude vahele kooritud kaigas ning augu ette, püsti veel üks kaigas, juhuks kui mõnel kõvemal jaanitajal ”õrrel” tasakaaluga probleeme peaks tekkima. Lõpptulemusega oldi igatahes rahul peale sääskede muidugi, kellede jaoks leidus paberirulli kõrval ka offi :) Vot selline sitamaja kirjeldus.
Varsti pärast seda külastas meid üks kohalik naissoost rmk tegelane, väitis, et teeb miskit küsitlust. Kirjutasime siis talle ankeedile kõik mis meie arust võiks veelgi paremini olla. Kaebasime käimlate, prügikastide ja viitade liigvähesuse üle ning soovitasime ümbritseva metsa huvides küttepuude lisamist puhkekomplekti nagu rmk’l tavaliselt mujal kombeks on.
Mis siis veel kirjutada. Traditsiooniliselt söödi ja joodi seda millega eestlane ikka jaanipäeval oma magu nuumab, kaasa arvatud juba eelmisest postitusest tuttavat pooli, hüpati üle lõkke, saadeti teise ilma mustmiljon sääske, vennastuti naabritega, käidi kilesaunas, joosti külma merre, külastati traumapunkti ja oldi niisama mõnusad. Ühesõnaga kõik olid omas elemendis. ;)
Ahjaa… Metsast tassiti välja üks õõnes palk mis saeti juppideks ja millest sai laheda säästulõkke teha. Põles see asjandus seestpoolt väljapoole üsna mitu tundi. Sobilik on kasutada matkasöögi valmistamisel.
Telefoni leviga seal probleeme pole sest seda lihtsalt ei ole, välja arvatud mõni üksik koht nagu veepiiril või siis kui pikem jalutuskäik ette võtta. Mäletan, et kunagi sai seal sõnumeid saadetud nii, et trükkisin sõnumi valmis, otsisin koha kus tõenäosusteooria kohaselt pidavat levi kohati olema, vajutasin saada ning viskasin telefoni kõrgele õhku. Niimoodi korduval proovimisel vahel isegi õnnestus sõnum ära saata. :)
Tegelikult oli meil plaan külastada ka naabruskonnas toimuvaid jaaniüritusi kuid… jah, kuid. :) Meil oli ju niigi lahe.
esmaspäev, 7. juuni 2010
Ma võtsin pooli...
Eile tiksus Laurile aastake juurde. Tori on viimasel ajal eriti armsaks saanud, niisamuti kui Heleni espetšjom retsepti järgi valmistet poolgi. Ah, et mis sinna kokku valati? Küsige Heleni käest.
Ja sellest kuidas Viide leili viskas… No olgu lühidalt öeldud, et kaks asjaosalist olid sekundiga lava põrandal jaheduse rüppes siruli nagu silgud.
Nüüd olengi tuim kui kala. Rääkisin töö juures pool päeva sääskedega juttu. Katusel…
Ja sellest kuidas Viide leili viskas… No olgu lühidalt öeldud, et kaks asjaosalist olid sekundiga lava põrandal jaheduse rüppes siruli nagu silgud.
Nüüd olengi tuim kui kala. Rääkisin töö juures pool päeva sääskedega juttu. Katusel…
pühapäev, 23. mai 2010
Muru on põlvini
…ja muru oligi põlvini. Peaaegu.
Nädalavahetusel korraldati Toris puude lõhkumise talgud, no ja muud toimetamist jagus kah – kes niitis muru, kes pügas hekki, kes kraamis tube. Abivalmis talgutajaid oli kokku tulnud üle mägede ja merede. Saabuti juba reede õdagul, et hommikul koos kukega pihta hakata.
Aga kuna hommikuni oli veel üüratult aega siis sisustati see lihtsalt lõbusa olemisega grilli ja õlle seltsis. Keegi käis saunas ja keegi tinistas kitarri.
Süüdati suur lõke millesse Lauri tassis igivanad madratsid millede sisu olemust teadis vast ainult vanajumal ise. Niisiis, asi viis selleni, et keset ööd Kaddi ja Kersti kes juba kõige magusamat und magasid (nõrgad) maja teiselt korruselt alarmi tõstsid: “Kas keegi põletab juukseid vä?” Selgus, et kogu lõhnabukett mis madratsitest eraldus kandus tuulega otse plikade toa aknast sisse :) Etteruttamata olgu öeldud, et minu magamisase oli peaaegu samas toas… Oli jah rõve hais.
Kui ma hommikul muruniiduki “armsa” põrina saatel ärkasin sebisid virgemad juba mööda hoovi ringi. Siinkohal kiidan ilmajaama selle eest, et nad oma ennustamisega puusse panid lubades laupäevaks sitta suusailma. Lõunaks olin mõnusalt põlenud ja punane nagu vähk.
Peale eeskujulikult tehtud tööd, kui päike käis juba viimast veerandit aeti saun taas kurjaks ning joosti hüpeldes jõkke (korduvalt) mille peale Kauri ütles: “Vette läksid mehed aga välja tulid naised.” :) No tegelikult oli jõevesi soe.
Koju jõudes olin väsinud kui tont.
Nädalavahetusel korraldati Toris puude lõhkumise talgud, no ja muud toimetamist jagus kah – kes niitis muru, kes pügas hekki, kes kraamis tube. Abivalmis talgutajaid oli kokku tulnud üle mägede ja merede. Saabuti juba reede õdagul, et hommikul koos kukega pihta hakata.
Aga kuna hommikuni oli veel üüratult aega siis sisustati see lihtsalt lõbusa olemisega grilli ja õlle seltsis. Keegi käis saunas ja keegi tinistas kitarri.
Süüdati suur lõke millesse Lauri tassis igivanad madratsid millede sisu olemust teadis vast ainult vanajumal ise. Niisiis, asi viis selleni, et keset ööd Kaddi ja Kersti kes juba kõige magusamat und magasid (nõrgad) maja teiselt korruselt alarmi tõstsid: “Kas keegi põletab juukseid vä?” Selgus, et kogu lõhnabukett mis madratsitest eraldus kandus tuulega otse plikade toa aknast sisse :) Etteruttamata olgu öeldud, et minu magamisase oli peaaegu samas toas… Oli jah rõve hais.
Kui ma hommikul muruniiduki “armsa” põrina saatel ärkasin sebisid virgemad juba mööda hoovi ringi. Siinkohal kiidan ilmajaama selle eest, et nad oma ennustamisega puusse panid lubades laupäevaks sitta suusailma. Lõunaks olin mõnusalt põlenud ja punane nagu vähk.
Peale eeskujulikult tehtud tööd, kui päike käis juba viimast veerandit aeti saun taas kurjaks ning joosti hüpeldes jõkke (korduvalt) mille peale Kauri ütles: “Vette läksid mehed aga välja tulid naised.” :) No tegelikult oli jõevesi soe.
Koju jõudes olin väsinud kui tont.
pühapäev, 11. aprill 2010
Kanuuturistid ja suitsev kaheraudne
Pühapäev, kevadine leitsak, torimemme saun, punetavad silmad, õhetav nägu, Soomaa veteväljad ja kanuuturisdid. Need võiks olla selle päeva märksõnad…
Käisime Toris kanuuturiste kanseldamas, õigemini kanseldasid neid Helen ja Lauri, meie Imrega kütsime torimemme sauna kuumaks.
Saun on selline vanaaegne, ei midagi üleliigset- jõest toodud vesi aetakse kuumaks pliidil ja leili viskamine käib lavaruumis luugi kaudu. Natuke meenutas suitsusauna. Täpselt see mida vaja.
Kuna sauna polnud ammu keegi tarvitanud oli tükk tegemist, et pliit korralikult tõmbama saada, siiberda palju tahad aga korsten, sunnik ei suitse. Läkastamine ja punetavad silmad käivad ilmselgelt sellise tegevuse juurde :) Jändamist ja käsikaudu kobamist jätkus pikemaks ajaks aga tööle me selle lõpuks saime. Hiljem, kui Helen ja Lauri retkelt saabusid ning grillis söed kustusid sai kered mõnusasti kuumaks.
Selle aasta esimene päikesevõtt on ka tehtud, nüüd nägu õhetab. Vastupidiselt päeval valitsevale palavusele läks õhtul päris jahedaks, tuli mütsid ja joped jälle välja otsida. Päev lõppes “Kussa tee kinos” filmiõhtuga.
Hiljem haarasime lennult:
Tehtud selle tembu lõpuks saimegi,
kuigi lumest polnud enam haisugi.
Ja enne veel kui laval välja sirutet sai kere,
Helenit ja Laurit oodates üle mere-
meie hoopiski Immuga tuld tegime innuga.
…nii, et toss taga :)
NB! Pealkiri võib olla eksitav :)
Käisime Toris kanuuturiste kanseldamas, õigemini kanseldasid neid Helen ja Lauri, meie Imrega kütsime torimemme sauna kuumaks.
Saun on selline vanaaegne, ei midagi üleliigset- jõest toodud vesi aetakse kuumaks pliidil ja leili viskamine käib lavaruumis luugi kaudu. Natuke meenutas suitsusauna. Täpselt see mida vaja.
Kuna sauna polnud ammu keegi tarvitanud oli tükk tegemist, et pliit korralikult tõmbama saada, siiberda palju tahad aga korsten, sunnik ei suitse. Läkastamine ja punetavad silmad käivad ilmselgelt sellise tegevuse juurde :) Jändamist ja käsikaudu kobamist jätkus pikemaks ajaks aga tööle me selle lõpuks saime. Hiljem, kui Helen ja Lauri retkelt saabusid ning grillis söed kustusid sai kered mõnusasti kuumaks.
Selle aasta esimene päikesevõtt on ka tehtud, nüüd nägu õhetab. Vastupidiselt päeval valitsevale palavusele läks õhtul päris jahedaks, tuli mütsid ja joped jälle välja otsida. Päev lõppes “Kussa tee kinos” filmiõhtuga.
Hiljem haarasime lennult:
Tehtud selle tembu lõpuks saimegi,
kuigi lumest polnud enam haisugi.
Ja enne veel kui laval välja sirutet sai kere,
Helenit ja Laurit oodates üle mere-
meie hoopiski Immuga tuld tegime innuga.
…nii, et toss taga :)
NB! Pealkiri võib olla eksitav :)
neljapäev, 5. november 2009
Tunnelirotid
Ain teadis rääkida, et Laagris asuvad mingid vanad maa-alused tunnelid mis on paekivi sisse toksitud. Need väidetavalt kilomeetrite pikkused tunnelid ja punkrid rajati algselt tsaariajal. Need olid Peeter Suure merekindluse kaitsmiseks mõeldud rajatised nn. maarinne, et kaitsta merekindlust maa poolt ründamisest. Täna, peale tööd käisime siis lõpuks neid põgusalt kaemas. Põgusalt, sest meie retke ettevalmistus piirdus ainult taskulampide olemasoluga, mis meenutasid küll rohkem uniseid silmi kui korralikke valgusallikaid. Vesine ja mudane on seal see olemine, kuid see-eest väga põnev :) Ain oli muidugi juba kunagi varem nendes kolamas käinud.
Sissekäik Peetri katakombidesse asub keset võpsikut, üsna angaaride lähedal. Oli märgata vene sõjaväe tegutsemise jälgi (sissekäigu kohal on mingi betoonist ehitis), miks ma ei imesta. Omal ajal see ala militaartsooniks kuulutatud oligi.
Tunnelisse sisenemine mingeid pingutusi ei nõudnud. Õhk oli niiske, kuskilt kostis langeva vee solinat. Suunasin valgusvihu pikki täiesti sirget käiku ja vaatasin kauguses mustendavasse auku, ise mõtlesin samal ajal, et kuidas vanasti inimesed selliseid käike ehitasid. Üleni kivi sisse rajatud tunnelid on parasjagu nii suured, et kunagi ilmselt võis seal ratsanik vabalt liikuda. Seinad on robustselt tahutud aga lagi on see eest sile ja eeskujulikult horisontaalis.
Nagu sellistes kohtades ikka, tajud selgelt paiga hõngu ja salapära mis tekitab omapärase kuklatunde. Lootsin salamisi nokad vastamisi panna mõne nahkiirega kellede kodu see kahtlemata on. Ilmselt viibisid nad sügavamates soppides.
Televiisoris räägiti, et tunneli pinnakihtidest olevat hiljuti leitud iidse vulkaanilise tegevuse jälgi. Aina põnevamaks läheb.
Veidi eemal asub veel üks maa-alune ehitis, võiks isegi öelda maa-alune korrusmaja sest nõuka ajal asus seal väidetavalt sõjaväe õhuseirekeskus vms. Korruseid on ehitisel kolm. Naised saunas rääkisid, et neljas korrus olevat ka kuid seda pole siiani keegi üles leidnud. No mine sa tea…
Eemal (maa peal) seisjale paistab koht tavalise, keskmisest suurema mullakuhilana. Ei midagi erilist. Kui ei tea ei oskaks ehk otsidagi, kuid meie teadsime. Sissepääsu leidmine võttis veidi aega sest seal kus Aini mälu järgi pidi asuma sissekäik ei leidnud me mitte halligi. Leidsime hoopis teise augu kust saab end sisse pressida- oli teine selline kiitsakas. Tundus, et on üritatud neid sulgeda. Sellega ühele poole saanud tuli ületada algeline sild mille ülessannet täitis kahtlasevõitu redel mille all haigutas ligi seitse meetrit tühjust. Mittevedamise korral oleks olnud korralik vabalangemine.
Esimesena kargas ninna läppand, tolmusegune lehk, õhk oli paks ja raske, hingata nagu suurt polnudki midagi. Seintelt koorus värvi ja lagedest oli alla pudenenud asfalti (ärge küsige mida teeb asfalt laes, niiskusega seotud teema?). Igal sammul vedeles kõikvõimaliku prügi ja sodi ning kogu see kupatus oli kaetud tahma ja tolmuga. Vähe on järele jäänud metalli mida pole veel suudetud või jõutud minema tassida, üldiselt on tehtud ikka päris puhas vuuk. Teadjamad mehed räägivad, et lagede all olla kunagi jooksnud käsivarre jämedused vaskkaablid ja et kui oleks sinna sattunud vabariigi algus aastatel siis oleks näinud igas nurgas sähvimas metallilõikurit. :) Kõikvõimalikud kohad olid täis originaal sümboleid ja “turistide” jäetud Maaša+Kolja= tüüpi teoseid. Kas mõni koridor ka Peetri tunnelitega ühenduses on seda ma ei oska öelda. Küllap siiski on.
Erinevaid ruume, koridore, saale ja sopikesi on seal ikka väga palju, järeldame sellest, et eksimise oht suur. Kui jalge ette ei vaata võib täbarasti minna, igasugu kanaleid ja tasandeid leidub piisavalt kuhu end “mõnusalt” poetada. Kurat, kui lampidega peaks midagi juhtuma ja me õnnetul kombel pimeduse rüppe jääksime siis on küll perses, Aini lamp oli otsi andmas ja ega minu omalgi akud enam esimeses nooruses polnud. Lärma palju tahad, keegi ei kule. Mingist mobiililevist oleks siinkohal patt rääkida. Seega, järgmine kord tuleks ettevalmistusi teha. Vastavad riided, pikema säärega kummikud, varulamp, fotokas ja veel ühtteist ning kui kokku lepitud kellaajaks väljudes pole tugiisikule helistanud või mõnel muul moel teada andnud siis olgu alust arvata, et miskit halba on juhtunud. Vähemalt on lootust, et keegi tuleb ja su sealt välja tirib. Tõsijutt.
Kogu rajatise suurust hoomasin ma alles siis kui jõudsime ühte ekstra suurde, kumera laega saali. Saal oli nii suur, et tundus mahutavat endasse isegi mõne keskmise suurusega angaari. Saali ühe otsa jagas pooleks tasand kus juttude järgi istusid kõige suuremad võllid ja teisel pool saali joonistasid mingid kärsad klaasile peegelkirjas lennundusele omaseid sümboleid ja muud staffi.
Et kogu asutusest mingitki ülevaadet saada peaks seal veetma tunde, et mitte öelda päevi. Meie piirdusime kõigest tunnikesega, väljudes nuusutasime mõnuga värsket õhku. Leidub terve grupp inimesi kes on võtnud taoliste rajatiste kohta võimalikult palju välja uurida ja nii mõndagi on neil ka õnnestunud.
Pikem arutelu ülalräägitust toimub siin.
Ahjaa, need pildid ei ole meie klõpsitud. Koht on sama aga tegijad olid teised.
Sissekäik Peetri katakombidesse asub keset võpsikut, üsna angaaride lähedal. Oli märgata vene sõjaväe tegutsemise jälgi (sissekäigu kohal on mingi betoonist ehitis), miks ma ei imesta. Omal ajal see ala militaartsooniks kuulutatud oligi.
Tunnelisse sisenemine mingeid pingutusi ei nõudnud. Õhk oli niiske, kuskilt kostis langeva vee solinat. Suunasin valgusvihu pikki täiesti sirget käiku ja vaatasin kauguses mustendavasse auku, ise mõtlesin samal ajal, et kuidas vanasti inimesed selliseid käike ehitasid. Üleni kivi sisse rajatud tunnelid on parasjagu nii suured, et kunagi ilmselt võis seal ratsanik vabalt liikuda. Seinad on robustselt tahutud aga lagi on see eest sile ja eeskujulikult horisontaalis.
Nagu sellistes kohtades ikka, tajud selgelt paiga hõngu ja salapära mis tekitab omapärase kuklatunde. Lootsin salamisi nokad vastamisi panna mõne nahkiirega kellede kodu see kahtlemata on. Ilmselt viibisid nad sügavamates soppides.
Televiisoris räägiti, et tunneli pinnakihtidest olevat hiljuti leitud iidse vulkaanilise tegevuse jälgi. Aina põnevamaks läheb.
***
Veidi eemal asub veel üks maa-alune ehitis, võiks isegi öelda maa-alune korrusmaja sest nõuka ajal asus seal väidetavalt sõjaväe õhuseirekeskus vms. Korruseid on ehitisel kolm. Naised saunas rääkisid, et neljas korrus olevat ka kuid seda pole siiani keegi üles leidnud. No mine sa tea…
Eemal (maa peal) seisjale paistab koht tavalise, keskmisest suurema mullakuhilana. Ei midagi erilist. Kui ei tea ei oskaks ehk otsidagi, kuid meie teadsime. Sissepääsu leidmine võttis veidi aega sest seal kus Aini mälu järgi pidi asuma sissekäik ei leidnud me mitte halligi. Leidsime hoopis teise augu kust saab end sisse pressida- oli teine selline kiitsakas. Tundus, et on üritatud neid sulgeda. Sellega ühele poole saanud tuli ületada algeline sild mille ülessannet täitis kahtlasevõitu redel mille all haigutas ligi seitse meetrit tühjust. Mittevedamise korral oleks olnud korralik vabalangemine.
Esimesena kargas ninna läppand, tolmusegune lehk, õhk oli paks ja raske, hingata nagu suurt polnudki midagi. Seintelt koorus värvi ja lagedest oli alla pudenenud asfalti (ärge küsige mida teeb asfalt laes, niiskusega seotud teema?). Igal sammul vedeles kõikvõimaliku prügi ja sodi ning kogu see kupatus oli kaetud tahma ja tolmuga. Vähe on järele jäänud metalli mida pole veel suudetud või jõutud minema tassida, üldiselt on tehtud ikka päris puhas vuuk. Teadjamad mehed räägivad, et lagede all olla kunagi jooksnud käsivarre jämedused vaskkaablid ja et kui oleks sinna sattunud vabariigi algus aastatel siis oleks näinud igas nurgas sähvimas metallilõikurit. :) Kõikvõimalikud kohad olid täis originaal sümboleid ja “turistide” jäetud Maaša+Kolja= tüüpi teoseid. Kas mõni koridor ka Peetri tunnelitega ühenduses on seda ma ei oska öelda. Küllap siiski on.
Erinevaid ruume, koridore, saale ja sopikesi on seal ikka väga palju, järeldame sellest, et eksimise oht suur. Kui jalge ette ei vaata võib täbarasti minna, igasugu kanaleid ja tasandeid leidub piisavalt kuhu end “mõnusalt” poetada. Kurat, kui lampidega peaks midagi juhtuma ja me õnnetul kombel pimeduse rüppe jääksime siis on küll perses, Aini lamp oli otsi andmas ja ega minu omalgi akud enam esimeses nooruses polnud. Lärma palju tahad, keegi ei kule. Mingist mobiililevist oleks siinkohal patt rääkida. Seega, järgmine kord tuleks ettevalmistusi teha. Vastavad riided, pikema säärega kummikud, varulamp, fotokas ja veel ühtteist ning kui kokku lepitud kellaajaks väljudes pole tugiisikule helistanud või mõnel muul moel teada andnud siis olgu alust arvata, et miskit halba on juhtunud. Vähemalt on lootust, et keegi tuleb ja su sealt välja tirib. Tõsijutt.
Kogu rajatise suurust hoomasin ma alles siis kui jõudsime ühte ekstra suurde, kumera laega saali. Saal oli nii suur, et tundus mahutavat endasse isegi mõne keskmise suurusega angaari. Saali ühe otsa jagas pooleks tasand kus juttude järgi istusid kõige suuremad võllid ja teisel pool saali joonistasid mingid kärsad klaasile peegelkirjas lennundusele omaseid sümboleid ja muud staffi.
Et kogu asutusest mingitki ülevaadet saada peaks seal veetma tunde, et mitte öelda päevi. Meie piirdusime kõigest tunnikesega, väljudes nuusutasime mõnuga värsket õhku. Leidub terve grupp inimesi kes on võtnud taoliste rajatiste kohta võimalikult palju välja uurida ja nii mõndagi on neil ka õnnestunud.
Pikem arutelu ülalräägitust toimub siin.
Ahjaa, need pildid ei ole meie klõpsitud. Koht on sama aga tegijad olid teised.
pühapäev, 20. september 2009
Emumäe hetked
Tore on vahel mööda Eestimaad ringi käia ja igasugu lahedaid kohti avastada. Täna käisime näiteks Emumäel. Idee tekkis rahval täiesti lambist. No, et võiks ilusal pühapäevasel päeval kuhugi minna. Lõunaajal Arturis hommikust süües teataski Maris, et on olema seline lahe koht. Ta polnud vist ise ka seal kunagi käinud. Meie, Reelika ja Imrega olime kohe hakkamist täis. Ootasime Erki ära ja kimasime minema.
Emumägi on Põhja-Eesti kõrgeim tipp. Suhteline kõrgus on 79 ja absoluutne kõrgus 166.6 meetrit. Asub Pandivere kõrgustiku lõunaserval, Lääne-Virumaa Rakke vallas Emumäe külast 2 km kirdes. Mäe tipus asub vaatetorn mille otsa saab ronida pärast viiekroonise pileti lunastamist.
Eestimaal leidub veel leidlike inimesi, torni kõrvale on ehitatud kännuonn mis koosnebki valdavalt osalt erinevatest kändudest ja juurikatest. Sees on tulease, laud, ja pingid istumiseks- needki kändudest tehtud.
Onni kõrval istub mingi metsavaim vms. Istub ja valvab seal vaikselt. Väga kift.
Parkla kõrval on veel üks onn- “Päikeseonn”. Rohkem nagu katusealuse või katusekaare moodi onn. Kõrval lõkkease, pingid ja puuriit. Nimi on ilmselt sellest, et vaade avaneb lagendikule kus päeval kogu aeg päeike onnile paistab.
Veidi eemal, teiselpool maanteed mingisse vanasse kruusakarjääri moodi paika on üles perve peale ehitatud püstkoda milleni viib üsna järsk trepp. Alt paistab püstkoda nagu püstkoda ikka kuid sees avaneb sootuks teine pilt. Nimelt see püstkoda varjab eneses sissekäiku maaalusesse onni milles on täitsa toimiv ahi ning mille korsten tuleb maapinnale kännu seest ja üleval lae all asuvad magamislavatsid. All orus on samuti lõkkease koos pinkide ja lauaga ning puuriit ja wc. Enne ära minekut käisime hetkeks ka ühe järve äärest läbi mille nime ma enam ei mäleta. Kalamälu :)
Õhtul tegime Reelika juures Hagudis sauna kah.
Emumägi on Põhja-Eesti kõrgeim tipp. Suhteline kõrgus on 79 ja absoluutne kõrgus 166.6 meetrit. Asub Pandivere kõrgustiku lõunaserval, Lääne-Virumaa Rakke vallas Emumäe külast 2 km kirdes. Mäe tipus asub vaatetorn mille otsa saab ronida pärast viiekroonise pileti lunastamist.
Eestimaal leidub veel leidlike inimesi, torni kõrvale on ehitatud kännuonn mis koosnebki valdavalt osalt erinevatest kändudest ja juurikatest. Sees on tulease, laud, ja pingid istumiseks- needki kändudest tehtud.
Onni kõrval istub mingi metsavaim vms. Istub ja valvab seal vaikselt. Väga kift.
Parkla kõrval on veel üks onn- “Päikeseonn”. Rohkem nagu katusealuse või katusekaare moodi onn. Kõrval lõkkease, pingid ja puuriit. Nimi on ilmselt sellest, et vaade avaneb lagendikule kus päeval kogu aeg päeike onnile paistab.
Veidi eemal, teiselpool maanteed mingisse vanasse kruusakarjääri moodi paika on üles perve peale ehitatud püstkoda milleni viib üsna järsk trepp. Alt paistab püstkoda nagu püstkoda ikka kuid sees avaneb sootuks teine pilt. Nimelt see püstkoda varjab eneses sissekäiku maaalusesse onni milles on täitsa toimiv ahi ning mille korsten tuleb maapinnale kännu seest ja üleval lae all asuvad magamislavatsid. All orus on samuti lõkkease koos pinkide ja lauaga ning puuriit ja wc. Enne ära minekut käisime hetkeks ka ühe järve äärest läbi mille nime ma enam ei mäleta. Kalamälu :)
Õhtul tegime Reelika juures Hagudis sauna kah.
pühapäev, 13. september 2009
Suhkrudraama
Tänane päev möödus usinalt mooritades. Unni juures maal on ubinaid nagu muda. Pressisime siis Erkiga neist mahla välja ja panime käärima, lootuses, et kunagi sellest ka hüva vein saab.
Nuputamist nõudis ainult selline tühine asjaolu, et palju siis ikkagi tuleb mahla sisse suhkrut panna. Dilemma. Viimati kui sellise ettevõtmisega hõivatud olin sai märjuke liiga magus. Teoreetiliselt peaks vein oma käärimisprotsessi lõppedes olema suht hapu, sel lihtsal põhjusel, et suhkur on end kenasti alkoholiks moondanud. Targas raamatus on öeldud, et 2% mahlas olevast suhkrust annab käärimisel 1% alkoholi. Sealjuures tuleb aga arvestada teatud seaduspärasusega, et pärmseente käärimise toimel ei saa alkohol koduveinis tõusta üle 15%. No juu ta siis nii peab olema. 10 liitri kohta kolm kilo suhkrut. Muidugi igal “meistril” on selle kohta kindlasti oma arvamus- ema ja tütre värk vist… Meie panime 15 liitri kohta neli kilo ja ise olime rahul.
Igatahes nüüd mulksub Erki kapi otsas kaks puntsu (43L) seda vedelikku, jaanipäeval saab ehk tsekkida juba… Siis vaatame kellel nokad nosused on :)
Nuputamist nõudis ainult selline tühine asjaolu, et palju siis ikkagi tuleb mahla sisse suhkrut panna. Dilemma. Viimati kui sellise ettevõtmisega hõivatud olin sai märjuke liiga magus. Teoreetiliselt peaks vein oma käärimisprotsessi lõppedes olema suht hapu, sel lihtsal põhjusel, et suhkur on end kenasti alkoholiks moondanud. Targas raamatus on öeldud, et 2% mahlas olevast suhkrust annab käärimisel 1% alkoholi. Sealjuures tuleb aga arvestada teatud seaduspärasusega, et pärmseente käärimise toimel ei saa alkohol koduveinis tõusta üle 15%. No juu ta siis nii peab olema. 10 liitri kohta kolm kilo suhkrut. Muidugi igal “meistril” on selle kohta kindlasti oma arvamus- ema ja tütre värk vist… Meie panime 15 liitri kohta neli kilo ja ise olime rahul.
pühapäev, 30. august 2009
Muinastulede öö
Eile süüdati üle maa randades lõkkeid- iidne traditsioon, et meremehed oskaksid koju tulla… Ikkagi rannarahvas nagu me oleme. Meie (Reelika, Erki, Maris, Imre, Lauri, Heli ja mina) käisime kloogarannas kus toimusid ühtlasi ka Keila vallapäevad. Täpselt 21:30 hakkasid üksteise järel, pikki rannajoont süttima tulukesed, kokku loendasime neid üle kahekümne. Adru sisse oli torgatud ka omajagu küünlaid ja tõrvikuid. Täitsa lahe.
Ühtegi laeva me ei kohanud, see eest nägime Kukerpille kes ei teinud laval kukerpalle vaid mängisid rahva rõõmuks ja tantsuks. Inimesi oli kokku tulnud palju, pakuti suppi ja muud lobi. Seisime vihmas ja meil oli lõbus, maha jäid meist kuivad laigud. Kuidas koju sain, ei mäleta… :)
Ühtegi laeva me ei kohanud, see eest nägime Kukerpille kes ei teinud laval kukerpalle vaid mängisid rahva rõõmuks ja tantsuks. Inimesi oli kokku tulnud palju, pakuti suppi ja muud lobi. Seisime vihmas ja meil oli lõbus, maha jäid meist kuivad laigud. Kuidas koju sain, ei mäleta… :)
teisipäev, 21. august 2007
Külmapoiss kõrvas
Eile käisime kuskil Maidla kandis vanas karjääris või kalakasvanduses (mis ta nüüd oligi) snorgeldamas. Aivs koos poisiga, Lauri, Martti ja Kadi. Aivsil mask, minul toru. Korda mööda heakene küll. :) Martti ja Kadi passisid kaldal, ütlesid, et liiga märg on. Möhöh…
Sügavust pole seal ollagi, ilmselt üle 2m ei küündi. See eest oli nähtavus küllalt hea, nii 4-5m kanti. Ahvenapoisse oli päris palju. Mingi tüüp käis harpuuniga all, sai ainult ühe juraka. Hmh? Kaua ma ei saanud sulistada kuna mu parem kõrv on vist külma saanud ja tuikas väheke. Keerasin küll tropid kuid ikkagi… Pärast nosisime tublid punnsuutäied arbuusi. Oeh…
Sügavust pole seal ollagi, ilmselt üle 2m ei küündi. See eest oli nähtavus küllalt hea, nii 4-5m kanti. Ahvenapoisse oli päris palju. Mingi tüüp käis harpuuniga all, sai ainult ühe juraka. Hmh? Kaua ma ei saanud sulistada kuna mu parem kõrv on vist külma saanud ja tuikas väheke. Keerasin küll tropid kuid ikkagi… Pärast nosisime tublid punnsuutäied arbuusi. Oeh…
pühapäev, 12. august 2007
Reis päikeseloojangusse
Sai käidud lõunapool. Meenikunno raba ääres. Päikeseloojangu metsamaja oli meie päralt terve nädalavahetuse. 8 inimest, telksaun ja terve hunnik tavaari. Kuradi ilus koht on. Männimets, värske õhk, ei mingit tsivilisatsiooni, mida sa hing veel oskad tahta. Ümberringi üüratud marjakogused, istud pehmele samblale kui ema sülle ja ajad mustikaid ja jõhvikaid lausa mõlema kamaluga suhu. Argipäeva sahmerdamised on seal kerged ununema. Vähemalt miljon närvirakku jäid seekord alles… :) Maja verandalt avaneb super vaade kogu rabale. Eriti võtab hinge kinni siis kui päike loojub raba taha. Sellist värki igal pool ei näe. Püha rahu valdab igaüht kes sinna satub… Tagasihoidlikult öeldes olen mina sinna varemgi üsna mitu korda sattunud kuid kuni selle korrani pigem põgusalt.
Kohalesõit kulges leebelt öeldes lausa piinarikkalt sest temp. näitas 30 kraadi, kont autol ei toiminud, pea igal eesti maanteel käib remont ja “viiemehi” kes arvavad, et 70km/h on juba kihutamine oli kõik kohad täis. Bronn sai tehtud juba aegsasti mitu nädalat varem. Pakkisime kogu kupatuse lahti ning panime telksauna püsti. Kerise kivid leidsime üsna sealt samast. Tavaliselt õigete kivide leidmine suvalisel ajal ja suvalisest kohast on pehmelt öeldes keeruline. Ilmadega meil seekord vedas.
Väike grill tehtud, keris lõkkesse kuumenema vinnatud jäime päikeseloojangut ootama. Varsti vajuski päike metsaviiruni ja meie muudkui andsime fotokatele valu… Igaüks proovis kõige paremat kaadrit saada. Selleks ajaks kui päike oma viimaseid kiiri näitas oli saun ka juba valmis. Keset metsa, kuskil telgis leili visata ning seejärel jooksuga rabajärve karata nii, et aurujutt taga on ikka hoopis teine tera. Õlu maitseb ka hoopis teistmoodi.
Vahepeal jõudsid Lauri ja Margus kohale. See õhtu mööduski enamjaolt saunas käimisega ja lõkkejuttudega, sinna juurde veel hea rumm. Meie Ermoga otsustasime väljas magada, lõkke kõrval. Arutasime ilmaasju ja vaatasime tähti, tol ööl sadas neid palju. Aegajalt oli kuulda sookure kisa.
***
Ärkasin umbes üheksa paiku. Päike siras juba kõrgel. Eelmine õhtu tegime plaani, et äratus on 04:00 ja läheme varahommikust raba vaatama. Plaaniks see aga jäigi, ju oli uni magus. Hommikukohv ja kerge eine. Paar tundi niisama vedelemist.
Lähedal asub veel kaks järve- Mustjärv ja Valgjärv. Valgjärve äärde me Lauri, Jaanuse ja Margusega suundusimegi. Võtsin Ermo maski ja Põlvast sebitud mingi odava snorkli ühes. Tahtsin kohaliku veeoluga tutvust teha. Ermo ja Krissu läksid raba avastama.
Järv on väga hea nähtavusega. Põhi on kaetud ühtlase, tiheda taimestikuga. Suurim sügavus 11,7m. Snorgeldasin mööda kalda äärt päris pikalt. Nähtavust nii 8m. Otsisin kalu. Domineeris haug, st. muid liike ei kohanud. Eriti kift oli jälgida üht oma 3-4 kilost isendit, kes põhjataimede vahel maiesteetlikult patseeris. Soomused sätendasid justkui pärlid. Hõljusin ta kohal nagu vaim. Aegajalt keeras ta oma juraka kere külili ja jõllitas mind oma suure silmaga. Lõpuks tüdines minust ära ja tegi minekut. Ju ma siis ei pakkunud talle sellist huvi nagu tema mulle. :) Huvitav, et vee all tunduvad kõik kalad rohelised. Ühest kaldasopist leidsin terve hunniku palke, ilmselt kunagise paadisilla jäänused vms. Nägin veel lante ja tamiilipuntraid, mis kalamehed järvepõhja olid jätnud.
Kuramuse snorkel, sindrinahk oli ebamugav. No see ju lastele mõeldud. Kust sa ikka nii kiiruga seda õiget leiad. :) Asja ajas siiski ära. Paar korda proovisin sellega sukelduda ka ja kui pinnale tulin siis tuli torust vesi välja puhuda. Algul tõmbasin paar korralikku sõõmu vett kurku, kuid mõned korrad katsetamist ja asi tip-top.
Samal ajal oli Antslas hauka laat. Läksime seda ka kaema. Ints jäi maja valvama. Laat nagu laat ikka. Veetsime seal mõne tunnikese. Rohkem ei viitsinud, sõitsime tagasi. Õhtu möödus suurelt osalt samamoodi nagu eelminegi, ainult rahvast tuli juurde (Ermo sõber ja mingi tibi). Minul kippus kange uni peale. Ega ma kaua ei viitsinud tiksuda, vajusin koikule ära.
***
Hommikul oli sitt üles tõusta teadmisega, et tuleb hakata vaikselt minekule sättima. 12:00 pidime maja järgmistele tulijatele vabastama. Asjad koos läksime veelkord Valgjärve äärde. Toru suhu ja uuesti vette. Pärast jalutasime Ermoga järvele tiiru peale. Koduteel käisime korraks Ermo sõbra juurest läbi. Tal oli kaks väikest taksi kutsikat. Väikesed päntajalad va röövlid, nii kui fotokat nägid hakkasid kohe hullult poseerima. Lahe! :) Tegime kerge eine enne pikka sõitu.
Sinna ma tagasi lähen, kindel mis kindel. Järgmine kord ilmselt talvel.
Kohalesõit kulges leebelt öeldes lausa piinarikkalt sest temp. näitas 30 kraadi, kont autol ei toiminud, pea igal eesti maanteel käib remont ja “viiemehi” kes arvavad, et 70km/h on juba kihutamine oli kõik kohad täis. Bronn sai tehtud juba aegsasti mitu nädalat varem. Pakkisime kogu kupatuse lahti ning panime telksauna püsti. Kerise kivid leidsime üsna sealt samast. Tavaliselt õigete kivide leidmine suvalisel ajal ja suvalisest kohast on pehmelt öeldes keeruline. Ilmadega meil seekord vedas.
Väike grill tehtud, keris lõkkesse kuumenema vinnatud jäime päikeseloojangut ootama. Varsti vajuski päike metsaviiruni ja meie muudkui andsime fotokatele valu… Igaüks proovis kõige paremat kaadrit saada. Selleks ajaks kui päike oma viimaseid kiiri näitas oli saun ka juba valmis. Keset metsa, kuskil telgis leili visata ning seejärel jooksuga rabajärve karata nii, et aurujutt taga on ikka hoopis teine tera. Õlu maitseb ka hoopis teistmoodi.
Vahepeal jõudsid Lauri ja Margus kohale. See õhtu mööduski enamjaolt saunas käimisega ja lõkkejuttudega, sinna juurde veel hea rumm. Meie Ermoga otsustasime väljas magada, lõkke kõrval. Arutasime ilmaasju ja vaatasime tähti, tol ööl sadas neid palju. Aegajalt oli kuulda sookure kisa.
***
Ärkasin umbes üheksa paiku. Päike siras juba kõrgel. Eelmine õhtu tegime plaani, et äratus on 04:00 ja läheme varahommikust raba vaatama. Plaaniks see aga jäigi, ju oli uni magus. Hommikukohv ja kerge eine. Paar tundi niisama vedelemist.
Lähedal asub veel kaks järve- Mustjärv ja Valgjärv. Valgjärve äärde me Lauri, Jaanuse ja Margusega suundusimegi. Võtsin Ermo maski ja Põlvast sebitud mingi odava snorkli ühes. Tahtsin kohaliku veeoluga tutvust teha. Ermo ja Krissu läksid raba avastama.
Järv on väga hea nähtavusega. Põhi on kaetud ühtlase, tiheda taimestikuga. Suurim sügavus 11,7m. Snorgeldasin mööda kalda äärt päris pikalt. Nähtavust nii 8m. Otsisin kalu. Domineeris haug, st. muid liike ei kohanud. Eriti kift oli jälgida üht oma 3-4 kilost isendit, kes põhjataimede vahel maiesteetlikult patseeris. Soomused sätendasid justkui pärlid. Hõljusin ta kohal nagu vaim. Aegajalt keeras ta oma juraka kere külili ja jõllitas mind oma suure silmaga. Lõpuks tüdines minust ära ja tegi minekut. Ju ma siis ei pakkunud talle sellist huvi nagu tema mulle. :) Huvitav, et vee all tunduvad kõik kalad rohelised. Ühest kaldasopist leidsin terve hunniku palke, ilmselt kunagise paadisilla jäänused vms. Nägin veel lante ja tamiilipuntraid, mis kalamehed järvepõhja olid jätnud.
Kuramuse snorkel, sindrinahk oli ebamugav. No see ju lastele mõeldud. Kust sa ikka nii kiiruga seda õiget leiad. :) Asja ajas siiski ära. Paar korda proovisin sellega sukelduda ka ja kui pinnale tulin siis tuli torust vesi välja puhuda. Algul tõmbasin paar korralikku sõõmu vett kurku, kuid mõned korrad katsetamist ja asi tip-top.
Samal ajal oli Antslas hauka laat. Läksime seda ka kaema. Ints jäi maja valvama. Laat nagu laat ikka. Veetsime seal mõne tunnikese. Rohkem ei viitsinud, sõitsime tagasi. Õhtu möödus suurelt osalt samamoodi nagu eelminegi, ainult rahvast tuli juurde (Ermo sõber ja mingi tibi). Minul kippus kange uni peale. Ega ma kaua ei viitsinud tiksuda, vajusin koikule ära.
***
Hommikul oli sitt üles tõusta teadmisega, et tuleb hakata vaikselt minekule sättima. 12:00 pidime maja järgmistele tulijatele vabastama. Asjad koos läksime veelkord Valgjärve äärde. Toru suhu ja uuesti vette. Pärast jalutasime Ermoga järvele tiiru peale. Koduteel käisime korraks Ermo sõbra juurest läbi. Tal oli kaks väikest taksi kutsikat. Väikesed päntajalad va röövlid, nii kui fotokat nägid hakkasid kohe hullult poseerima. Lahe! :) Tegime kerge eine enne pikka sõitu.
Sinna ma tagasi lähen, kindel mis kindel. Järgmine kord ilmselt talvel.
Tellimine:
Postitused (Atom)