Ääriveeri mainin, et mulle tundub Äntus juba pisut igav. Siiski, kuna mina pole juba pikemat aega lestaotsagi märjaks saanud ning leidus sõpru kes tahtsid ka sukeldumisega lähemalt tutvust teha siis reedene päev oligi meie päralt. Aivs ei saanud töö asjus seekord kaasa tulla, laenasin temalt kuiva. Reelika ja Erki jaoks oli see esimene sukeldumiskogemus, Helen on paar korda soojal maal proovinud, Lauril on esmane kursus juba mõnda aega tagasi läbitud.
Nagu selliste asjade puhul tavaks on, mida rohkem sa plaanid seda tõenäolisem on, et see plaan päris hästi ei toimi. Meie tegime plaani, et jõuame kohale pluss-miinus 18.00 aga mis te arvate kas me jõudsime õigeks ajaks? Saabusime alles kaheksa paiku, Jass juba ammu ootas meid.
Kõigepealt teatas Jass, et ta käru on kuskil Paide kandis purunenud nii, et vajab lausa keevitamist ning kaup on vaja kuidagi Rakverre toimetada. Teeb rahvale intro ära ja peab minema sebima seda asja. Minule oli aga kohe selge, et läheb kiirustamiseks…
Pärast briifingut aitasime teistel varustust kokku ja selga panna, mis oli üsna lõbus tegevus. Esmakordselt on selline tegevus alati lõbus :) Vahepeal käisime Lauriga poes puudu olevaid produkte hankimas. Kui tagasi tulime oli Erki juba vees, seejärel läks Reelika ja siis tuli Heleni kord. Reelika juba hirmutas mind, et ei tea kas julgebki proovida, tal oli juba tulles väike adrenaliinikas sees. Julges küll. :) Oleksin tahtnud koos alla minna ja vaadata kuidas ta seal hakkama saab. Kui välja tuli siis vaeseke lõdises üleni.
Lõpuks seadsin ennast ka valmis. Väike ärevus oli sees, pole mul ju varem olnud võimalust kuiva proovida. Tegelikult tegin kuiva trenni juba kodus, paar korda proovisin ülikonda selga, no et kas ja kuidas jne… Kaelamansett oli algul väga ebamugav kuid sellega harjus kiiresti, muidu tundus kõik tip-top, suurus sobis ka suurepäraselt. Ainuke asi mis muret tegi oli see, et kas on ikka piisavalt soojad riided all, hiljem selgus, et oleks võinud siiski soojemalt riidesse panna.
Vees olles ümber jalgade pitsitas nagu oleks püksis vaakum. Horisontaalis, kui ka jalgadesse veidi õhku jätta nõndaviisi, et jalad on põlvest kõverdatud siis nii tundus minu meelest kõige mugavam olemine. Ujuvusega tekkis paar korda probleeme ja seda väljalaskeklapi värki peab veel timmima. Korra proovisin ka pea alaspidi olla, see oli huvitav tunne, õhumull mis mu turjal õõtsus kupatas nüüd kõik jalgadesse ja nõnda ma siis “rippusingi” nagu nahkhiir. Lauri tegi mõned pildid, udused tulid aga ärge näkku lööge. Loomulikku asendisse tagasi polnudki teab mis raske saada, põlved lõua alla kokku, väike kukerpall ning asi jälle korras. Noh, ideaalis võiks see nii välja näha, minul ilmselt see ideaalne ei olnud, pigem mingi ebamäärane siputamine, Lauri kindlasti irvitas vaikselt regusse :)
Suure allikakraatri juures kippus külm kontidesse ja tekkis selline tunne, et nüüd küll kuskilt ülikond lekib. Kuna õhk oli mul nagunii suurest mängimisest ja katsetamisest lõpukorral siis otsustasime, et aitab selleks korraks küll. Hiljem, kui ülikonda seljast võtsin selgus, et varruka otsad on ainult veidi niisked. See lekketunne tuli ilmselt jahedusest, mis muud. Ega enam pikkalt jaurata ei saanudki, Jass pidi katkise käruga tegelema minema.
Kuna ilm oli selline nagu ta oli siis telkimisest polnud enam juttugi, Erki teadis Väike-Maarja lähedal ühte kämpinguvõimalust. Suures lahkumistuhinas tõsteti ka Lauri lestad Jassi bussi (tal oli endal laenutatud varustus kaasas). Leppisime kokku, et hommikul läheme järve äärest läbi ja saame kätte need. Jassil kaks päeva veel seal proovikaid teha.
Kämpingus grillisime mõned ribid, päris mõnus istumine oli. Mina jäin rahule selle päevaga, kuigi mulle kohati tundus, et Reelika ja Erki oleks ehk oodanud natuke enamat. Aga noh, oleks olnud rohkem aega ja päikest, oleks… oleks on paha poiss.
Ahjaa, täisnäomask jäigi mul proovimata mille Jass mulle spetsjom proovimiseks kaasa võttis. Mille kuradi pärast ma siis tavalise maski pähe toppisin? Hämmastav hajameelsus…
Parem kõrv sai külma jälle, nüüd valutab.
