Käisime Pakri veealuseid paeastanguid kaemas. Koht on Paldiskist läbi sõites Pakri poolsaare tipu lähedal. Tohutult ilus. Meri oli rahulik ning ilm tuuletu. Taamal sebisid kalamehed paadiga ringi, ilmselt jändasid võrkudega. Kuidagi liiga salapäraselt toimetasid seal. Meile tundus igatahes asi veits kahtlane. Ermo lubas puruks lõigata iga salavõrgu mille leiame. Õige ka. Iga sukelduja peaks teadma mida tähendab end kalavõrku kinni mässimine. Seda raiska ei märka ka nii kergesti.
Vette saamine ei käinudki nii kergesti. Kõigepealt tuli kogu varustus tassida pangalt alla mööda peaaegu püstloodis viivat puidust treppi, vahepeal väike briifing, seejärel sumpasime libedaid kive trotsides oma kolmsada meetrit vööni vees enne kui sügavaks läks ja astangud algasid. Kõige selle juures saatis meid aga paras leitsak. Päike siras armutult peaaegu pilvitus taevas. Kalipsoga pole just kõige meeldivam pikalt päikese käes viibida. Oma nodikoorma all ägades mõtlesin hirmuga, et kogu see kupatus tuleb ka pärast uuesti üles tassida. Ega see kola pole ikka mõeldud kuival maal jalutamiseks.
Esiti oli plaan veel mõni harjutus teha. Laskusime kolme meetri peale. Vesi jahutas mõnusasti. Kõigepealt maski ära võtmine ja tagasi panemine ning seejärel kontrollitud hädatõus kasutades paarilise lisaregu. Viimase harjutuse ajal tõmbasin paar sahmakat soolast vett kurku. Teise katse oleksin ka äärepealt perse keeranud kuna miski ajas mind kangesti irvitama, ei suuda praegu meenutada mis see olla võis. Ju see Aivsi loll nägu oli. Höhö… Kummaline on vee all naerda, soovitan proovida. Algul naerad seda mis naerma ajas ja pärast kõkutad juba iseenese naeru. :)
Kui harjutused said lõpuks tehtud läksime ringi kolama ning paeastangutega lähemalt tutvuma. Jass kündis kõige ees, kogu ülejäänud seltskond tema sabas. Madalamal sügavusel pidin vesti õhust täiesti tühjaks laskma, et põhjas püsida. Nii kui sisse hingasin olid lestad maast lahti. Harjutusi oli nii ebamugav teha, tundsin isegi vahepeal tarvidust paari lisakilo järgi. Seega täiesti tühja vestiga u. 3-4 meetri peal oli ujuvus neutraalne. Magedas vees poleks ehk nii olnud, sest soolases vees on asjad teatavasti positiivsema ujuvusega. Kuna me aga mulistasime põhiliselt sügavamal (9-11m) siis 6-7 meetri peal hakkas asi tunduvalt paremaks minema. Tegelikult ongi nii, et järjest sügavamale minnes tuleb neutraalse ujuvuse säilitamiseks aegajalt vesti õhku juurde törtsutada. Pinnale tõustes aga vastupidi.
Tundsin end justkui kosmonaut kaaluta olekus, lasin lihased lõdvaks ning lihtsalt hõljusin. Mõnus. :) Teistel sujus asi sama hästi. Nüüd võin rahuliku südamega öelda, et seekordne sukeldumine oligi see mida ootasin. Nähtavus suurepärane, vesi piisavalt soe, kaunis ümbrus ning ujuvus viimseni paigas. Nautisin kõike enda ümber.
Miski ajas mind jälle hullult naerma. Võib-olla näis Jass naljakana… Lootsin kangesti mõne lestapoisi kinni püüda kuid ainukesed kalad keda märkasin olid nii väikesed, et raske oli isegi aru saada mis liiki need on. Millimallikaid oli see eest küllaga. Jass leidis ühe paeplatoo pealt täiesti komplektse raskusevöö, hiljem selgus, et see ta enda oma mille oli ühel varasemal sukeldumisel paadist vette kaotanud. Huvitav juhus.
Astangute vahel ringi ujudes kuulen äkki, miski susiseb. Algul arvasin selle enda küljest tulevat, kuid kontrollimisel selgus, et siiski mitte. Vaatasin Aivsi poole, temal tundus ka kõik korras olevat. Mingi aja pärast koputas ta rusikaga rinnale ning osutas pöidlaga üles (näitas, et 50bar’i on veel alles, lähme üles). Mõtlesin, et ei saa olla võimalik. Alles küsisin talt palju õhku veel on, näitas 120, minul oli veidi üle saja. Tõusime vaikselt pinnale.
Miks ja kuhu Aivsil õhk salapärasel kombel kadus jäigi selgusetuks. Võib-olla hakkas tal varu regu jooksma, ei tea. Minul oli veel 100 alles, teistel ka pluss/miinus sama palju. Ainult ühel tüübil oli 60 bar’i järgi, ilmselt oli ta liigselt lõõtsutanud või vestiga mänginud. Otsustasime, et Jass viib nemad kaldale ja need kellel õhuvaru lubab lähevad Ermoga 15 minutiks uuesti alla.
Poole laskumise peal ei tahtnud aga mu vasak kõrv kuidagi tasakaalustuda. Näitasin Ermole, et mul on kõrvaga probleem ja lähen üles. Pinnal loksutasin vee kõrvast välja (kapuuts oli veits suurevõitu) ning proovisin uuesti. Nagu ma arvasingi polnud all enam kedagi. Ei näidanud ma ju Ermole, et ole paigal. Peaks äkki sellise käemärgi välja mõtlema mis näitab, et “tulen kohe tagasi”. Ermo pidi ju kahe teise sukelduja järel valvama. Ilmselt sai ta aru, et jäängi pinnale. Noh, polnud ka hullu. Uuesti üles tulles hakkas kompuuter korraks kisama, noomis mind tõusukiiruse ületamise eest.
Kallas paistis kaugel. Kompuuter näitas põhja ajaks 32 minutit, max. sügavus 11 meetrit. Hakkasin vaikselt ujuma. Üsna kalda ligidal snorgeldasin niisama. Madalas vees on värvid hästi eristatavad. Põhjataimed õõtsusid lainetes, koos nendega ka mina. Päris põnev oli üht millimallikat jälgida, kes päevavalguse käes helendas. Kaldale jõudsin Ermoga ühel ajal. Ilge janu oli. Kurk kuivas nagu beduiini sandaal.
Ja nüüd jälle see trepp. Ülesse jõudnud hingeldasin nagu vana kronu. Pakkisime varustuse kokku, mõnda aega ajasime niisama juttu ning oligi aeg iile täpp peale panna ja ka OWD kursusele. Vaja veel pildid viia ja asi jonksus. Järgmisena siis AOWD. Hea värske oli olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar