Kella kolmest kimasime Ulli juurde varustust sebima, selgus, et tulijaid on veel- Ull ja Raul hüppasid kah punti. Kokku siis neli mulistajat ja üks moraalne tugi :) seega otsustati buss pöördesse ajada.
Nagu ikka, Pakri trepiga on see häda, et sisse minek on alati ilge nuhtlus, eriti väga palava ilmaga. Kõigepealt peaaegu püstloodis trepp ja seejärel madalas vees paarsada meetrit kogu kolaga marssimist. Aga võibolla just see ongi selle koha võlu… kui lõpuks sukeldumiseni jõuad siis on tohutu kergendus ja rahulolu.
Seekord vedasin kogu nodi eraldi trepist alla ja toppisin ennast seal lahingurüüsse. Vahepeal selgus, et Raulil olevat kaelamansett pooleks rebenenud ja tema jaoks on sukeldumisega puuks, väga kahetsusväärne lugu.
Igatahes, laskumisel andis mul kohe tunda raskuste liiga vähene olemasolu, pidin end vägisi alla tõmbama. Mis asjus ma üldse endale ainult kümme kilo peale ladusin, kaksteist on ju olnud tavaliselt. Põhjas sebisin mõned kivid taskusse. Muidu sujus kõik enam-vähem kenasti mu meelest, mina ujusin kompassiga ees ja teised minu järgi. Hetkeks tekkis kompassi liialt pika uimamise tõttu väike segadus, et kus pool see kallas siis on mille peale Ull plaadile rasvase noole koos ilmakaartega joonistas ning sellega oligi asi jälle lahendatud.
Ma ei tea mis värk mul alati selle maskiga on, mulle meeldib aegajalt sellesse nina kaudu õhku puristda. Selle tulemusena paiskub osa õhku kapuutsi mis paisub suureks nagu arbuus (maski servad on ju kapuutsi all) ja käega sellele pressides kimab õhumull mööda keret jalgadesse. Huvitav mida budy seda mullirida eemalt vaadates mis saabaste vahelt välja niriseb mõelda võib? :) Peaks klapiga kapuutsi sebima.
Nähtavus oli kehvem kui Pakris tavaliselt kombeks on, pakun 3-4 meetrit keskmiselt, kohati sügavamal veidi rohkem. Vesi oli aga see eest väga soe- pinnal 22 põhjas 17 kraadi.
Seekordne sukeldumine kujuneski valdavalt kala jahtimiseks, luurasime rahnude vahel ja vaatasime kus võiks mõni isend pesitseda. Saagiks langes kolm lesta. Krabasime nad lihtsalt käega kinni ja pistsime kotti. Lauri püüdis isegi ühe emakala kinni, hiljem lasime tal minna oma teed. Korraks tundsin ka nõrka külghoovust mis mulle vasakult külje alla puges. Kaks korda suutsime suures kalajahi tuhinas üksteist ära kaotada nii, et tuli pinnale tõusta.
Välja tulemine oli veidi kergem, siis ei olnud enam nii palav ja kola tassisin ka eraldi trepist üles. Põhjaajaks jäi 44 minutit, max sügvus 13,5m. Istusime kuni päikeseloojanguni üleval pangal, grillisime värsket lesta ning liha, muljetasime ja olime niisama mõnusad. Meiega liitus veel Heleni töökaaslane. Meri oli peaaegu peegelsile.
Selle päeva võib kokku võtta ühe sõnaga – Mõnus! Väikesed viperused olid tühiasi… Järgmine kord peaks ehk trepi juurest veidi kõrvale põikama, avastaks uusi paiku.
