Kassid on kindlasti rahul...
Kuvatud on postitused sildiga Maailm ja mõnda. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Maailm ja mõnda. Kuva kõik postitused
laupäev, 29. august 2009
Pimp my cat
Kassid on kindlasti rahul...
kolmapäev, 13. mai 2009
Maailma ilusaim muumia
Itaalias Sitsiilias suri 1920. aastal kopsupõletiku tagajärjel kaheaastane Rosalia Lombardo. Nüüd on teadlased teinud kindlaks, miks ja kuidas «maailma ilusaimaks muumiaks» tituleeritud tüdruku surnukeha on peaaegu täiuslikult säilinud, kirjutab Der Spiegel.
Palermos kaputsiinide kloostri katakombis asuva lapsmuumia saladus on teadlasi huvitanud aastakümneid. Rosalia on hauakambris, kus on veel tuhandete palermolaste surnukehad. Katakombe hooldavad mungad ei ole muumiaid lubanud lähemalt uurida, kartes, et need võivad hakata lagunema. Ka on mungad andnud vande nende eest hoolitseda.
Ajaloolased avastasid nüüd palsameerimise eest vastutanud Alfredo Salafia käsikirjad. Salafia ei avaldanud mitte kunagi oma palsameerimisvõtteid ning viis need 1933. aastal hauda kaasa. Küll aga jäid temast maha mitmed kirjutised. Dokumentidest selgus, et surnukehi, kaasa arvatud ka Rosalia Lombardot aitavad mumifitseerunud kujul säilitada glütseriinist, formaliinist, tsinksulfaadist, kloriidist, alkoholist ja salitsüülhappest koosnev segu. Uurijate sõnul kasutatakse peaaegu sellist koostist ka tänapäeval. Surnukehade säilimisele aitab kaasa ka see, et katakombides on kuiv.
reede, 1. mai 2009
esmaspäev, 9. märts 2009
Jäämees Ötzi
Täpsemalt: http://www.icemanphotoscan.eu/
1991. aasta septembris sattusid saksa turistid Helmut ja Erika Simon Austria ja Itaalia piiril Alpides matkates mumifitseerunud inimjäänustele, mis kuulusid pronksiajal elanud mehele. Hiljem anti muumiale nimeks Ötzi.
Austria ametivõimud uskusid, et on leidnud kaasaegsema laiba ning arvasid, et kiiresti tuleb selgeks teha, kus ja kes on mõrvar. Ötzit liustikust välja kaevates ei tegutsetud seetõttu just kõike hoolsamalt – hooletusest vigastati jääkirvega vaese paljukannatanud Ötzi puusa. Seejärel viidi Ötzi Innsbrucki, kus kohtuarstid aga kiirelt veendusid, et tegu pole tavalise laibaga.
Seejärel saadeti jäämees Šveitsi Zürichisse, kus uurijad tegid kindlaks, et Ötzi mumifitseerus looduslikult, kattudes peagi pärast surma liustikujääga. See juhtus umbes 5300 aastat tagasi. Seega on tegemist vanima kunagi leitud külmunud inimese laibaga.
Surma hetkel oli jäämees umbes 45 aastat vana.
Ötzi oli 165 cm pikk ning kaalus elusana 38 kilo.
Arvestades kõrget vase ja arseeni kontsentratsiooni tema juustes, oli ta ametilt tõenäoliselt vasesulataja. Siiski on pakutud ka, et tegemist võis olla lambakarjusega.
Ötzi surm tundub olevat olnud vägivaldne. Tema vasak õlg on läbistatud noole poolt, mis purustas elutähtsa arteri. Arvatakse, et Ötzi ei olnud oma kodukamaral, vaid röövretkel rivaalitseva hõimu maadel.
Hiljem tehti kindlaks, et Ötzi avastati tegelikult napilt teisel pool Austria piiri Itaalias, mistõttu olid Austria võimud sunnitud jäämehe väga vastumeelselt Itaaliale loovutama. Hetkel puhkab muumia Lõuna-Tirooli arheoloogiamuuseumis Bolzanos.
***
Algul arvasid teadlased, et 5300 aastat jääs lebanud ja seetõttu haruldaselt hästi säilinud mees suri külma ja nälja kätte, kuid siis leiti tema seljast noolehaav, vahendab BBC. Noolehaavast leiti omakorda nooleots ja ränga verejooksu jäljed ning siis olid teadlased kindlad, et Ötzi mõrvati. Uusim uuring näitab, et Ötzit tabas rangluust allapoole õlga nool, mis läbistas mehe arteri ja ta suri verekaotusse.
Kuna Ötzi sai nooletabamuse selja tagant, siis näitab see, et ta kas põgenes oma vaenlase eest, kes teda siis selga lasi. Teine võimalus on, et Ötzit varitseti ja ta sai nooletabamuse täiesti pahaaimamatult.
Teadlased said Ötzit uurides teada, et ta oli oma päeva alustanud hommikueinega Alpide all metsases orus. Päeva jooksul liikus ta mäkke, kuid teel sattus ta võitlusse. Ötzi ei andnud kohe alla: ta kätel on mitmed lõikehaavad. Lõpuks sai ta nooletabamuse selga ja suri vaikselt 3210 meetri kõrgusel Alpides verekaotusse.
Ötzi veri voolas noolevarre augu kaudu ka kehast välja. Teadlaste sõnul kinnitab see, et noolevars murti ära siis, kui Ötzi veel elus oli. Noolevarre võis ära murda kas Ötzi ise või siis teine võimalus: noolevarre murdis mõrva varjamiseks ära tapja. Nimelt võis nool olla mõne kindla hõimu või mõne muu tunnusega ja mõrvaril oli vaja varjata, et ta Ötzi surmaga seotud oli.
Teadlased ei oska öelda, mis asendis Ötzi laskmise ajal oli: kas ta seisis, istus, põlvitas, kõndis. Kuid noole sisenemishaav näitab, et nool lasti Ötzist allpoolt, seega oli mõrvar kas Ötzist mäel allpool või siis luuras teda näiteks põlvitades.
Mõrv avastati tänu sellele, et hiljutised teadusarengud võimaldasid teadlastel teha Ötzile kompuutertomograafiauuringu, mis näitas jäämehe arteris 13-millimeetrist rebendit. Sealt voolas veri soont ümbritsevatesse kudedesse ja Ötzil tekkis hematoom, mida teadased tema rinnakorvis näevad.
Ötzit uurinud dr Ruhli kinnitas: „Me jõudsime järeldusele, et see oli surmav lask, mis teda tabas. Ta poleks suutnud sellega mitu päeva ringi käia. See oli kiire surm.”
Vikipedia: http://en.wikipedia.org/wiki/%C3%96tzi_the_Iceman
1991. aasta septembris sattusid saksa turistid Helmut ja Erika Simon Austria ja Itaalia piiril Alpides matkates mumifitseerunud inimjäänustele, mis kuulusid pronksiajal elanud mehele. Hiljem anti muumiale nimeks Ötzi.
Austria ametivõimud uskusid, et on leidnud kaasaegsema laiba ning arvasid, et kiiresti tuleb selgeks teha, kus ja kes on mõrvar. Ötzit liustikust välja kaevates ei tegutsetud seetõttu just kõike hoolsamalt – hooletusest vigastati jääkirvega vaese paljukannatanud Ötzi puusa. Seejärel viidi Ötzi Innsbrucki, kus kohtuarstid aga kiirelt veendusid, et tegu pole tavalise laibaga.
Seejärel saadeti jäämees Šveitsi Zürichisse, kus uurijad tegid kindlaks, et Ötzi mumifitseerus looduslikult, kattudes peagi pärast surma liustikujääga. See juhtus umbes 5300 aastat tagasi. Seega on tegemist vanima kunagi leitud külmunud inimese laibaga.
Surma hetkel oli jäämees umbes 45 aastat vana.
Ötzi oli 165 cm pikk ning kaalus elusana 38 kilo.
Arvestades kõrget vase ja arseeni kontsentratsiooni tema juustes, oli ta ametilt tõenäoliselt vasesulataja. Siiski on pakutud ka, et tegemist võis olla lambakarjusega.
Ötzi surm tundub olevat olnud vägivaldne. Tema vasak õlg on läbistatud noole poolt, mis purustas elutähtsa arteri. Arvatakse, et Ötzi ei olnud oma kodukamaral, vaid röövretkel rivaalitseva hõimu maadel.
Hiljem tehti kindlaks, et Ötzi avastati tegelikult napilt teisel pool Austria piiri Itaalias, mistõttu olid Austria võimud sunnitud jäämehe väga vastumeelselt Itaaliale loovutama. Hetkel puhkab muumia Lõuna-Tirooli arheoloogiamuuseumis Bolzanos.
***
Algul arvasid teadlased, et 5300 aastat jääs lebanud ja seetõttu haruldaselt hästi säilinud mees suri külma ja nälja kätte, kuid siis leiti tema seljast noolehaav, vahendab BBC. Noolehaavast leiti omakorda nooleots ja ränga verejooksu jäljed ning siis olid teadlased kindlad, et Ötzi mõrvati. Uusim uuring näitab, et Ötzit tabas rangluust allapoole õlga nool, mis läbistas mehe arteri ja ta suri verekaotusse.
Kuna Ötzi sai nooletabamuse selja tagant, siis näitab see, et ta kas põgenes oma vaenlase eest, kes teda siis selga lasi. Teine võimalus on, et Ötzit varitseti ja ta sai nooletabamuse täiesti pahaaimamatult.
Teadlased said Ötzit uurides teada, et ta oli oma päeva alustanud hommikueinega Alpide all metsases orus. Päeva jooksul liikus ta mäkke, kuid teel sattus ta võitlusse. Ötzi ei andnud kohe alla: ta kätel on mitmed lõikehaavad. Lõpuks sai ta nooletabamuse selga ja suri vaikselt 3210 meetri kõrgusel Alpides verekaotusse.
Ötzi veri voolas noolevarre augu kaudu ka kehast välja. Teadlaste sõnul kinnitab see, et noolevars murti ära siis, kui Ötzi veel elus oli. Noolevarre võis ära murda kas Ötzi ise või siis teine võimalus: noolevarre murdis mõrva varjamiseks ära tapja. Nimelt võis nool olla mõne kindla hõimu või mõne muu tunnusega ja mõrvaril oli vaja varjata, et ta Ötzi surmaga seotud oli.
Teadlased ei oska öelda, mis asendis Ötzi laskmise ajal oli: kas ta seisis, istus, põlvitas, kõndis. Kuid noole sisenemishaav näitab, et nool lasti Ötzist allpoolt, seega oli mõrvar kas Ötzist mäel allpool või siis luuras teda näiteks põlvitades.
Mõrv avastati tänu sellele, et hiljutised teadusarengud võimaldasid teadlastel teha Ötzile kompuutertomograafiauuringu, mis näitas jäämehe arteris 13-millimeetrist rebendit. Sealt voolas veri soont ümbritsevatesse kudedesse ja Ötzil tekkis hematoom, mida teadased tema rinnakorvis näevad.
Ötzit uurinud dr Ruhli kinnitas: „Me jõudsime järeldusele, et see oli surmav lask, mis teda tabas. Ta poleks suutnud sellega mitu päeva ringi käia. See oli kiire surm.”
Vikipedia: http://en.wikipedia.org/wiki/%C3%96tzi_the_Iceman
neljapäev, 31. jaanuar 2008
Aarete saar
Kes meist ei teaks romaani “Aarete saar” või näinud sellest mõnda kinoversiooni. Paljud aga ei tea, et selline saar, väidetavalt koos oma rikkustega on ka päriselt olemas. See tilluke, vaikses ookeanis asuv üksildane saar on Kookosesaar (Isla Del Coco). Kunagi juhtus minu kätte raamat “Me tuleme merest” ja seal oli selle saare kohta üks huvitav jutt. Ilmselt üks kuulsamaid aardeid puudutavaid legende üldse. Siinkohal võtan enesele vabaduse see lugu teieni tuua.
Niisama palju kui Kookosesaarest on raamatuid kirjutatud, leiame erinevaid andmeid üksikute aarete kohta. Esimene pärinevat seitsmeteistkümnendast sajandist ja olevat peidetud sinna kellegi kapten Edward Davise poolt, kes juhtinud tervet piraatide laevastikku ja kelle käsutuses olnud ajuti üle tuhande mehe. 1685. aastal ründas ta teiste hulgas Leoni linna Nikaraaguas ning sai saagiks paljud rikkalikult laaditud galeoonid. Hispaanlased kartsid ja tundsid tema laeva “Bachelor’s Delight”. Ta tõi oma aarded Chathami lahte; need olnud nii rikkalikud, et jaotamise juures pidi kuldpiastreid mõõtma kannudega. Tõenäoliselt mitte üksnes tema, vaid ka mõned tema mehed peitsid oma osa saarele, nii et seal võivad lebada ka väiksemad aarded. Ühe neist võis leida madrus Bob Flower, kes 1875. aastal tihnikus libises ja järsakusse kukkus, otse ühele aardele. Ta võttis kaasa niipalju kui kanda suutis- ilmselt puudus tal võimalus tagasi tulla. Pea-aarde asukoha suhtes on vaid segaseid pidepunkte. Kapten Edward Davis elas oma viimasel eluaastal Jamaikal väga lugupeetud ja pururikka mehena.
Suurem üksmeel valitseb Portugali armee eruohvitseri Benito Bonito aarde suhtes, kellest sai üks omaaegseid julmemaid mereröövleid. Ta sooritas oma metsikusi peamiselt Lääne-Indias, seejärel Lõuna-Ameerika läänerannikul Peruu ja Mehhiko vahel. Oma aarde peitis ta 1820. aastal Waferi lahe põhjaossa.
Kõikidest aaretest suurim on siiski kolmas, mille ulatusest on üsna täpsed andmed. See pärineb Limast, mida 1821. aastal ähvardasid kindral Bolivari pealetungivad väed. Oma hädast tuli kuberner mõttele tuua kiriku ja linna aarded juhuslikult Callao sadamas peatuva inglise kaubalaeva “Mary Readi” pardale, mida käsutas keegi kapten Thomson. Lõuna-Ameerikas oldi anglosakside usaldusväärsusest kõrgel arvamusel- kuid see kiusatus oli Thomsonile liiga suur. Valvurid surmati ja laev sõitis ööpimeduses ja udu varjus minema- Kookosesaarele.
Selle aarde näol Waferi lahte maetud rikkused on muinasjutulised. Muuhulgas oli seal neitsi Maarja elusuurune puhtast kullast kuju. Varsti saadi laev kätte ja kogu meeskond poodi üles, välja arvatud Thomson ja üks madrus, kes pidid peidukoha kätte näitama. Mõlemal õnnestus põgeneda. Madrus suri, Thomson aga sõbrunes ühe Keatingi nimelise mehega, kelle majas Newfoundlandil ta kuni surmani elas. Kookosesaarele ei pöördunud ta aga iialgi tagasi. Ta oli sünge ja kinnine ega käinud kunagi päeval väljas. Oma surivoodil usaldas ta Keatingile aarde saladuse ja kaardi. Keating leidis ühe rikka kaupmehe, kes finantseeris reisi Kookosesaarele; lugu lõppes mõrva ja mässuga ning Keating pääses tulema vaid tillukese osaga aardest, millest ta siis elatus. Ühes San Francisco sadamakõrtsis kuulis Robert Louis Stevenson ühelt vanalt mehelt loo üksikasju. See lugu innustas teda kirjutama kuulsat romaani “Aarete saar”.
Teise ja kolmanda aarde kohta on mitu kaarti, mis on keerulisel viisil seiklushimuliste isikute kätte sattunud. Et saare läbimõõt on vaevalt viis miili, arvatakse, et on võimatu aardeid mitte leida. Alles kui maal ollakse, taibatakse saare salakavalust. Peamine raskus peitub pinnase iseloomus- see on vulkaaniline, sadadest lõhedest ja koobastest uuristatud, peaaegu üleni läbipääsmatu, liaanidest läbi põimitud ja märja ürgmetsaga kaetud. Vihma sajab peaaegu vahetpidamatult. Tillukesed sipelgad ründavad kõikki, kes tihnikusse tungivad. Mõned osad järsakutest võivad olla mitu korda alla varisenud ja koopad kinni matnud. Mõned moodsa varustusega ekspeditsioonid on kaevanud laiu kraave ja rajanud mäkke maa-aluseid käike. Võib-olla on üks aardeist juba ammugi leitud, ainult seda ei teata. Väga hästi võis leidja selle maha vaikida. Ent see on vähe tõenäoline. Kookosesaarele sõitmiseks on tarvis laeva, laeva jaoks aga meeskonda. Ja kui siis kuld tõesti särama hakkab, juhtub harva, et saagijagajad vaikselt ja rahulikult lahku läheksid.
 |
| Cocos Island (Isla del Coco) |
Niisama palju kui Kookosesaarest on raamatuid kirjutatud, leiame erinevaid andmeid üksikute aarete kohta. Esimene pärinevat seitsmeteistkümnendast sajandist ja olevat peidetud sinna kellegi kapten Edward Davise poolt, kes juhtinud tervet piraatide laevastikku ja kelle käsutuses olnud ajuti üle tuhande mehe. 1685. aastal ründas ta teiste hulgas Leoni linna Nikaraaguas ning sai saagiks paljud rikkalikult laaditud galeoonid. Hispaanlased kartsid ja tundsid tema laeva “Bachelor’s Delight”. Ta tõi oma aarded Chathami lahte; need olnud nii rikkalikud, et jaotamise juures pidi kuldpiastreid mõõtma kannudega. Tõenäoliselt mitte üksnes tema, vaid ka mõned tema mehed peitsid oma osa saarele, nii et seal võivad lebada ka väiksemad aarded. Ühe neist võis leida madrus Bob Flower, kes 1875. aastal tihnikus libises ja järsakusse kukkus, otse ühele aardele. Ta võttis kaasa niipalju kui kanda suutis- ilmselt puudus tal võimalus tagasi tulla. Pea-aarde asukoha suhtes on vaid segaseid pidepunkte. Kapten Edward Davis elas oma viimasel eluaastal Jamaikal väga lugupeetud ja pururikka mehena.
Suurem üksmeel valitseb Portugali armee eruohvitseri Benito Bonito aarde suhtes, kellest sai üks omaaegseid julmemaid mereröövleid. Ta sooritas oma metsikusi peamiselt Lääne-Indias, seejärel Lõuna-Ameerika läänerannikul Peruu ja Mehhiko vahel. Oma aarde peitis ta 1820. aastal Waferi lahe põhjaossa.
Kõikidest aaretest suurim on siiski kolmas, mille ulatusest on üsna täpsed andmed. See pärineb Limast, mida 1821. aastal ähvardasid kindral Bolivari pealetungivad väed. Oma hädast tuli kuberner mõttele tuua kiriku ja linna aarded juhuslikult Callao sadamas peatuva inglise kaubalaeva “Mary Readi” pardale, mida käsutas keegi kapten Thomson. Lõuna-Ameerikas oldi anglosakside usaldusväärsusest kõrgel arvamusel- kuid see kiusatus oli Thomsonile liiga suur. Valvurid surmati ja laev sõitis ööpimeduses ja udu varjus minema- Kookosesaarele.
Selle aarde näol Waferi lahte maetud rikkused on muinasjutulised. Muuhulgas oli seal neitsi Maarja elusuurune puhtast kullast kuju. Varsti saadi laev kätte ja kogu meeskond poodi üles, välja arvatud Thomson ja üks madrus, kes pidid peidukoha kätte näitama. Mõlemal õnnestus põgeneda. Madrus suri, Thomson aga sõbrunes ühe Keatingi nimelise mehega, kelle majas Newfoundlandil ta kuni surmani elas. Kookosesaarele ei pöördunud ta aga iialgi tagasi. Ta oli sünge ja kinnine ega käinud kunagi päeval väljas. Oma surivoodil usaldas ta Keatingile aarde saladuse ja kaardi. Keating leidis ühe rikka kaupmehe, kes finantseeris reisi Kookosesaarele; lugu lõppes mõrva ja mässuga ning Keating pääses tulema vaid tillukese osaga aardest, millest ta siis elatus. Ühes San Francisco sadamakõrtsis kuulis Robert Louis Stevenson ühelt vanalt mehelt loo üksikasju. See lugu innustas teda kirjutama kuulsat romaani “Aarete saar”.
Teise ja kolmanda aarde kohta on mitu kaarti, mis on keerulisel viisil seiklushimuliste isikute kätte sattunud. Et saare läbimõõt on vaevalt viis miili, arvatakse, et on võimatu aardeid mitte leida. Alles kui maal ollakse, taibatakse saare salakavalust. Peamine raskus peitub pinnase iseloomus- see on vulkaaniline, sadadest lõhedest ja koobastest uuristatud, peaaegu üleni läbipääsmatu, liaanidest läbi põimitud ja märja ürgmetsaga kaetud. Vihma sajab peaaegu vahetpidamatult. Tillukesed sipelgad ründavad kõikki, kes tihnikusse tungivad. Mõned osad järsakutest võivad olla mitu korda alla varisenud ja koopad kinni matnud. Mõned moodsa varustusega ekspeditsioonid on kaevanud laiu kraave ja rajanud mäkke maa-aluseid käike. Võib-olla on üks aardeist juba ammugi leitud, ainult seda ei teata. Väga hästi võis leidja selle maha vaikida. Ent see on vähe tõenäoline. Kookosesaarele sõitmiseks on tarvis laeva, laeva jaoks aga meeskonda. Ja kui siis kuld tõesti särama hakkab, juhtub harva, et saagijagajad vaikselt ja rahulikult lahku läheksid.
pühapäev, 9. detsember 2007
Koletised sügavikust
Sügaval merede ja ookeanide põhjas, seal kuhu iial pole paistnud valgus, seal kus lõppeb maailm ja algab uus, meile täiesti tundmatu maailm, asub pimeduseriik. Riik, mille valitsejateks on olendid milliseid me pole osanud endile ettegi kujutada. Enamus meist ei kohta neid kunagi. Kui, siis ainult oma halvimais unenägudes. Kustutage tuli ja head filmielamust! :)
 |
| Angler Fish |
esmaspäev, 6. august 2007
Delfiinid mängivad – torm tuleb
Leidsin interneti avarustest päris huvitava jutu delfiinide kohta. Kirjatükk ise on ammusest ajast, 1965a. kui ma ei eksi.
Delfiinid mängivad – torm tuleb. Nii ütlevad Musta mere kalurid, kui näevad neid vaalaliste sugukonda kuuluvaid mereloomi veest välja hüppamas. Tõepoolest, delfiinide tormiennustus läheb alati täide.
Laeva tekil seistes võib tihti näha, kuidas delfiinid, kolme – neljakaupa rivis, laevast mööda kihutavad. Nad armastavad ujuda parvedena. Tore on vaadata, kui terve parv teeb üheaegselt pöördeid, nagu oleksid loomad omavahel kokku leppinud. Nad arendavad vee all suurt kiirust (50 – 60 km/h) ja hüppavad siis, nagu käskluse peale, vett kõrgele pritsides lainetest välja. Lennanud õhus mitu meetrit, langevad nad tugeva sulpsatusega merre tagasi. Hämmastud nende ilusast kehakujust ja lihaste jõust. Mõistad, et meri on delfiinidele sobiv kodu.
Miks sobiv? Delfiinide esivanemad olid ju kuivamaaloomad, neljajalgsed imetajad. Neile oli vesi elupaigana kõlbmatu. Ent mingil põhjusel läksid nad ometi maismaalt vette elama. Teadlased oletavad, et selleks põhjuseks oli toidu vähesus maal ja küllus vees. Leidnud toitu esialgu kaldalähedasest merest, harjusid delfiinid veega ja vähehaaval usaldasid toidu järele minna juba kaugemale merre. Niimoodi nad järk – järgult nagu rebisid end maast lahti ja omandasid lõpuks võime elada vees. Delfiinide esivanemail tekkisid esijalgade asemele loivad, tagajalad, mis olid vees liikumisel tülinaks, kadusid täiesti. Arenes lai labataoline saba. Saba on delfiinidele nüüd nagu võimsaks mootoriks, mis võimaldab neil kiiresti ujuda. Kuid ujumiskiirust ei saa seletada ainult laia sabaga, vaid ka ideaalselt voolujoonelise kehakujuga.
Bioonikud, kes uurivad loomade elutegevust, tegid veel ühe huvitava avastuse. Suurt ujumiskiirust võimaldab delfiinidel ka nende eriomadustega nahk. Uurimine näitas, et delfiininahk on üsna paks, vetruv ja lainetab vastavalt veesurvele. Delfiininahk ei lähe märjaks, vaid nagu tõukab endast vett eemale. Seda põhjustab erilistest näärmetest tulev nõre, mis katab delfiini üleni. Need kaks eriomadust – naha kuivus ja naha lainekujuline liikuvus – kaotavad ujumisel keha ja vee hõõrdumise peaaegu täielikult. Niisamuti ei teki ujumiskiirust pidurdavaid veepööriseid.
Delfiinid kaotasid alatiseks sideme kuiva maaga, kuid jäid siiski imetajateks loomadeks. Nad on soojaverelised, hingavad kopsudega, ja pärast poegade sündimist imetavad emadelfiinid neid pool aastat. Delfiinid elunevad kõikides ookeanides Arktikast kuni Antarktikani ja asustavad kõiki meresid, mis on ookeaniga ühenduses. Mõned delfiiniliigid elunevad jõgedes: Lõuna – Ameerikas Amazonases, Indias Gangese ja Hiina Jangtse jões. Teadlased loendavad maakeral üle 70 delfiiniliigi. Üksikud neist liikidest on väikesearvulised, teised, suuremaarvulised, kogunevad tohututeks parvedeks. Mõnikord on ühes parves 15 000 – 20 000 delfiini.
Kuidas delfiinid ja vaalad teavad, et torm läheneb? Miks nad tormi eel ranna lähedalt avamerele ujuvad ja tavalisest sagedamini veest välja hüppavad? Seda ei osatud kaua seletada. Alles 30 aastat tagasi avastas akadeemik V. Shuleikin nähtuse, mille nimetas “mere hääleks”. Kõva tuulega, kui õhk tormab üle laineharjade, tekib infraheli. See niivõrd madalatooniline heli, et inimene teda ei kuule, levib merepinnal tohutu kiirusega. Mõnedel mereloomadel on võime infraheli vastu võtta kui tormi hoiatust. Tormiga on elusolendeil madalas vees hädaohtlik viibida. Tugevad lained võivad neid kaldale paisata või vastu kive surnuks lüüa.
Võib oletada, et infraheli ärritab delfiine ja sunnib neid kaldast eemale, avamerele ujuma. Või on infraheli tajuda niivõrd ebameeldiv, et delfiinid, püüdes sellest vabaneda, hüppavad veest välja? See on ainult oletus. Võib – olla hüppavad nad veest välja hoopis teisel põhjusel, näiteks sellepärast, et neile on omane mängimine. Mõned teadlased väidavad, et loom mängib ainult siis, kui ta on noor. Miks delfiinid mängivad ka täiskasvanult? Selles küsimuses ei ole veel selgusele jõutud.
Põhja – Ameerikas Florida okeanaariumis (suured basseinid, kuhu uurimise eesmärgil on kogutud mitmesuguseid mereloomi) elunevad delfiinid on õpetatud korvpalli mängima. Delfiinid heidavad täpselt palli vee kohale pandud korvirõngasse. Nad täidavad dresseerija käske virtuooslikult. Mingi triki sooritanud delfiinile antakse tasu – väike kala. Kui dresseerija seda ei anna, ujub solvunud delfiin piki basseini äärt, tehes häält, mis sarnaneb torisemisega.
Delfiinid hüppavad paberiga kaetud võrust läbi, tirivad nööri, heisates nii lipu basseini kohale lehvima või helistades kella. Nad on suutelised ka mikrofoni ees duetti laulma. Kuigi meie mõiste järgi meloodia puudub, võib delfiinide häält pidada siiski lauluhääleks.
On tehtud kindlaks, et paljudel mereloomadel on oma kõnekeel ning nad räägivad üksteisega. Seega kõnekäänd “tumm nagu kala” ei pea paika. Iga kalaliik omab erinevat keelt, mis on arusaamatu teist liiki kaladele. Näiteks heeringas, kes vidistab nagu varblane, ei oska vestelda tursaga. Ka igal delfiiniliigil on oma erinev väljendusviis ja kõnekeel.
Delfiinid näevad halvasti, kuid kuulmine on neil hästi arenenud. Nad võtavad vastu helilaineid nii kuulmisorganite kui ka kogu kehaga, eriti pea ülaosaga. Vee all kostvate paljude helide hulgast eraldab delfiin just selle hääle, mis neile vajalik. Seetõttu võivad nad eksimatult tabada toitu, leida väljapääsutee püünistest ja ujuda ka sogases vees või öösel täielikus pimeduses. Katseks lasti delfiini asupaigast küllalt kaugel vette kala. Silmapilkselt kuulis delfiin kala tekitatud häält ja sööstis saaki tabama. Kui lasti vette teine kala, keda delfiinid ei söö, ei pööranud delfiin sellele mingit tähelepanu.
Saagi küttimisel ja ka mingi häire korral annavad delfiinid üksteisele vilistamisega märku. Ka emadelfiinid vilistavad oma imikuealistele poegadele. Delfiinide hääl on vahel nii kõrge tooniga, et inimese kõrv seda ei taju. Need on ultrahelid. Zooloog A. Tomilin täheldas, et Mustas meres elunevad delfiinid tekitavad oma hingamisavadega helisid, mis meenutavad pardi prääksumist, kassi näugumist, konna krooksumist. Püünistesse sattunud delfiinid toovad kuuldavale piuksuvaid helisid, mis kostavad isegi püügilaevale.
Ameerika arstiteaduse doktor J. Lely kinnitab, et inimene võib õppida deshifreerima delfiinide helisignaale. Mõistes, mida üks või teine signaal tähendab, saab vastavaid helisid tekitada erilise aparaadiga. Nii oleks võimalik delfiiniga vestelda. J. Lely teeb järelduse: “Saabub aeg, mil inimene esitab delfiinile küsimusi ja võib viimaselt vastuseid saada…”
Kas ei tundu J. Lely väide fantastilisena? Kuid eespool märgitud järeldusele tuli teadlane mitte ainult lihtsate vaatlustega, vaid ka delfiini närvisüsteemi uurimisega. Delfiini peaaju kaalub 1750 grammi, inimesel 1450 grammi. Kui võrrelda peaaju kaalu keha pikkusega, on tulemus järgmine: inimesel tuleb keha iga 25 sentimeetri kohta 197 grammi aju, delfiinil 165 grammi. Seega vahe on 32 grammi. Ent siiski on delfiini aju kaal inimese aju kaalule märksa lähemal kui mistahes teisel loomal.
Kuigi delfiinidel häälepaelad puuduvad, võivad nad oma hingamisavadega inimese häält järele aimata ja matkida isegi inimese hääletooni erinevusi. Delfiinid võivad korrata ka üksikuid sõnu ja isegi terveid lauseid. J. Lely ja tema kaastöötajad on korduvalt kuulnud, kuidas delfiin kordas inimese sõnu, kuigi hääldamise selgus jättis väga palju soovida.
Delfiinidel on tugevasti arenenud vastastikuse abistamise instinkt. Huvitavat juhtumit kirjeldab J. Lely. Kord lasti okeanaariumisse haigestunud delfiin. Kohe tõi ta kuuldavale üksteisele järgnevaid vilesid – appikutsesignaali. Kõik basseinis asuvad delfiinid lausa sööstsid haige juurde ja tõstsid tema pea veepinnale. Haige loom hingas õhku ja seejärel sukeldus vee alla. Teised delfiinid eemaldusid. Hüdrofoon (seadis, mida kasutatakse vee all erinevate helide vastuvõtmiseks) registreeris terve hulga kõige erinevamaid helisid: siristamist, prääksumist, urisemist. Tundus, nagu vahetaksid delfiinid toimunu kohta muljeid. Varsti vilistas haige jälle. Uuesti sööstsid delfiinid oma kaaslasele appi ja tõstsid tema pea veepinnale.
Delfiini käitumist ei juhi mõistus. Kõik, mis ta teeb, on tingitud välisärritusest ja juba sündides kaasnenud refleksidest. Kariibi merel oli 1959. aasta juunis õnnetus: väikesel laeval “Rio Ataro” lõhkes katel. Laev vajus põhja. Inimesed klammerdusid laeva küljest murdunud plankudele ja püüdsid niikaua tormisel merel vastu pidada, kuni abi saabus. Saabus aga uus ja hirmsam hädaoht: inimesi hakkasid piirama haid. Ent äkki juhtus midagi ootamatut: suur parv delfiine sööstis haisid ründama. Selleks ajaks, kui merehädalised neid päästma tulnud laevale ronisid, olid delfiinid tõrjunud haid kaugele merele.
On teada, et haid tungivad noortele delfiinidele kallale. Ilmselt oma poegade kaitseks ründasidki delfiinid haisid, päästes nii ka inimesed ohtlike merekiskjate käest.
Sageli levitatakse kuuldusi, nagu oleks delfiin tunginud kallale meres suplevaile inimestele ja viimaseid raskesti haavanud. Niisugused jutud on valed. Siiani ei ole teada ühtki juhtumit, kus delfiinid oleksid inimesi rünnanud. Küll on aga teada arvukaid näiteid, kus delfiinid suhtuvad inimesse sõbralikult ja on inimesi isegi uppumast päästnud.
Mõned aastad tagasi läks Austraalia rannikul ümber jaht. Kaks meest olid uppumisohus. Ümberringi mängisid delfiinid. Korraga tõstis üks delfiin vees rabeleva mehe oma seljale ja ujus temaga rannaäärsesse madalasse vette. Niisamuti päästis teine delfiin teise mehe. Räägitakse ka delfiinidest, kes on nagu lootsid laevu saartevahelistest ohtlikest karidest mööda juhtinud. Miks need mereloomad nii käituvad, on selgusetu.
Madalas rannavees mängivad delfiinid meeleldi lastega. Nad ujuvad laste ümber ja neil ei ole midagi selle vastu, kui mõni põngerjas nende seljas ratsutab. Lapsed võivad delfiini seljauimest kinni hoides loomadega kaasa ujuda. Kuid vallatushoos võib delfiin mõnikord lastele haiget teha. Loom ei oska ju oma jõudu talitseda ning ei tea, et inimene on temast nõrgema kehaehitusega ja vees hoopis mannetu.
Delfiinide elust ja käitumisest teatakse veel väga vähe. Teadlastel tuleb palju uurida, enne kui nad avastavad selle omapärase merelooma kõik omadused ning iseärasused.
Delfiinid mängivad – torm tuleb. Nii ütlevad Musta mere kalurid, kui näevad neid vaalaliste sugukonda kuuluvaid mereloomi veest välja hüppamas. Tõepoolest, delfiinide tormiennustus läheb alati täide.
Laeva tekil seistes võib tihti näha, kuidas delfiinid, kolme – neljakaupa rivis, laevast mööda kihutavad. Nad armastavad ujuda parvedena. Tore on vaadata, kui terve parv teeb üheaegselt pöördeid, nagu oleksid loomad omavahel kokku leppinud. Nad arendavad vee all suurt kiirust (50 – 60 km/h) ja hüppavad siis, nagu käskluse peale, vett kõrgele pritsides lainetest välja. Lennanud õhus mitu meetrit, langevad nad tugeva sulpsatusega merre tagasi. Hämmastud nende ilusast kehakujust ja lihaste jõust. Mõistad, et meri on delfiinidele sobiv kodu.
Miks sobiv? Delfiinide esivanemad olid ju kuivamaaloomad, neljajalgsed imetajad. Neile oli vesi elupaigana kõlbmatu. Ent mingil põhjusel läksid nad ometi maismaalt vette elama. Teadlased oletavad, et selleks põhjuseks oli toidu vähesus maal ja küllus vees. Leidnud toitu esialgu kaldalähedasest merest, harjusid delfiinid veega ja vähehaaval usaldasid toidu järele minna juba kaugemale merre. Niimoodi nad järk – järgult nagu rebisid end maast lahti ja omandasid lõpuks võime elada vees. Delfiinide esivanemail tekkisid esijalgade asemele loivad, tagajalad, mis olid vees liikumisel tülinaks, kadusid täiesti. Arenes lai labataoline saba. Saba on delfiinidele nüüd nagu võimsaks mootoriks, mis võimaldab neil kiiresti ujuda. Kuid ujumiskiirust ei saa seletada ainult laia sabaga, vaid ka ideaalselt voolujoonelise kehakujuga.
Bioonikud, kes uurivad loomade elutegevust, tegid veel ühe huvitava avastuse. Suurt ujumiskiirust võimaldab delfiinidel ka nende eriomadustega nahk. Uurimine näitas, et delfiininahk on üsna paks, vetruv ja lainetab vastavalt veesurvele. Delfiininahk ei lähe märjaks, vaid nagu tõukab endast vett eemale. Seda põhjustab erilistest näärmetest tulev nõre, mis katab delfiini üleni. Need kaks eriomadust – naha kuivus ja naha lainekujuline liikuvus – kaotavad ujumisel keha ja vee hõõrdumise peaaegu täielikult. Niisamuti ei teki ujumiskiirust pidurdavaid veepööriseid.
Delfiinid kaotasid alatiseks sideme kuiva maaga, kuid jäid siiski imetajateks loomadeks. Nad on soojaverelised, hingavad kopsudega, ja pärast poegade sündimist imetavad emadelfiinid neid pool aastat. Delfiinid elunevad kõikides ookeanides Arktikast kuni Antarktikani ja asustavad kõiki meresid, mis on ookeaniga ühenduses. Mõned delfiiniliigid elunevad jõgedes: Lõuna – Ameerikas Amazonases, Indias Gangese ja Hiina Jangtse jões. Teadlased loendavad maakeral üle 70 delfiiniliigi. Üksikud neist liikidest on väikesearvulised, teised, suuremaarvulised, kogunevad tohututeks parvedeks. Mõnikord on ühes parves 15 000 – 20 000 delfiini.
Kuidas delfiinid ja vaalad teavad, et torm läheneb? Miks nad tormi eel ranna lähedalt avamerele ujuvad ja tavalisest sagedamini veest välja hüppavad? Seda ei osatud kaua seletada. Alles 30 aastat tagasi avastas akadeemik V. Shuleikin nähtuse, mille nimetas “mere hääleks”. Kõva tuulega, kui õhk tormab üle laineharjade, tekib infraheli. See niivõrd madalatooniline heli, et inimene teda ei kuule, levib merepinnal tohutu kiirusega. Mõnedel mereloomadel on võime infraheli vastu võtta kui tormi hoiatust. Tormiga on elusolendeil madalas vees hädaohtlik viibida. Tugevad lained võivad neid kaldale paisata või vastu kive surnuks lüüa.
Võib oletada, et infraheli ärritab delfiine ja sunnib neid kaldast eemale, avamerele ujuma. Või on infraheli tajuda niivõrd ebameeldiv, et delfiinid, püüdes sellest vabaneda, hüppavad veest välja? See on ainult oletus. Võib – olla hüppavad nad veest välja hoopis teisel põhjusel, näiteks sellepärast, et neile on omane mängimine. Mõned teadlased väidavad, et loom mängib ainult siis, kui ta on noor. Miks delfiinid mängivad ka täiskasvanult? Selles küsimuses ei ole veel selgusele jõutud.
Põhja – Ameerikas Florida okeanaariumis (suured basseinid, kuhu uurimise eesmärgil on kogutud mitmesuguseid mereloomi) elunevad delfiinid on õpetatud korvpalli mängima. Delfiinid heidavad täpselt palli vee kohale pandud korvirõngasse. Nad täidavad dresseerija käske virtuooslikult. Mingi triki sooritanud delfiinile antakse tasu – väike kala. Kui dresseerija seda ei anna, ujub solvunud delfiin piki basseini äärt, tehes häält, mis sarnaneb torisemisega.
Delfiinid hüppavad paberiga kaetud võrust läbi, tirivad nööri, heisates nii lipu basseini kohale lehvima või helistades kella. Nad on suutelised ka mikrofoni ees duetti laulma. Kuigi meie mõiste järgi meloodia puudub, võib delfiinide häält pidada siiski lauluhääleks.
On tehtud kindlaks, et paljudel mereloomadel on oma kõnekeel ning nad räägivad üksteisega. Seega kõnekäänd “tumm nagu kala” ei pea paika. Iga kalaliik omab erinevat keelt, mis on arusaamatu teist liiki kaladele. Näiteks heeringas, kes vidistab nagu varblane, ei oska vestelda tursaga. Ka igal delfiiniliigil on oma erinev väljendusviis ja kõnekeel.
Delfiinid näevad halvasti, kuid kuulmine on neil hästi arenenud. Nad võtavad vastu helilaineid nii kuulmisorganite kui ka kogu kehaga, eriti pea ülaosaga. Vee all kostvate paljude helide hulgast eraldab delfiin just selle hääle, mis neile vajalik. Seetõttu võivad nad eksimatult tabada toitu, leida väljapääsutee püünistest ja ujuda ka sogases vees või öösel täielikus pimeduses. Katseks lasti delfiini asupaigast küllalt kaugel vette kala. Silmapilkselt kuulis delfiin kala tekitatud häält ja sööstis saaki tabama. Kui lasti vette teine kala, keda delfiinid ei söö, ei pööranud delfiin sellele mingit tähelepanu.
Saagi küttimisel ja ka mingi häire korral annavad delfiinid üksteisele vilistamisega märku. Ka emadelfiinid vilistavad oma imikuealistele poegadele. Delfiinide hääl on vahel nii kõrge tooniga, et inimese kõrv seda ei taju. Need on ultrahelid. Zooloog A. Tomilin täheldas, et Mustas meres elunevad delfiinid tekitavad oma hingamisavadega helisid, mis meenutavad pardi prääksumist, kassi näugumist, konna krooksumist. Püünistesse sattunud delfiinid toovad kuuldavale piuksuvaid helisid, mis kostavad isegi püügilaevale.
Ameerika arstiteaduse doktor J. Lely kinnitab, et inimene võib õppida deshifreerima delfiinide helisignaale. Mõistes, mida üks või teine signaal tähendab, saab vastavaid helisid tekitada erilise aparaadiga. Nii oleks võimalik delfiiniga vestelda. J. Lely teeb järelduse: “Saabub aeg, mil inimene esitab delfiinile küsimusi ja võib viimaselt vastuseid saada…”
Kas ei tundu J. Lely väide fantastilisena? Kuid eespool märgitud järeldusele tuli teadlane mitte ainult lihtsate vaatlustega, vaid ka delfiini närvisüsteemi uurimisega. Delfiini peaaju kaalub 1750 grammi, inimesel 1450 grammi. Kui võrrelda peaaju kaalu keha pikkusega, on tulemus järgmine: inimesel tuleb keha iga 25 sentimeetri kohta 197 grammi aju, delfiinil 165 grammi. Seega vahe on 32 grammi. Ent siiski on delfiini aju kaal inimese aju kaalule märksa lähemal kui mistahes teisel loomal.
Kuigi delfiinidel häälepaelad puuduvad, võivad nad oma hingamisavadega inimese häält järele aimata ja matkida isegi inimese hääletooni erinevusi. Delfiinid võivad korrata ka üksikuid sõnu ja isegi terveid lauseid. J. Lely ja tema kaastöötajad on korduvalt kuulnud, kuidas delfiin kordas inimese sõnu, kuigi hääldamise selgus jättis väga palju soovida.
Delfiinidel on tugevasti arenenud vastastikuse abistamise instinkt. Huvitavat juhtumit kirjeldab J. Lely. Kord lasti okeanaariumisse haigestunud delfiin. Kohe tõi ta kuuldavale üksteisele järgnevaid vilesid – appikutsesignaali. Kõik basseinis asuvad delfiinid lausa sööstsid haige juurde ja tõstsid tema pea veepinnale. Haige loom hingas õhku ja seejärel sukeldus vee alla. Teised delfiinid eemaldusid. Hüdrofoon (seadis, mida kasutatakse vee all erinevate helide vastuvõtmiseks) registreeris terve hulga kõige erinevamaid helisid: siristamist, prääksumist, urisemist. Tundus, nagu vahetaksid delfiinid toimunu kohta muljeid. Varsti vilistas haige jälle. Uuesti sööstsid delfiinid oma kaaslasele appi ja tõstsid tema pea veepinnale.
Delfiini käitumist ei juhi mõistus. Kõik, mis ta teeb, on tingitud välisärritusest ja juba sündides kaasnenud refleksidest. Kariibi merel oli 1959. aasta juunis õnnetus: väikesel laeval “Rio Ataro” lõhkes katel. Laev vajus põhja. Inimesed klammerdusid laeva küljest murdunud plankudele ja püüdsid niikaua tormisel merel vastu pidada, kuni abi saabus. Saabus aga uus ja hirmsam hädaoht: inimesi hakkasid piirama haid. Ent äkki juhtus midagi ootamatut: suur parv delfiine sööstis haisid ründama. Selleks ajaks, kui merehädalised neid päästma tulnud laevale ronisid, olid delfiinid tõrjunud haid kaugele merele.
On teada, et haid tungivad noortele delfiinidele kallale. Ilmselt oma poegade kaitseks ründasidki delfiinid haisid, päästes nii ka inimesed ohtlike merekiskjate käest.
Sageli levitatakse kuuldusi, nagu oleks delfiin tunginud kallale meres suplevaile inimestele ja viimaseid raskesti haavanud. Niisugused jutud on valed. Siiani ei ole teada ühtki juhtumit, kus delfiinid oleksid inimesi rünnanud. Küll on aga teada arvukaid näiteid, kus delfiinid suhtuvad inimesse sõbralikult ja on inimesi isegi uppumast päästnud.
Mõned aastad tagasi läks Austraalia rannikul ümber jaht. Kaks meest olid uppumisohus. Ümberringi mängisid delfiinid. Korraga tõstis üks delfiin vees rabeleva mehe oma seljale ja ujus temaga rannaäärsesse madalasse vette. Niisamuti päästis teine delfiin teise mehe. Räägitakse ka delfiinidest, kes on nagu lootsid laevu saartevahelistest ohtlikest karidest mööda juhtinud. Miks need mereloomad nii käituvad, on selgusetu.
Madalas rannavees mängivad delfiinid meeleldi lastega. Nad ujuvad laste ümber ja neil ei ole midagi selle vastu, kui mõni põngerjas nende seljas ratsutab. Lapsed võivad delfiini seljauimest kinni hoides loomadega kaasa ujuda. Kuid vallatushoos võib delfiin mõnikord lastele haiget teha. Loom ei oska ju oma jõudu talitseda ning ei tea, et inimene on temast nõrgema kehaehitusega ja vees hoopis mannetu.
Delfiinide elust ja käitumisest teatakse veel väga vähe. Teadlastel tuleb palju uurida, enne kui nad avastavad selle omapärase merelooma kõik omadused ning iseärasused.
laupäev, 4. august 2007
Blue Hole – veealune põrgukatel
Külalised ja püsiasukad
Hea nähtavuse korral paistab paarkümmend meetrit sügavikku kaduvaid korallseinu. Tavasukeldujaist mõnevõrra enam tunnevad Blue Hole’i tehnilised sukeldujad, kes laskuvad üsna sügavale – 100 m ja enamgi veel. Omaette seltskonna moodustavad Blue Hole’i vaikivad püsielanikud – need, kes lebavad korallsilindri põhjas. Need on sukeldujad, kes on puuduliku varustuse ja/või piisavate kogemusteta läinud liiga sügavale. Saanud seal lämmastikunarkoosi ja kaotanud seetõttu reaalsustaju, on sellest tulenevalt teinud rea saatuslikke vigu, mille lõpptulemuseks on elutuna põhjatusse sügavikku vajumine. Hukkunuid tuleb ette kõikjal, aga Dhahabi Blue Hole’is on neid palju rohkem kui mujal.
Üks põhjus on 54 meetri sügavusel asuv ahvatlev võlvkäik, mis viib suletud korallsilindrist avamerele. Uljaspeadele on see suureks eneseteostuseks, kui nad suudavad laskuda silindri siseseina mööda võlvini, ujuda mööda võlvkäiku avamerele ja tõusta eluga pinnale. Miks nad seal hukkuvad? Tavalist suruõhku hingavad hobisukeldujad võivad Egiptuses sukelduda kuni 30 meetri sügavusele, paljudes teistes maades kuni 40 meetri sügavusele. Egiptuses on sukeldumine üsna arvestatav majandusharu ja seetõttu on maksimumsügavust 10 meetri võrra kärbitud. Lihtsalt ohutuse mõttes. Mida sügavamale suruõhuga minnakse, seda tõenäolisem on, et võib tulla probleeme.
Kui su tööks on…
Blue Hole’i võlv on aga 54 meetri sügavusel – üksjagu allpool suruõhku hingavate sukeldujate ohutuse piiri. Teiseks põhjuseks on just seesama sukeldumise kommertslikkus. Raha ei haise – balloon pannakse selga igale lollile, kes maksta jaksab. Sukeldumislitsentsi omavad sageli sellised tolad, keda ei võiks järelevalveta isegi vanni lubada. Sama kehtib mõne sukeldumisinstruktori kohta. Kohalik tehnilise sukeldumise instruktor Tarek Omar räägib, et Dhahabis on sukeldumisinstruktoreid, kes isegi oma nime kirjutada ei oska, rääkimata sukeldumisprofiilide arvutamisest.
Kui su tööks on…
Blue Hole’i võlv on aga 54 meetri sügavusel – üksjagu allpool suruõhku hingavate sukeldujate ohutuse piiri. Teiseks põhjuseks on just seesama sukeldumise kommertslikkus. Raha ei haise – balloon pannakse selga igale lollile, kes maksta jaksab. Sukeldumislitsentsi omavad sageli sellised tolad, keda ei võiks järelevalveta isegi vanni lubada. Sama kehtib mõne sukeldumisinstruktori kohta. Kohalik tehnilise sukeldumise instruktor Tarek Omar räägib, et Dhahabis on sukeldumisinstruktoreid, kes isegi oma nime kirjutada ei oska, rääkimata sukeldumisprofiilide arvutamisest.
Tarek Omaril on veel teinegi põnev amet – ta on Blue Hole’i laibakoristaja. Seda küll reservatsioonidega – sügavamal kui 209 meetrit pole ta käinud. Tema vaikivad kliendid, kes lebavad Blue Hole’i avamere poole kaldu oleval põhjal sellest sügavusest kaugemal, peavad ootama, kuni Tarek oma võimeid arendab ja võtab ette sügavamaid retki. Tarek on elus teinud üle kümne otsimismissiooni ning möönab, et alati ta hukkunut ei leia. Nii oli see ka viimati, 2004. aasta augustis hukkunud venelasest sukeldujaga. Tarek leidis 175 meetri sügavuselt tema varustuse, meest ennast aga mitte.
Hea dokumentaal Blue Hole'ist:
Surmapõlgurid
Tarek ütleb, et läheb oma vaikivaid kliente põhjast üles tõstma sama kiretult, nagu tooks ta keldrist kartuleid. Ta ei tunne neile kaasa, sest arvab, et nendega juhtus just see, mida nad otsisid. Sukeldumine ei olevat ohtlik ala, kui vee alla minnes peale muu varustuse ka mõistus kaasa võtta. Kahesaja meetri sügavused sukeldumised on ise ühed elu ja surma piiril balansseerimised. Sellises sügavuses ei ole ruumi ainsakski veaks, kõik peab töötama laitmatult. 200 meetri sügavusele minnakse mitte suruõhu, vaid hapniku/lämmastiku/heeliumi ja lämmastiku/hapniku segudega.
Tarek ütleb, et läheb oma vaikivaid kliente põhjast üles tõstma sama kiretult, nagu tooks ta keldrist kartuleid. Ta ei tunne neile kaasa, sest arvab, et nendega juhtus just see, mida nad otsisid. Sukeldumine ei olevat ohtlik ala, kui vee alla minnes peale muu varustuse ka mõistus kaasa võtta. Kahesaja meetri sügavused sukeldumised on ise ühed elu ja surma piiril balansseerimised. Sellises sügavuses ei ole ruumi ainsakski veaks, kõik peab töötama laitmatult. 200 meetri sügavusele minnakse mitte suruõhu, vaid hapniku/lämmastiku/heeliumi ja lämmastiku/hapniku segudega.
Peale eelkirjeldatud hulljulgete amatööride ja kõrgelt kvalifitseeritud tehniliste sukeldujate on Blue Hole treenimispaigaks veel ühtedele elu ja surma piiril balansseerimist harrastavatele inimestele – freediver’itele ehk vabasukeldujatele. Need on hullud, kes sukelduvad ebainimlikesse sügavustesse vaid kopsutäie õhuga. Seljas on neil märgülikond nagu sukeldujail ikka, peas mask, et oleks võimalik vee all näha, ja jalas kas üks lai monolest või kaks hiiglapikka lesta. Ümber piha on tinavöö. Mida aga pole, on õhuballoon ja sukeldujavest. Vabasukeldujad on valinud treenimispaigaks Blue Hole’i seetõttu, et selles hiiglasügavas koralltünnis pole hoovusi. Samuti on see kaldale lähedal – praktiliselt veepiirilt võid laskuda üle saja meetri sügavusse.
Blue Hole’is peetakse aeg-ajalt ka rahvusvahelisi vabasukeldujate võistlusi ning kokkuvõtteks võib öelda, et seal põimuvad maailma tipptasemel sukeldujate ja paketituristidest täielike algajate teed. Ning kui peale muu varustuse ka mõistus kaasa võtta, siis pole Blue Hole sugugi ohtlik.
Yuri Lipski, 22 aastane sukeldumisinstruktor sisenes Blue Hole'i 22 aprill 2000 ning sealt enam elusana välja ei tulnud. Tal oli kaasas kaamera mis filmis kogu tema sukeldumise. Mees filmis iseenda surma.
Tellimine:
Postitused (Atom)