pühapäev, 23. mai 2010

Muru on põlvini

…ja muru oligi põlvini. Peaaegu.

Nädalavahetusel korraldati Toris puude lõhkumise talgud, no ja muud toimetamist jagus kah – kes niitis muru, kes pügas hekki, kes kraamis tube. Abivalmis talgutajaid oli kokku tulnud üle mägede ja merede. Saabuti juba reede õdagul, et hommikul koos kukega pihta hakata.

Aga kuna hommikuni oli veel üüratult aega siis sisustati see lihtsalt lõbusa olemisega grilli ja õlle seltsis. Keegi käis saunas ja keegi tinistas kitarri.

Süüdati suur lõke millesse Lauri tassis igivanad madratsid millede sisu olemust teadis vast ainult vanajumal ise. Niisiis, asi viis selleni, et keset ööd Kaddi ja Kersti kes juba kõige magusamat und magasid (nõrgad) maja teiselt korruselt alarmi tõstsid: “Kas keegi põletab juukseid vä?” Selgus, et kogu lõhnabukett mis madratsitest eraldus kandus tuulega otse plikade toa aknast sisse :) Etteruttamata olgu öeldud, et minu magamisase oli peaaegu samas toas… Oli jah rõve hais.

Kui ma hommikul muruniiduki “armsa” põrina saatel ärkasin sebisid virgemad juba mööda hoovi ringi. Siinkohal kiidan ilmajaama selle eest, et nad oma ennustamisega puusse panid lubades laupäevaks sitta suusailma. Lõunaks olin mõnusalt põlenud ja punane nagu vähk.

Peale eeskujulikult tehtud tööd, kui päike käis juba viimast veerandit aeti saun taas kurjaks ning joosti hüpeldes jõkke (korduvalt) mille peale Kauri ütles: “Vette läksid mehed aga välja tulid naised.” :) No tegelikult oli jõevesi soe.

Koju jõudes olin väsinud kui tont.