teisipäev, 17. august 2010
Öökino
pühapäev, 15. august 2010
RMK radadel
Teisipäev. 10 august 2010
Asjalood olid sedasi, et kodus istudes hakkas kole igav. Ja kuna suve ei jätku enam kauaks siis polnudki pikka mõtlemist. Plaan nägi ette kolada veidi Lõuna-Eesti rmk radadel ning külastada erinevaid lõkkekohti ja metsaonne. Eelnevalt peilisin internetist asukohad välja ja märkisin üles. Laurilt laenasin teede atlase. Ei hakka asukohtade kirjeldamisega väga vaeva nägema. Kel huvi on, võib vaadata siit.
Niisiis. Kõigepealt põrutasin otsejoones Põlvasse kus soetasin vajaliku toidukraami. Seejärel mõtlesin, et oleks hea seda reisi alustada Taevaskojast kuna ma polnud seal ammu käinud. Väikese teelt eksimise vea tõttu komistasin kogemata vanale metsavendade punkrile. Tegemist siis kunagise Jaan Rootsi metsavendade salga Taevaskoja punkriga 1951/52. Praeguseks on punkrist järel muidugi ainult auk maa sees. Kui hiljem sellest emale rääkisin, siis selgus, et Eesti viimaseks metsavennaks peetav mees August Sabbe ja minu vanaonu olid tuttavad. Võtsin hetkeks aja maha ja tegin meestega ühe suitsu.
Edasi viis mind tee Sõnajala ja Valgesoo lõkkekohta. Valgesoos on ka vaatetorn millest avaneb võrratu vaade rabale.
Alates taevaskojast kuni Valgesooni jälitas mind üks kolmene jalgratturite punt. Kaks poissi ja üks tüdruk. Iga kord kui mina kuskile jõudsin olid nemad ka platsis. Olid nad ju juhuslikult valinud sama maršruudi nagu mina. Või oli see vastupidi. Naljakas tundus see igatahes meile kõigile. :)
Päike hakkas juba puude latvu riivama. Idee oli jääda esimeseks ööks Laho metsaonni kuid selgus, et selles olid juba asukad sees. Järgmine lähim paik oli Kaljupealse lõkkekoht. Mul oli kaasa võetud väike vihik kuhu panin kirja reisi päevasündmused. Järgnevalt toon ära mõned väljavõtted.
* Kössitan siin Kaljupealsel lõkke ääres, vahin tulle ja üritan midagi kirjutada. Ei tule vaimu peale. Kell on 23:53. Sõin just kõhu täis, nüüd rüüpan õlut, teen tubakat ja kuulan Tättet. Jäin täna öömaja leidmisega pisut hiljapeale, kui lõpuks kohale jõudsin oli juba pime. Krt. silm ei seleta enam kirjutada, lähen lisan lõkkesse puid.
Siinkohal kiidan rmk’d lõkkepuude eest mis ta meile varunud on ja leidlikuse eest mil moel suuremaid pakke igaüks ise lõhkuda saab. Puukuuri eest avastasin omamoodi agregaadi. Ühe suure paku külge on kinnitatud metallist kiil ja selle kõrval vedeleb üks kivilahmakas. Asi käib siis sedamoodi, et võtad kuurist sobiva paku, lööd selle kiilu külge kinni, kui õnnestub siis asetad lihtsalt tasakaalu, seejärel võtad kivilahmaka, tõstad kõrgele peakohale ja lajatad hirmsa hooga vastu pakku. Õnnestumise korral halge lendab nagu Vändrast saelaudu. Kordad protseduuri niikaua kuni vajalikud halud on olemas. Vot nii.* Mõtlen kas panna telk üles või mitte. Ilmselt siiski mitte. Öö on soe, sitikaid pole. Viskan siia samasse pingi peale pikali. No ja kui väga vaja saan ka autos magada.
* Kell on 03:48. Kobin autosse magama. Pink osutus liiga kitsaks ja mingit eraldi pesa ma lihtsalt ei viitsi ehitama hakata.
Kolmapäev. 11 august 2010
Esimest korda ärkasin 06:44 selle peale, et keha oli istme kuju võtnud ja kõik luud-liikmed valutasid. Väikese auto tagaistmel pole just lihtne magada. Teist korda ärkasin selle peale, et päike paistis läbi autoakna täpselt silma. Tõmbasin magamiskoti üle pea ning põõnasin nohinal edasi.
Nägin unes kuidas auto ümbrus oli ilgelt rahvast täis ja käis vilgas tegevus… Üks hunt hiilis kurjade kavatsustega hobusekarja keskele aga hobused hoopis hammustasid teda… Kuskil jooksid jahimehed…
Poole üheteistkümne paiku vedasin end lõpuks autost välja.
Räpinas, kohalikus bussijaama kohvikus sõin lõunaks ühe seljanka. Ühest nännipoest, teate küll sellisest kus müüakse kõike ostsin väikese grillresti, kirve ja rulli nööri. Ringi rännates on aegajalt ikka nööri vaja, näiteks riiete kuivatamiseks või vihmavarju ehitamiseks.
Koolmajärve lõkkekoht, nagu nimigi ütleb asub Koolma järve kaldal. Väike ja tagasihoidlik. Ei midagi erilist. Pikemalt ma seal ei peatunud sest teised suvitajad olid juba ees.
Võhandu jõe kaldal paiknevas Leevi lõkkekohas on olemas kõik vajalik. Katusealusega laud, pingid, grillimisatribuutika, välikäimla ja puukuur mille lakas saab matkaja rahulikult oma väsinud silma looja lasta. Alla jõe äärde viib trepp kus on ka ujumiskoht.
* Kuskilt ilmusid välja turistid, vanem mees ja noorem naine, küsisid ega nad mind ei sega kui siin grillivad. Ütlesin, et grillige aga, liigun nagunii varsti edasi. Tundub, et läheduses on mingi ratsatalu, just praegu galopeerisid meist mööda terve rivi ratsanikke. Lähen nüüd külastama oma lapsepõlve radasid. Sealhulgas ka Must ja Valgjärve.
Täiesti juhuslikult leidsin üles Praali metsamaja. Peale võtmeraha lunastamist võiks seal tulevikus suurema seltskonnaga viibida. Väga kaunis ja korras talu.
Krt. Mustjärve vesi oli ikka kuratlikult soe. Ma ei ole kindel kas ma kunagi varem nii soojas vees ujunud olengi. Lausa palav hakkas. Ilma naljata, soojem kui väljas. Mingist jahutusest ei saanud juttugi olla. Võrdluseks hüppasin korraks ka Valgjärve sisse, no oli vast paar kraadi jahedam. Selliste kohtade ääres ikka puhkajaid jätkub tänapäeval. Mäletan, et vanasti oli Mustjärve ümbrus äärmiselt vaikne ja rahulik paik, harva sattus turiste sinna. Lapsepõlves sai heinateo ajal seal tihti mulistamas käidud.
Valgjärvest mõned kilomeetrid edasi asub Rebasmäe metsaonn. Väikese sõiduautoga päris ligi ei saa, parkisin umbes sadakond meetrit eemale puude vahele. Mõnel džiibiomanikul oleks siin kindel eelis.
Rebasmäe metsaonn on ülimalt äge koht. Ürgmets ümberringi ja oma kuusnurkse kujuga meenutab natuke väikest viikingite küla. Onni kõrval on nagu ikka puukuur, lõkkease, pingid, laud ja roosa prilllauaga peldik nägi peaaegu nunnu välja. :) Kõige korralikum ja puhtam välikäimla mida ma rmk’l siiani näinud olen. Nagu öeldud on onn kuusnurkse kujuga ja koonusekujulise laastukatusega väike, madala uksega palkidest hoone. Onnis sees, keset kivipõrandat asetseb avatud lõkkekolle mille kohal ripub ümmargune suitsupüüdja ning korsten. Ümber kolde, seinte ääres on lavatsid istumiseks ja küllalt laiad ka magamiseks.
Tavaliselt ma ei viitsi sedasi rännates erilise vaaritamise peale aega kulutada, mulle meeldivad rohkem sellised „vala kuum vesi peale” stiilis toidud. Kiire, lihtne, ja mugav. Eriti heameelt valmistvad mulle minu mitmeotstarbeline rootsi sõjaväe katelok millel on kaasas ka väike piiritusel töötav priimus ja kompaktne matka söögiriistade komplekt (nuga, kahvel lusikas, konserviavaja). Põhimõtteliselt see ongi kogu minu köök. Ruumi võtab minimaalselt ja kaalub vähe.
Öösel käis mul üks väike külaline. Sabistas oma tiibadega ja tiirutas ümber korstna kuni ma ta minema hirmutasin. Taskulambi hämaras vihus polnud hästi näha aga kahtlustan, et see oli nahkhiir.
Neljapäev. 12 august 2010
Kui ärgates kella vaatasin näitas see 12:15. Väike kohvi ja kaneelirull leevendasid pisut padjailmet minu näol. Muide, nõlvast alla, paarsada meetrit mööda laudrada pressib end maa seest välja allikas. Tundub, et allikas on populaarne. Esmalt käis üks noor pere seda vaatamas, tutvustasin neile ka oma öömaja. Mõne aja pärast ilmus terve grupp inimesi, kõigil tühjad plastpudelid käes ning sammusid samuti allika poole. Uksepakul istudes, tubakat pahvides ja vihikusse kriitseldades tundsin ennast justkui mingi atraktsioonina. Kuidagi veider tundus selline olukord.
Võrus kolasin niisama ringi ja einestasin mingis toidutares. Põikasin korraks Paidra järve äärest läbi ja väisasin viivuks ka Kublitsa järve. Noh, et oleks nähtud. Ja kui ma juba sealkandis olin siis Käisin ka Meegomäe lahingukooli vaatamas. Sai seal kunagi aega teenitud. Palju mälestusi.
Naadi Lõkkekohas pole vist ammu keegi käinud. Sellest andis aimu rohtunud lõkkease, täis kasvanud tiik ja püstkojas elutsevad vapsikud.
Pähni metsaonni leidmisega tekkis raskusi. Ei suutnud õiget teeotsa esimese hooga üles leida. Kui sellega lõpuks hakkama sain siis selgus, et seal pralle juba käis. Egas midagi, vähemalt sain ära näha selle koha. Üldse on siinkandis rmk viidastus eeskujulik ja väga head kruusateed on siin.
Aeg jõudis juba nii kaugele, et vaja öömaja leida. Esmalt käisin vaatamas Kautsi metsaonni. Rebasmäe metsaonniga üsna sarnane ainult asupaiga valik oleks võinud kruusateest pisut eemal olla. Muidu täitsa lahe koht. Kuna sarnases onnis olin juba ööbinud siis mõtlesin proovida midagi muud. Seadsin kursi Kivi metsaonnile.
Kivi metsaonn osutus hoopis vanaks rehielamuks. Samuti kruusatee ääres. Tares sees küttekolle puudus, olid vaid lavatsid. Lõket saab teha ainult õues majast eemal kus oleks pidanud ikkagi telgis magama. Sellises vanas, väsinud ja nagisevas majas üksi ööbida ilma tuleta… Kõhedavõitu. Juba kangastusid mulle igasugused kodukäiad, sortsid ja kollionud. Mulle meeldiks end välja sirutada elava lõkke kõrval. Kahte head asja siin kokku viia ei saanud.
Otsustasin hoopis Linnajärve lõkkekoha kasuks. Kuradi ilus maastik on ikka mööda käänulisi metsateid sinna sõites. Männimets, järsud tõusud ja langused, imelised vaated. Oeh… Pildistamiseks oli kahjuks liiga hämar ja ega see ilu nii väga pildi peale taha jäädagi.
Öösel, kui hakkasin lakka ronima nägin nelja jaanimardikat. Kõndisid laternad käes ja ajasid omi asju. :)
Reede. 13 august 2010
Tuleb Välja, et Rattaradade lõkkekoht ja Tellingumäe lõkkekoht koos vaatetorniga asuvad selle paiga lähedal kus me 2008 a. jaanipäeva trippi alustasime. Läti piir on siit kiviga visata. Vaatetornist avaneb superilus vaade. Viibisin seal päris pikalt.
* Ja olengi jõudnud oma reisi viimasesse sihtpunlti. Kõrgeperve lõkkekohta mis asub Koiva jõe kaldal. Vastaskaldal on juba Läti. Iga natukese aja tagant kostuvad jõest valjud sulpsatused, kalaga siin ei koonerdata. Ja otsekui selle kinnituseks on puukuuri seinale löödud haugi pead, pirakam neist rusikaruurune.
Ilm oli väga palav, üle kolmekümne kraadi. Korjasin mõned pohlad, võtsin päikest ja elu oli lill. :) Üks väike meeleolukas seik juhtus ka. Suplen mina parasjagu Koiva jahedates voogudes ise täiesti alasti kui äkki piiras mind sisse väikeste kalade parv kes kõik tahtsid minust tükikest saada. Väga pull värk. Seisin liikumatult nabast saati vees ja lasin neil tükk aega oma kanni närida. :) Meenutas kuulsat doktorkalade protseduuri. Tulge “Koiva spasse”!
Valgas tankisin autot ja linnast välja sõidul pidas mind kinni tollipatrull. Peale pikka ja igavat ”mina olen inspektor see ja see” tutvustamist küsiti kas sõidan bensiini või diisliga? Bensiiniga, vastasin mina reipalt. Head teed, vastati veel reipamalt. Koju jõudsin õhtul kaheksa paiku. Väsinud kuid rahulolevana, 760 km seljataga.
Päris pikk postitus sai.
Asjalood olid sedasi, et kodus istudes hakkas kole igav. Ja kuna suve ei jätku enam kauaks siis polnudki pikka mõtlemist. Plaan nägi ette kolada veidi Lõuna-Eesti rmk radadel ning külastada erinevaid lõkkekohti ja metsaonne. Eelnevalt peilisin internetist asukohad välja ja märkisin üles. Laurilt laenasin teede atlase. Ei hakka asukohtade kirjeldamisega väga vaeva nägema. Kel huvi on, võib vaadata siit.
Niisiis. Kõigepealt põrutasin otsejoones Põlvasse kus soetasin vajaliku toidukraami. Seejärel mõtlesin, et oleks hea seda reisi alustada Taevaskojast kuna ma polnud seal ammu käinud. Väikese teelt eksimise vea tõttu komistasin kogemata vanale metsavendade punkrile. Tegemist siis kunagise Jaan Rootsi metsavendade salga Taevaskoja punkriga 1951/52. Praeguseks on punkrist järel muidugi ainult auk maa sees. Kui hiljem sellest emale rääkisin, siis selgus, et Eesti viimaseks metsavennaks peetav mees August Sabbe ja minu vanaonu olid tuttavad. Võtsin hetkeks aja maha ja tegin meestega ühe suitsu.
Alates taevaskojast kuni Valgesooni jälitas mind üks kolmene jalgratturite punt. Kaks poissi ja üks tüdruk. Iga kord kui mina kuskile jõudsin olid nemad ka platsis. Olid nad ju juhuslikult valinud sama maršruudi nagu mina. Või oli see vastupidi. Naljakas tundus see igatahes meile kõigile. :)
Päike hakkas juba puude latvu riivama. Idee oli jääda esimeseks ööks Laho metsaonni kuid selgus, et selles olid juba asukad sees. Järgmine lähim paik oli Kaljupealse lõkkekoht. Mul oli kaasa võetud väike vihik kuhu panin kirja reisi päevasündmused. Järgnevalt toon ära mõned väljavõtted.
* Kössitan siin Kaljupealsel lõkke ääres, vahin tulle ja üritan midagi kirjutada. Ei tule vaimu peale. Kell on 23:53. Sõin just kõhu täis, nüüd rüüpan õlut, teen tubakat ja kuulan Tättet. Jäin täna öömaja leidmisega pisut hiljapeale, kui lõpuks kohale jõudsin oli juba pime. Krt. silm ei seleta enam kirjutada, lähen lisan lõkkesse puid.
Siinkohal kiidan rmk’d lõkkepuude eest mis ta meile varunud on ja leidlikuse eest mil moel suuremaid pakke igaüks ise lõhkuda saab. Puukuuri eest avastasin omamoodi agregaadi. Ühe suure paku külge on kinnitatud metallist kiil ja selle kõrval vedeleb üks kivilahmakas. Asi käib siis sedamoodi, et võtad kuurist sobiva paku, lööd selle kiilu külge kinni, kui õnnestub siis asetad lihtsalt tasakaalu, seejärel võtad kivilahmaka, tõstad kõrgele peakohale ja lajatad hirmsa hooga vastu pakku. Õnnestumise korral halge lendab nagu Vändrast saelaudu. Kordad protseduuri niikaua kuni vajalikud halud on olemas. Vot nii.* Mõtlen kas panna telk üles või mitte. Ilmselt siiski mitte. Öö on soe, sitikaid pole. Viskan siia samasse pingi peale pikali. No ja kui väga vaja saan ka autos magada.
* Kell on 03:48. Kobin autosse magama. Pink osutus liiga kitsaks ja mingit eraldi pesa ma lihtsalt ei viitsi ehitama hakata.
Kolmapäev. 11 august 2010
Esimest korda ärkasin 06:44 selle peale, et keha oli istme kuju võtnud ja kõik luud-liikmed valutasid. Väikese auto tagaistmel pole just lihtne magada. Teist korda ärkasin selle peale, et päike paistis läbi autoakna täpselt silma. Tõmbasin magamiskoti üle pea ning põõnasin nohinal edasi.
Nägin unes kuidas auto ümbrus oli ilgelt rahvast täis ja käis vilgas tegevus… Üks hunt hiilis kurjade kavatsustega hobusekarja keskele aga hobused hoopis hammustasid teda… Kuskil jooksid jahimehed…
Poole üheteistkümne paiku vedasin end lõpuks autost välja.
* Praegu ootan kuni kohvivesi keema läheb. Hammustan mõne võileiva ja vaatan mis edasi saab. Tutvun näiteks ümbrusega ja teen mõned pildid.
* Istun kõrgel kaldapealsel pehmel samblal, ahmin kopsudesse männimetsa kosutavat õhku, lürbin kohvi ja naudin vaadet. Mõni kõrgema vaimuandega inimene võiks siit vabalt inspiratsiooni saada. All lookleb oma igikestvas rahulikkuses Võhandu jõgi. Siit ülevalt on hästi näha kalu kes veepinnalt toiduraasukesi püüavad. Kuidagi vaba ja lihtne on olla. Üksinda rändamise eelis ongi see, et sa ei pea kellegagi mitte mingeid kompromisse leidma. Teed mida tahad ja oled kuidas tahad.
Räpinas, kohalikus bussijaama kohvikus sõin lõunaks ühe seljanka. Ühest nännipoest, teate küll sellisest kus müüakse kõike ostsin väikese grillresti, kirve ja rulli nööri. Ringi rännates on aegajalt ikka nööri vaja, näiteks riiete kuivatamiseks või vihmavarju ehitamiseks.
* Jõudsin Leevile, väikese külapoe ees limpsin jäätist ja jälgin kohalikku “kultuuriprogrammi”. :) Sebisin kaks pakki jääd külmakoti tarbeks ja muud tavaari õhtuks. Mõned kilomeetrid eemal on kaks lõkkekohta. Koolmajärve ja Leevi lõkkekohad. Lähen tsekin järgi.
Koolmajärve lõkkekoht, nagu nimigi ütleb asub Koolma järve kaldal. Väike ja tagasihoidlik. Ei midagi erilist. Pikemalt ma seal ei peatunud sest teised suvitajad olid juba ees.
Võhandu jõe kaldal paiknevas Leevi lõkkekohas on olemas kõik vajalik. Katusealusega laud, pingid, grillimisatribuutika, välikäimla ja puukuur mille lakas saab matkaja rahulikult oma väsinud silma looja lasta. Alla jõe äärde viib trepp kus on ka ujumiskoht.
* Kuskilt ilmusid välja turistid, vanem mees ja noorem naine, küsisid ega nad mind ei sega kui siin grillivad. Ütlesin, et grillige aga, liigun nagunii varsti edasi. Tundub, et läheduses on mingi ratsatalu, just praegu galopeerisid meist mööda terve rivi ratsanikke. Lähen nüüd külastama oma lapsepõlve radasid. Sealhulgas ka Must ja Valgjärve.
Täiesti juhuslikult leidsin üles Praali metsamaja. Peale võtmeraha lunastamist võiks seal tulevikus suurema seltskonnaga viibida. Väga kaunis ja korras talu.
Krt. Mustjärve vesi oli ikka kuratlikult soe. Ma ei ole kindel kas ma kunagi varem nii soojas vees ujunud olengi. Lausa palav hakkas. Ilma naljata, soojem kui väljas. Mingist jahutusest ei saanud juttugi olla. Võrdluseks hüppasin korraks ka Valgjärve sisse, no oli vast paar kraadi jahedam. Selliste kohtade ääres ikka puhkajaid jätkub tänapäeval. Mäletan, et vanasti oli Mustjärve ümbrus äärmiselt vaikne ja rahulik paik, harva sattus turiste sinna. Lapsepõlves sai heinateo ajal seal tihti mulistamas käidud.
Valgjärvest mõned kilomeetrid edasi asub Rebasmäe metsaonn. Väikese sõiduautoga päris ligi ei saa, parkisin umbes sadakond meetrit eemale puude vahele. Mõnel džiibiomanikul oleks siin kindel eelis.
Rebasmäe metsaonn on ülimalt äge koht. Ürgmets ümberringi ja oma kuusnurkse kujuga meenutab natuke väikest viikingite küla. Onni kõrval on nagu ikka puukuur, lõkkease, pingid, laud ja roosa prilllauaga peldik nägi peaaegu nunnu välja. :) Kõige korralikum ja puhtam välikäimla mida ma rmk’l siiani näinud olen. Nagu öeldud on onn kuusnurkse kujuga ja koonusekujulise laastukatusega väike, madala uksega palkidest hoone. Onnis sees, keset kivipõrandat asetseb avatud lõkkekolle mille kohal ripub ümmargune suitsupüüdja ning korsten. Ümber kolde, seinte ääres on lavatsid istumiseks ja küllalt laiad ka magamiseks.
* Olen end kenasti sisse seadnud, peaks tule üles tegema. Muretsen natuke lõkkepuude pärast mis on enamalt jaolt üsna vettinud ja pehkinud. Mõne üksiku kuiva halu leidsin kuurist. Seejärel oleks aeg midagi hamba alla pista. Menüüs on kartulipuder, grillviiner, kurgi/tomati salat, leib, sulajuust ning õunamahl. Magustoiduks leian kotist küpsiseid ning kõige lõpuks premeerin end ühe külma õllega. Väljas on juba peaaegu pime. Kell on 21:46.
Tavaliselt ma ei viitsi sedasi rännates erilise vaaritamise peale aega kulutada, mulle meeldivad rohkem sellised „vala kuum vesi peale” stiilis toidud. Kiire, lihtne, ja mugav. Eriti heameelt valmistvad mulle minu mitmeotstarbeline rootsi sõjaväe katelok millel on kaasas ka väike piiritusel töötav priimus ja kompaktne matka söögiriistade komplekt (nuga, kahvel lusikas, konserviavaja). Põhimõtteliselt see ongi kogu minu köök. Ruumi võtab minimaalselt ja kaalub vähe.
Öösel käis mul üks väike külaline. Sabistas oma tiibadega ja tiirutas ümber korstna kuni ma ta minema hirmutasin. Taskulambi hämaras vihus polnud hästi näha aga kahtlustan, et see oli nahkhiir.
Neljapäev. 12 august 2010
Kui ärgates kella vaatasin näitas see 12:15. Väike kohvi ja kaneelirull leevendasid pisut padjailmet minu näol. Muide, nõlvast alla, paarsada meetrit mööda laudrada pressib end maa seest välja allikas. Tundub, et allikas on populaarne. Esmalt käis üks noor pere seda vaatamas, tutvustasin neile ka oma öömaja. Mõne aja pärast ilmus terve grupp inimesi, kõigil tühjad plastpudelid käes ning sammusid samuti allika poole. Uksepakul istudes, tubakat pahvides ja vihikusse kriitseldades tundsin ennast justkui mingi atraktsioonina. Kuidagi veider tundus selline olukord.
* Peab hakkama asju pakkima, et ruumi teha järgmistele tulijatele. Enne veel täiendan allikast oma veevarusid, käin Valgjärves ujumas ja siis juba Võrru ning sealt edasi Läti piiri poole.
Võrus kolasin niisama ringi ja einestasin mingis toidutares. Põikasin korraks Paidra järve äärest läbi ja väisasin viivuks ka Kublitsa järve. Noh, et oleks nähtud. Ja kui ma juba sealkandis olin siis Käisin ka Meegomäe lahingukooli vaatamas. Sai seal kunagi aega teenitud. Palju mälestusi.
Naadi Lõkkekohas pole vist ammu keegi käinud. Sellest andis aimu rohtunud lõkkease, täis kasvanud tiik ja püstkojas elutsevad vapsikud.
Pähni metsaonni leidmisega tekkis raskusi. Ei suutnud õiget teeotsa esimese hooga üles leida. Kui sellega lõpuks hakkama sain siis selgus, et seal pralle juba käis. Egas midagi, vähemalt sain ära näha selle koha. Üldse on siinkandis rmk viidastus eeskujulik ja väga head kruusateed on siin.
Aeg jõudis juba nii kaugele, et vaja öömaja leida. Esmalt käisin vaatamas Kautsi metsaonni. Rebasmäe metsaonniga üsna sarnane ainult asupaiga valik oleks võinud kruusateest pisut eemal olla. Muidu täitsa lahe koht. Kuna sarnases onnis olin juba ööbinud siis mõtlesin proovida midagi muud. Seadsin kursi Kivi metsaonnile.
* Mõnistest pärisin kohalikelt lähima tankla asukohta. Laoti mulle ette kolm varianti: Võru, Antsla ja Valga. Ei sobinud minu tänaste plaanidega neist ükski maršruut. Valka jõuan alles homme õhtul. Uuriti veel kas on äkki saada odavat venemaa kütet kuid kohalik ärimees olla samuti kuival. No ehk veab siis niisama välja, päris kriitiline ei tohiks veel olukord olla.
Kivi metsaonn osutus hoopis vanaks rehielamuks. Samuti kruusatee ääres. Tares sees küttekolle puudus, olid vaid lavatsid. Lõket saab teha ainult õues majast eemal kus oleks pidanud ikkagi telgis magama. Sellises vanas, väsinud ja nagisevas majas üksi ööbida ilma tuleta… Kõhedavõitu. Juba kangastusid mulle igasugused kodukäiad, sortsid ja kollionud. Mulle meeldiks end välja sirutada elava lõkke kõrval. Kahte head asja siin kokku viia ei saanud.
Otsustasin hoopis Linnajärve lõkkekoha kasuks. Kuradi ilus maastik on ikka mööda käänulisi metsateid sinna sõites. Männimets, järsud tõusud ja langused, imelised vaated. Oeh… Pildistamiseks oli kahjuks liiga hämar ja ega see ilu nii väga pildi peale taha jäädagi.
* Hetkel olen Linnajärve ääres, selline väike järveke. Plaan on teha üks õhtune suplus ja siis õhtusööki valmistama. Hea on see, et saan magada puukuuri lakas kus on isegi natuke heina alles.
* Äsja käis siin üks naine, küsis kas ma jään siia ööseks. Ütlesin, et jah. Selle peale läks ta ujuma ning sõitis minema.
Öösel, kui hakkasin lakka ronima nägin nelja jaanimardikat. Kõndisid laternad käes ja ajasid omi asju. :)
Reede. 13 august 2010
* Hea ja rahulik uni oli. Mõnus heinte lõhn. Varahommikul, umbes kaheksa paiku käis selle koha hooldaja kolistamas, tõi küttepuid ja tühjendas prügikasti. Hommikueine on söödud, käin ujumas, pakin asjad ja liigun edasi. Kolmest kohast jõuan veel läbi käia.
Tuleb Välja, et Rattaradade lõkkekoht ja Tellingumäe lõkkekoht koos vaatetorniga asuvad selle paiga lähedal kus me 2008 a. jaanipäeva trippi alustasime. Läti piir on siit kiviga visata. Vaatetornist avaneb superilus vaade. Viibisin seal päris pikalt.
Ilm oli väga palav, üle kolmekümne kraadi. Korjasin mõned pohlad, võtsin päikest ja elu oli lill. :) Üks väike meeleolukas seik juhtus ka. Suplen mina parasjagu Koiva jahedates voogudes ise täiesti alasti kui äkki piiras mind sisse väikeste kalade parv kes kõik tahtsid minust tükikest saada. Väga pull värk. Seisin liikumatult nabast saati vees ja lasin neil tükk aega oma kanni närida. :) Meenutas kuulsat doktorkalade protseduuri. Tulge “Koiva spasse”!
Päris pikk postitus sai.
teisipäev, 3. august 2010
Teisipäevane Rummu
Nii. Sain üle pika aja lõpuks lesta märjaks. Käisime Lauri ja Marttiga Rummus garaažides luusimas. Mõned andmed väidavad, et see osa kuulus tõenäoliselt 1991-1993 tegutsenud vangla kutsekoolile, kus õpiti autoremondilukksepaks. Mina ei olnud karjääri selles osas varem käinud, huvitav miks? Täpsustuseks, sama koht kus filmiti mängufilmi “Punane elavhõbe” üsna lõpueelsed tseenid.
Lahe oli see, et kui läksime Martti käest varustust hankima siis mõtlesin, et tuleb hakata jälle oma suurusi ja värke seletama ja otsima kuid kõik oli juba teada ning asjad olid koos ja kastidesse pakitud. Tavaliselt olen varustust rentinud ühest teisest kohast ja siis on olnud ikka nii, et keegi ei mäleta mis on minu suurused, kaasa arvatud mina ise. :)
Sinna sõites rääkisin kuidas mul on Rummus alati mingi jama tekkinud. Ja justkui nende sõnade kinnituseks polnud ka seekord mingi erand. Üheksa kilo ladusin vööle ja kolm pistsin lisaks vesti taskutesse sest ma ei taibanud kohe arvestada sellega, et me ei kasutanud märja pealmist osa. Ja oligi tulemuseks see, et täis vestiga veepiiril püsimine üsna keerulise toiminguna tundus. Igatahes tuli kolm kilo loovutada Marttile. Lauri avastas, et tal regu kuskilt lekib. Midagi nad seal Marttiga sehkendasid korda selle.
Ja üks asi veel. Mulle ei ole kunagi meeldinud kogu kolaga madalas vees kakerdada. Lestade jalga toppimine, maski sättimine, jne. Ei ole olemas kohmakamat tegevust. No ühesõnaga tekk torgib ja padi on kare. Kõik ülejäänu on aga tavaliselt tip-top. Pikalt veest eemal oldud aja tõttu tuli veits meelde tuletada mõnda asja.
Vesi oli soe, 22 kraadi. Nähtavus, nagu ikka Rummu keskmine. Tegime garaažidele mitu ringi peale ning piilusime ustest-akendest sisse. Tundus, et kohati on jää katustega lammutustööd teinud. Lauri näitas lambiga valgust, ühest garaažist avastasime ahvenapoisid, pirakad kui piimasisternid. Vahtisid meile otsa endil imestusest silmad punnis. :) Päris külla ei julgenud me neile igaks juhuks minna, võimalusi arvestades oleks muidu ehk järgmine tulija avastanud meid paneeli alt, laiad nagu latikad, silmad punnis.
Veidi ida pool jookseb karjääri ühest kaldast teise laotud kivimüür, laternapostide ja okastraadiga mis lebab nüüdseks müüri kõrval. Uurisime selle ka mõlemalt poolt läbi. Mõned meetrid müürist lookleb kaldu vajunud traataed. Põhjas vedeleb igasugust sodi: pudeleid, ämbreid, torujuppe, autorehve, jms. Isegi mõni puu “kasvas”. Jälitasime mõnda aega ühte kalaparve. Martti kobis vahepeal välja.
Kui see osa karjäärist oli end ammendanud siis otsustasime viimased õhuriismed hingetaha imeda kalda ligidal veest välja ulatuvas ehitises kolades kus Lauri leidis kümnese rahatähe ning ühe plastikpudeli mille ta ajaviiteks, mullirida järel pinnale lasi. Muide, kohalikud suplejad harrastasid ehitise katuselt vettehüppeid. Ma ei julge siinkohal fantaseerida millise ehitisega on tegemist ja kui kõrge see on. Igatahes kõrge. Üks tegelinski küsis enne kaldalt palju selles ehitises sees sügavust võib olla, nüüd uurisime järgi ja samas kohe kuulutasime kõva häälega, et sinna hüpates te terve nahaga küll ei pääse. Kogu põhi oli alla langenud laepaneele ja igasugust rauda täis. Soovitasime neil peakaid harrastada juba sisse hüpatud kohas, seal sügavust neli meetrit ja põhas pehmed kasvud. Veidi mulistasime kalda ääres ka ja siis ronisime välja. Kohalikele pässidele pakkus meie varustus huvi. Üht-teist sai nendega siis seletatud. Tagasiteel jutustas Martti oma parokambri seiklustest St. Peterburgis.
Kokkuvõtteks:
Õhk: 24c
Vesi: 22c
Maks. sügavus: 5,4m
Raskusi: 9kg (ei kasutanud märja pealmist osa)
Balloon: 12×200
Põhjaaeg kokku: 100 min. (garaažide ning müüri juures 69 min. ehitiseni ujusime pinnal ja seal 31 min.) imestama pani see, et õhku jagus nii kauaks. Hingamisega on normis järelikult.
Ujuvus: Võin endaga rahule jääda. Törtsutasin vesti parajalt õhku ja rohkem ma seda ei näppinud, ülejäänu käis kopsude abil.
Kalipso: Märg. (võrdlusmomendiks ütlen, et kuiva ülikonnaga on ikka parem laiselda, märjaga kipuvad mu jalad alla vajuma.)
Nagu iga uus asi on huvitav oli ka seekordne käik huvitav. Aerofotolt on veealused objektid hästi näha.
Lahe oli see, et kui läksime Martti käest varustust hankima siis mõtlesin, et tuleb hakata jälle oma suurusi ja värke seletama ja otsima kuid kõik oli juba teada ning asjad olid koos ja kastidesse pakitud. Tavaliselt olen varustust rentinud ühest teisest kohast ja siis on olnud ikka nii, et keegi ei mäleta mis on minu suurused, kaasa arvatud mina ise. :)
Sinna sõites rääkisin kuidas mul on Rummus alati mingi jama tekkinud. Ja justkui nende sõnade kinnituseks polnud ka seekord mingi erand. Üheksa kilo ladusin vööle ja kolm pistsin lisaks vesti taskutesse sest ma ei taibanud kohe arvestada sellega, et me ei kasutanud märja pealmist osa. Ja oligi tulemuseks see, et täis vestiga veepiiril püsimine üsna keerulise toiminguna tundus. Igatahes tuli kolm kilo loovutada Marttile. Lauri avastas, et tal regu kuskilt lekib. Midagi nad seal Marttiga sehkendasid korda selle.
Ja üks asi veel. Mulle ei ole kunagi meeldinud kogu kolaga madalas vees kakerdada. Lestade jalga toppimine, maski sättimine, jne. Ei ole olemas kohmakamat tegevust. No ühesõnaga tekk torgib ja padi on kare. Kõik ülejäänu on aga tavaliselt tip-top. Pikalt veest eemal oldud aja tõttu tuli veits meelde tuletada mõnda asja.
Vesi oli soe, 22 kraadi. Nähtavus, nagu ikka Rummu keskmine. Tegime garaažidele mitu ringi peale ning piilusime ustest-akendest sisse. Tundus, et kohati on jää katustega lammutustööd teinud. Lauri näitas lambiga valgust, ühest garaažist avastasime ahvenapoisid, pirakad kui piimasisternid. Vahtisid meile otsa endil imestusest silmad punnis. :) Päris külla ei julgenud me neile igaks juhuks minna, võimalusi arvestades oleks muidu ehk järgmine tulija avastanud meid paneeli alt, laiad nagu latikad, silmad punnis.
Veidi ida pool jookseb karjääri ühest kaldast teise laotud kivimüür, laternapostide ja okastraadiga mis lebab nüüdseks müüri kõrval. Uurisime selle ka mõlemalt poolt läbi. Mõned meetrid müürist lookleb kaldu vajunud traataed. Põhjas vedeleb igasugust sodi: pudeleid, ämbreid, torujuppe, autorehve, jms. Isegi mõni puu “kasvas”. Jälitasime mõnda aega ühte kalaparve. Martti kobis vahepeal välja.
Kui see osa karjäärist oli end ammendanud siis otsustasime viimased õhuriismed hingetaha imeda kalda ligidal veest välja ulatuvas ehitises kolades kus Lauri leidis kümnese rahatähe ning ühe plastikpudeli mille ta ajaviiteks, mullirida järel pinnale lasi. Muide, kohalikud suplejad harrastasid ehitise katuselt vettehüppeid. Ma ei julge siinkohal fantaseerida millise ehitisega on tegemist ja kui kõrge see on. Igatahes kõrge. Üks tegelinski küsis enne kaldalt palju selles ehitises sees sügavust võib olla, nüüd uurisime järgi ja samas kohe kuulutasime kõva häälega, et sinna hüpates te terve nahaga küll ei pääse. Kogu põhi oli alla langenud laepaneele ja igasugust rauda täis. Soovitasime neil peakaid harrastada juba sisse hüpatud kohas, seal sügavust neli meetrit ja põhas pehmed kasvud. Veidi mulistasime kalda ääres ka ja siis ronisime välja. Kohalikele pässidele pakkus meie varustus huvi. Üht-teist sai nendega siis seletatud. Tagasiteel jutustas Martti oma parokambri seiklustest St. Peterburgis.
Kokkuvõtteks:
Õhk: 24c
Vesi: 22c
Maks. sügavus: 5,4m
Raskusi: 9kg (ei kasutanud märja pealmist osa)
Balloon: 12×200
Põhjaaeg kokku: 100 min. (garaažide ning müüri juures 69 min. ehitiseni ujusime pinnal ja seal 31 min.) imestama pani see, et õhku jagus nii kauaks. Hingamisega on normis järelikult.
Ujuvus: Võin endaga rahule jääda. Törtsutasin vesti parajalt õhku ja rohkem ma seda ei näppinud, ülejäänu käis kopsude abil.
Kalipso: Märg. (võrdlusmomendiks ütlen, et kuiva ülikonnaga on ikka parem laiselda, märjaga kipuvad mu jalad alla vajuma.)
Nagu iga uus asi on huvitav oli ka seekordne käik huvitav. Aerofotolt on veealused objektid hästi näha.
pühapäev, 1. august 2010
Hõissa pulmad!
Käisin pulmas. Kaks toredat inimest on nüüd üheks saanud. Pulmapidu oli äge, kõigi oma traditsioonidega. Oksjonilt soetasin endale mälestuseks Jaana kuulsa maali “Tank”. Sertifikaadiga ja puha.
Ja kui see tähtis päev oli möödas siis… :)
Palju õnne teile Aivo ja Jaana!
Ja kui see tähtis päev oli möödas siis… :)
Palju õnne teile Aivo ja Jaana!
Tellimine:
Postitused (Atom)