Laupäevane Äntu

Aivs tegi ettepaneku natuke äntutada. Et mitte head päeva raisku lasta startisime juba 8:00, sünoptikud lubasid soodsat ilma ning meie olime kohe varmad seda ära kasutama. Lauri ja Sarri hüppasid kah puntti. Jassilt rentisime kogu varustuse, Aivs käis juba eile sellel järel. Võtsime kaks 15L ja kaks 12L ballooni- no, et ikka jaguks.

Ilm oligi imekombel meeldivalt suvine, päike paistis ja taevas oli vaid mõni üksik pilveräbal. Leppisime kokku, et käime Aivsiga esimese sahmaka ära ja siis las Lauri ja Sarri vahepeal snorgeldavad.

Snorkel on viimasepeal. :)

Esiti otsustasime uurida järve kõige tagumist soppi, panime mööda kalda äärt ajama. Õhu säästmise mõttes kasutasime snorkleid. Vesi oli ikka tunduvalt külmem kui minu esimese külaskäigu korral proovika aegu. Minu meelest järve kõige ilusam osa ongi see tagumine sopike. Sealt leiab vette kukkunud puid, mitut lagunenud paadisilda ja üldse, kogu kalda äär pakub omaette silmailu. Fotoka olemasolu korral oleks sealt häid ülesvõtteid saanud. Jälitasime paari havipurakat. Vesi oli nii selge, et nagu ei saanudki aru kas on üldse vett… :) Päikesekiired tungisid mängeldes põhja.

Miski tundus meile igatahes jõle naljakas, möirgasimegi Aivsiga tükk aega naerda, kuigi see tegevus nõudis minult erilist osavust kuna minu toru on mulle väike. Iga kord kui naerupurse tuli tõmbasin paraja klõmaka vett kurku, mis omakorda ajas veel rohkem naerma. :)

Nüüd oli aeg regud käiku lasta. Järve keskel uudistasime paari väiksemat allikakraatrit. Kraatrite põhjas oli selline tihe lumivalge udulaadne moodustis, just nagu varahommikuil põldude peal. Pull vaatepilt, huvitav millest see on tingitud. Üsna spuuuki nägi välja.

Tunniajasest ligunemisest hakkasid jalad ja näpud külmetama, seetõttu tegime mulistamisele vaheaja. Ronisime kaldale kus poisid meid juba vesiste suudega ootasid. Nad tõmbasid meie märjad nahad endile selga ja läksid ka järveelu uudistama. Enne pidasime Sarrile väikese snorgeldusbriifingu kuna talle oli see esimene kord.

Mölisesime lõkke ümber juttu ja kinnitasime keha. Millegi pärast on alati peale sukeldumist tohutu nälg, hoolimata sellest palju enne sõin.

Poisse valdas vist suuremat sorti vaimustuse hoog, et nad üle kahe tunni ära olid. Selle tõestuseks võis nende nägudelt lugeda ainult rahulolu. Istusime mõnda aega veel niisama enne kui uuele ringile läksime. Eelmine kord imesime balloonist ainult 50bar’i välja.

Seekord suundusime suurte allikakraatrite juurde. Üritasin veits kompassi järgi orjenteeruda, see näitas aga kõike muud kui õiget suunda ja kompuuter peksis ka segast- näitas kogu aeg 2-3 meetrit sügavust, samas kui Aivsi kompu näitas 6 meetrit. Sitta kah, oluline, et mano õieti toimis. Proovisin ka oma taskulampi mille ma varem kodus käepäraste vahenditega veekindlaks olin tuuninud- viie meetri peal veel töötas.

Järve tagumisest osast avastasime ilmatu suure ahvenaparve, kalu oli nii palju, et lausa pea hakkas ringi käima ja veel kui pirakad nad olid… Jälgisime neid tükk aega. Äge!

Sooritasime ka ühe katse. Nimelt leitsin põhjast poole liitrise klaasist purgi. Raputasin sellest muda välja ja lasin poolenisti õhku täis, seejärel tõusime (u. 5m pealt) aeglaselt pinnale. Nagu arvata võiski oli ülesse jõudes purgis õhku veerandi võrra rohkem. Teadus. Pärast pidasime sellega väikese allvee kossuturniiri.

Pikapeale hakkas meil siiski igav, õhk oli ka lõpukorral. Oma peanupu vee alt välja pistes nägin, et terve kallas oli turiste täis- nii paarikümne inimese ringis ja kõik pildistavad meid. Üllatus missugune. Üks vanem daam üritas meiega kangesti varustuse rendi osas kokkuleppele saada… heh, naljatilk. Ja muidugi igaühele pidi seletama mida me seal vee all teeme ja kas me kala ka näeme. Kaua me rambivalguses ei tahtnud olla, tagasihoidlikud nagu me oleme, lehvitasime neile viisakalt, pistsime oma peanupud uuesti vee alla tagasi ja ujusime veits eemale. Üks vähipoiss jäi meile teepeal ette kes oma sõrad ähvardavalt püsti ajas ning näitas kui kõva mees ta ikka on, ilmselt ei meeldinud talle meie suured jõllitavad mollid. :)

Lõkkeplatsil nosisime oma söögitagavarad lõpuni ja u. nelja paiku hakkasime vaikselt minekule sättima. Kaks 12L ballooni, mis lisaks sai võetud ei leidnudki seekord kasutust.

Reisilaev “Jossif Stalin”

Kui me (Ermo, Aivs ja mina) eile õhtul Lohusalu sadamasse jõudsime, tekkis kahtlus kas üldse tasubki enam minna, sest kell näitas juba üle viie, taevas oli ühtlaselt pilvine ja hakkas hämaraks kiskuma. Kuna meil lampe polnud ning Jass helistas ja teatas, et jääb veits hiljaks siis tundus vrakil nähtavus juba üsna küsitav. Otsustasime siiski minna.

Reisilaev "Jossif Stalin"

Reisilaev "Jossif Stalin" madalikul (1941). Allikas Vikipeedia

Ilm oli sügiseselt kõle, puhus külm tuul. Rahvast oli kogunenud juba paras hulk, minu mäletamist mööda kümme inimest. Suurem osa olid mulle tundmatud. Vrakini pidi olema kümme minutit sõitu, selleks otstarbeks oli üüritud vana, päevinäinud loots.

Laine kõigutas meie alust tublisti ning korra saime vööris kena sahmaka vettki kaela. Mõni mees kaebas isegi viimati söödud võileiva üle. Hö-hö-hö… :)

Reisilaev “Jossif Stalin” uppus 1941a. evakueeritavatega ja moonalastiga Hankolt tulles. 3. Detsembril jooksis ta lühikeste vahedega neljale miinile ning tagatipuks avati talle soome rannapatareidest tuli. Laev muutus kasutuskõlbmatuks kuid ei uppunud kohe. Laeval olnud 5000 inimesest on erinevail andmeil hukkunud kuni 1900 inimest. Kõiki laeval olnud inimesi ei suudetudki teistesse laevadesse üle viia ning “Stalin” jäeti triivima, kus ta lõpuks Lohusalu randa jooksis tuhatkond elavat inimest ikka veel pardal.

Vraki kohal jäime ankrusse ning kargasime ükshaaval vette. Meres sedasi lainetes hulpida ja solgutatud saada on hoopis teine elamus kui kuskil tasase veega järves.

Nagu ikka, oli minu paariliseks Aivs. Tasapisi mööda ankruköit laskudes kasvas minus ärevus, ikkagi esimene vrakk mida uurima asun. All avastasin, et ankur oli kenasti kahe suure kivirümaka vahele pidama jäänud ja kohe sealsamas lebasid ka esimesed laevaosad- suured illuminaatoritega metallplaadid, igasugu torusid ja väiksemat kola. Vrakki ennast polnud veel märgata. Nähtavus ei olnudki kõige kehvem (u. 5-6m), kahtlustasin hullemat. Sügavust 12 meetrit.

Ühtäkki seisiski hiiglane meie ees. Esialgu tundus see pirakas metallsein pisut hirmutav. Tegime väikese tiiru kuni vöörini mis hiljem selgus, osutus hoopis ahtriks. :) Päris lagunenud on teine. Nagu oleks vanaraua kokkuostu punkti sattunud. Siiski on laeva kuju kui selline aimatav. Ahter oli enam-vähem ühes tükis, õigemini pool sellest kuid mida edasi seda risumaks kere muutus kuni jälle liivane põhi paistma hakkas. Vahepeal tekkis olukord, et oot-oot, kus poole see vrakk nüüd ongi kuid peagi hakkas eemal jälle tume sein paistma.

Vrakil keskosa puudub. Sadakond meetrit edasi pidavat ka vöör olema kuid sinna me seekord ei läinud. Teadjamad mehed räägivad, et peale sõda tõsteti laev osaliselt üles ja lammutati. Ilmselt sellepärast ongi säilinud ainult vöör ja ahter. Praegu leiab sealt hulganisti lõhkeainet, vintpüsse, mürske ja muud Hanko baasist pärit ohtlikku kraami.

Sedasi laeva jäänuste vahel ringi ujudes- mina ees ja Aivs järgi, viisid mõtted tahtmatult kõigile neile, pea kahetuhandele inimesele kes selles tragöödias hukkusid ning merepõhjas, laevarisude vahel oma viimse puhkepaiga leidsid. Siiani leitakse inimeste luid vraki ümbrusest.

Selgesti oli tunda hoovus, mis tahtis mind tasahilju vrakist eemale kanda. Jälle uus kogemus. Korralikust lambist tundsin kõige suuremat puudust, ei suutnud detaile eristada, seetõttu jäigi enamus vaatamist väärt pisiasju nägemata. Näitasin Aivsile, et mul õhk punase peal, aeg pinnale tõusta. Ankruköit me loomulikult üles ei leidnud, orienteerumisega tuleb veel tegeleda. Tõusime niisama. Põhjaajaks tuli 33 minutit. Oleks rohkemgi saanud kuid mu varuregu hakkas jooksma, ilmselt olin selle halvasti kinnitanud.

Sadamasse tagasi jõudes oli juba täiesti pime. Omamoodi elamus on ka külma tuule käes riideid vahetada. Mütsi polnud ja jalad külmetasid, olid küll parajad saapad kuid ikkagi… Ehk tuleks neopreenist sokid alla tõmmata.

Mõned pildid ka: pildid 1, pildid 2

Kopp ees

Eile üritasime esimest korda tutvust teha monstrumiga mis Rummu karjääri põhjas oma vaikset salaelu elab. Tutvuse sobitajaid oli kokku seitse- mina, Ermo, Aivs ja veel neli tüüpi keda ma ei tundnud. Ilm oli küll päikeseline kuid tuul oli veits vali.

Ajasime endile kola selga (seekord jälle pooltiib). Ekskavaatorini oli jupp maad ujuda. Koht oli märgistatud poiga (pudeliga). Teised põrutasid kohe alla, meie kolmekesti olime viimased. Poi nöör viis otse ekskavaatori katusele.

Kuradi türnüflid! Sai ju kokku lepitud, et ei kupata esimese hooga kohe mutta. Nähtavus oli niigi sitt, nüüd aga ei näinud mitte halligi, kui just nina väga lähedale ei pistnud. Üksteise jälgimisegagi oli raskusi. Paharettidest polnud ka enam jälgegi.

Miskit oli siiski märgata ning selle raudkolaka suurus oli võrdlemisi aimatav. Kahju, et me kõige suuremat ekskavaatorit ei saanud külastada sest selle asukoht on märgistamata ja vähe usutav, et me ta sellises nähtavuses üles oleksime leidnud. Ermo üritas pilti teha kuid hiljem selgus, et mitte ükski ülesvõte ei tulnud välja. Teadagi miks. Ronisin kabiini sisse, juhi kohale. Mõnus. :) Ühte ahvenapoissi trehvasin ka kes mind kopa varjust arglikult piilus. Uurisime veel natuke siit-sealt ning tõusime pinnale. Kolme meetri peal üritasin väikest peatust teha, proovisin kas tuleb välja, ega eriti ei tulnud.

Otsustasime, et pole mõtet balloone siin niisama lambist tühjaks imeda. Tuleme siia tagasi siis kui nähtavus parem ja nii suurt asjapulkkade armeed kaasas pole. Kuna meil oli õhku järgi u. 100 bar’i siis ujusime kalda ligidale tagasi ja proovisime seal õnne. Ega suurt parem polnud- 2, max 3 meetrit. Selline piimjas hägu igal pool.

Varustuse poolepealt olid asjad enam-vähem jonksus. Saapad olid natuke suured ning seetõttu kippusid jalad lõpus külmetama ja kõrva tikkus jälle vett- ei tahtnud kurjamid tasakaalustuda. Ilmselt oli ka kapuuts suurevõitu. Järgmine kord sebin parajad.

Selline ta siis välja kukkus- meie seekordne sulistamine. Just suurem asi polnud, kuid see eest oli suurem asi saun mille me Ermo juures vihaseks ajasime. Urrr… :)

See video ei ole meie sukeldumisest.

Pakri veealused paeastangud

Käisime Pakri veealuseid paeastanguid kaemas. Koht on Paldiskist läbi sõites Pakri poolsaare tipu lähedal. Tohutult ilus. Meri oli rahulik ning ilm tuuletu. Taamal sebisid kalamehed paadiga ringi, ilmselt jändasid võrkudega. Kuidagi liiga salapäraselt toimetasid seal. Meile tundus igatahes asi veits kahtlane. Ermo lubas puruks lõigata iga salavõrgu mille leiame. Õige ka. Iga sukelduja peaks teadma mida tähendab end kalavõrku kinni mässimine. Seda raiska ei märka ka nii kergesti.

Vette saamine ei käinudki nii kergesti. Kõigepealt tuli kogu varustus tassida pangalt alla mööda peaaegu püstloodis viivat puidust treppi, vahepeal väike briifing, seejärel sumpasime libedaid kive trotsides oma kolmsada meetrit vööni vees enne kui sügavaks läks ja astangud algasid. Kõige selle juures saatis meid aga paras leitsak. Päike siras armutult peaaegu pilvitus taevas. Kalipsoga pole just kõige meeldivam pikalt päikese käes viibida. Oma nodikoorma all ägades mõtlesin hirmuga, et kogu see kupatus tuleb ka pärast uuesti üles tassida. Ega see kola pole ikka mõeldud kuival maal jalutamiseks.

Esiti oli plaan veel mõni harjutus teha. Laskusime kolme meetri peale. Vesi jahutas mõnusasti. Kõigepealt maski ära võtmine ja tagasi panemine ning seejärel kontrollitud hädatõus kasutades paarilise lisaregu. Viimase harjutuse ajal tõmbasin paar sahmakat soolast vett kurku. Teise katse oleksin ka äärepealt perse keeranud kuna miski ajas mind kangesti irvitama, ei suuda praegu meenutada mis see olla võis. Ju see Aivsi loll nägu oli. Höhö… Kummaline on vee all naerda, soovitan proovida. Algul naerad seda mis naerma ajas ja pärast kõkutad juba iseenese naeru. :)

Kui harjutused said lõpuks tehtud läksime ringi kolama ning paeastangutega lähemalt tutvuma. Jass kündis kõige ees, kogu ülejäänud seltskond tema sabas. Madalamal sügavusel pidin vesti õhust täiesti tühjaks laskma, et põhjas püsida. Nii kui sisse hingasin olid lestad maast lahti. Harjutusi oli nii ebamugav teha, tundsin isegi vahepeal tarvidust paari lisakilo järgi. Seega täiesti tühja vestiga u. 3-4 meetri peal oli ujuvus neutraalne. Magedas vees poleks ehk nii olnud, sest soolases vees on asjad teatavasti positiivsema ujuvusega. Kuna me aga mulistasime põhiliselt sügavamal (9-11m) siis 6-7 meetri peal hakkas asi tunduvalt paremaks minema. Tegelikult ongi nii, et järjest sügavamale minnes tuleb neutraalse ujuvuse säilitamiseks aegajalt vesti õhku juurde törtsutada. Pinnale tõustes aga vastupidi.

Tundsin end justkui kosmonaut kaaluta olekus, lasin lihased lõdvaks ning lihtsalt hõljusin. Mõnus. :) Teistel sujus asi sama hästi. Nüüd võin rahuliku südamega öelda, et seekordne sukeldumine oligi see mida ootasin. Nähtavus suurepärane, vesi piisavalt soe, kaunis ümbrus ning ujuvus viimseni paigas. Nautisin kõike enda ümber.

Miski ajas mind jälle hullult naerma. Võib-olla näis Jass naljakana… Lootsin kangesti mõne lestapoisi kinni püüda kuid ainukesed kalad keda märkasin olid nii väikesed, et raske oli isegi aru saada mis liiki need on. Millimallikaid oli see eest küllaga. Jass leidis ühe paeplatoo pealt täiesti komplektse raskusevöö, hiljem selgus, et see ta enda oma mille oli ühel varasemal sukeldumisel paadist vette kaotanud. Huvitav juhus.

Astangute vahel ringi ujudes kuulen äkki, miski susiseb. Algul arvasin selle enda küljest tulevat, kuid kontrollimisel selgus, et siiski mitte. Vaatasin Aivsi poole, temal tundus ka kõik korras olevat. Mingi aja pärast koputas ta rusikaga rinnale ning osutas pöidlaga üles (näitas, et 50bar’i on veel alles, lähme üles). Mõtlesin, et ei saa olla võimalik. Alles küsisin talt palju õhku veel on, näitas 120, minul oli veidi üle saja. Tõusime vaikselt pinnale.

Miks ja kuhu Aivsil õhk salapärasel kombel kadus jäigi selgusetuks. Võib-olla hakkas tal varu regu jooksma, ei tea. Minul oli veel 100 alles, teistel ka pluss/miinus sama palju. Ainult ühel tüübil oli 60 bar’i järgi, ilmselt oli ta liigselt lõõtsutanud või vestiga mänginud. Otsustasime, et Jass viib nemad kaldale ja need kellel õhuvaru lubab lähevad Ermoga 15 minutiks uuesti alla.

Poole laskumise peal ei tahtnud aga mu vasak kõrv kuidagi tasakaalustuda. Näitasin Ermole, et mul on kõrvaga probleem ja lähen üles. Pinnal loksutasin vee kõrvast välja (kapuuts oli veits suurevõitu) ning proovisin uuesti. Nagu ma arvasingi polnud all enam kedagi. Ei näidanud ma ju Ermole, et ole paigal. Peaks äkki sellise käemärgi välja mõtlema mis näitab, et “tulen kohe tagasi”. Ermo pidi ju kahe teise sukelduja järel valvama. Ilmselt sai ta aru, et jäängi pinnale. Noh, polnud ka hullu. Uuesti üles tulles hakkas kompuuter korraks kisama, noomis mind tõusukiiruse ületamise eest.

Kallas paistis kaugel. Kompuuter näitas põhja ajaks 32 minutit, max. sügavus 11 meetrit. Hakkasin vaikselt ujuma. Üsna kalda ligidal snorgeldasin niisama. Madalas vees on värvid hästi eristatavad. Põhjataimed õõtsusid lainetes, koos nendega ka mina. Päris põnev oli üht millimallikat jälgida, kes päevavalguse käes helendas. Kaldale jõudsin Ermoga ühel ajal. Ilge janu oli. Kurk kuivas nagu beduiini sandaal.

Ja nüüd jälle see trepp. Ülesse jõudnud hingeldasin nagu vana kronu. Pakkisime varustuse kokku, mõnda aega ajasime niisama juttu ning oligi aeg iile täpp peale panna ja ka OWD kursusele. Vaja veel pildid viia ja asi jonksus. Järgmisena siis AOWD. Hea värske oli olla.

“Nje rõõba nje mjassa”

Esimene käik Rummu karjääri. Niipea kui autod pargitud, vajus meile ligi üks kohalik kiviraiuja, või siis saagija. Igatahes seal ta nende paekivilahmakatega askeldas. Ajas hirmus segast juttu, meil muidugi nalja nabani. Väike kiiks tal ikka küljes oli. Pull kuju.

Eesmärgiks seati, et igaüks saaks harjutada ja timmida oma ujuvust. Ei tea mis jama mul nende raskustega on, kui viimati tundus 12 kilo natuke vähevõitu siis seekord paistis see kogus paras ports olevat, kuid ikkagi kiskus veits ette. Väga tüütu on millelegi keskenduda kui poole ajast pead tarbetult näselema. Aga mis ma siin nohisen, ise alles heleroheline. Kogemusi on vaja ja harjutamine pidi ka väidetavalt meistriks tegema. Võrreldes eelmise korraga oli asi siiski parem.

Katsetamise mõttes valisin endale pooltiib vesti. Tundus, et see hoiab vee all stabiilsemalt. Päris korda ma oma ujuvust siiski ei saanud, vaja oleks rahulikult, omaette see asi paika näppida ilma, et keegi segaks. Kuidagi kiiruga sai tehtud kõik ja üldse oli seekordne käik miskitpidi imelik. “Nje rõõba nje mjassa”. Ilmselt oli pea laiali otsas… Ei suutnud enda ümber eriti midagi tähele panna. Ainuke huvipakkuv objekt mille leidsin oli üks vana roostes ämber.

Tean, et seal kuskil eemal kössitab põhjas üksildane ekskavaator. Muide, asukoht on poiga (pudeliga) märgitud. Küll ma sinna ka ükskord jõuan, kui ainult seda monstrumit enne minema ei viida. Kuluaarides sosistatakse, et hiiglane tahetakse üles tõsta ja vanarauaks müüa…

Kaua mulistada ei saanud kuna nähtavus ei olnud kiita (u. paar meetrit), hakkas ka hämaraks kiskuma. Lõõpisime veel isekeskis, et nüüd sai ka pool öösukeldumist tehtud. :) Suurimaks sügavuseks jäi 9m, sügavamal polegi veel käinud.

Noh. Pääasi, et vee alla sai. :)