Jaanipäeva parvematk Koiva jõel

Lugu sellest kuidas me jaanipäeval parvega mööda Koiva jõge seilasime. Planeerisime reisi 22-25 juunile, marsruudiga kuskilt Koiva eesti poolselt keskjooksult kuni Valmierani välja.

Wikipedia kirjeldab: Koiva (läti keeles Gauja) on jõgi Lätis. Algab Vidzeme kõrgustikult. Ülemjooksul voolab kirdesse läbi mitme järve. Keskjooksul suundub loodesse laias orus mööda Eesti ja Läti piiri. Seejärel keerab edelasse ja voolab läbi Valmiera (Volmari), Cēsise (Võnnu), Turaida ja Sigulda, moodustades sügava oru. Suubub Riia lahte. Jõe keskjooksu ümbritseval alal, Valmierast Siguldani, asub Gauja rahvuspark. Jõe kaldal paljanduvad Devoni liivakivid. Koiva langus on 234 meetrit, mis teeb languseks 0,52 m/km. See 452 km pikkune jõgi on pikim Lätis voolav jõgi (Daugaval on Lätis voolamas ligi 100 km vähem). Tähelepanuväärne on, et Koiva lähe on linnulennult vaid 90 km kaugusel suudmest. Koiva vesi on võrreldes teiste Läti jõgedega külm. Koiva kaldal asub kaitsealune Koiva puisniit.

Juba mõnda aega varem orgunnisime Lauri veskis asjad jonksu, et hiljem ei tekiks mingeid suuremaid jamasid. Parv nägi välja üsna spartalik, kahe kanuu peale ehitasime laudadest plate mis käis kolmeks osaks ja need osad sai omakorda rulli keerata, et mahuks ikka järelkärusse kenasti ära. Parvele pidi mahtuma kolm reisiselli, telk, tulease, elektriline päramootor (igaks juhuks) koos kolme akuga ja kogu nodi mis selliseks reisiks ikka vaja kaasa vedada on.

Kõigepealt tuli Koselt Muutzo peale võtta, kes autoga tagasi sõidab ja 25 juuni õhtuks meile Valmierasse järgi tuleb, vähemalt esialgne plaan nägi seda ette. Viljandist ostsime kogu vajamineva söögikraami ja täis seiklusindu põrutasime meie reisi alguspunkti. Veidi kaarti uurinud järeldasime, et kõige parem on parv vette lükata pisut Lätti sisse sõites, enne Gaujienat. Nii sai ka tehtud. Kell 18:30 lükkasime oma aluse kaldast lahti ja lehvitasime Muutzole kes veidi kurvalt meile järele vaatama jäi.

Kohe algul selgus aga tõsiasi, et üks kanuu lekib, õnneks mitte palju. Aegajalt tuli siiski kopsikuga, mille Lauri osavalt noaga pooleliitrisest plastpudelist lõikas, vett välja loopida. Hea oli, et kogu varustus suurtesse prügikottidesse pakidud sai.

Teisigi kanuutajaid oli algul päris palju, iga natukese aja tagant sõitis mõni mööda, ka üks eesti grupp. Ilm oli suurepärane, päike paistis ja taevas polnud ühtegi pilve. Ermo tegi grilli tule ja pani vorstid särisema. Ahtrisse heiskasime eesti lipu, et oleks ikka kaugelt näha kellega tegu. Jõgi oli küllalt lai aga sel aastaajal väga madal kohati isegi meie peaaegu olematu süvisega parve jaoks, pidevalt tuli igasugu vettelangenud puurisu vahelt mis põhjast välja turritasid mööda põigelda, kuid see meid ei heidutanud. Pärast seda kus Mustjõgi Koivasse suubub läks natuke paremaks. Väga käänuline on ta ka, kõrgete 3-4 meetriste ja kohati enamgi veel liivaste kaldajärsakutega.

Üllatavalt palju oli näha jaanipäevalisi, seda kogu reisi vältel. Pea iga käänaku taga istus mõni seltskond väikese lõkke ümber. Ühest eesti seltskonnast hõigati meile: “No teil on ikka õige mugav elu” :) viipasime neile rahulolevalt. Kulgesime tasapisi edasi. Aegajalt, kui ei viitsinud aerutada ning jõe sügavus seda lubas lasime päramootoril vaikselt suriseda, ise jägermeistrit timmides ja piipu popsutades. Otsustasime, et sõidame kogu öö.

Öö oli visa tulema, ikkagi jaanid ju. Lõpuks ta mingil määral siiski tuli. Käisime kaldalt lõkke jaoks hagu hankimas, avastasime metsloomade raja millel labidasuurused põdra jäljed, oli teine jõe ääres joomas käinud. Pikkamööda kerkis jõele paks udu, nagu kurjakuulutav hingus. Udu seest kumas nõrk tulekuma mis salapäraselt ja tasahilju mööda jõge liikus, justkui ööpimeduses hiiliv vaim… Selline vaatepilt võis avaneda kaldalseisjale. See oli lõke mis parve vööris nõrka valgust heitis ja reisiseltskonna külmunud ihuliikmeid soojendas. Panime parvele nimeks “Prometheus”.

Ermole viirastusid udu seest pidevalt koprad, jälgi nende loomakeste tegevusest nägime päeval palju, nii mõnigi jämedam puu oli jõkke langetatud. Mina juba magasin kui Lauri ja Ermo märkasid äkki kaldal luusimas üleni valgeid lehmi, mille peale Ermo suured silmad tegi ja ütles: “Valged lehmad, ei või olla! Mingi läti tõug”? No seda oleks tahtnud küll isegi näha.

***

Järgmisel päeval domineeris tüüpiline jaanipäeva ilm, niikui uuesti lätti ehk esimese suure sillani jõudsime hakkasid pilved kogunema ja vihma sadas vahelduva eduga kuni õhtuni. Hommikul panime ettenägelikult parvele telgi püsti, et oleks hea vihmapakku pugeda. Ühtäkki sattusime kokku mehega kel polnud ainsamatki riidehilpu seljas ja kes kükitas jõe kohal puu otsas ning teretas meid sulaselges eesti keeles. Päris lõbus seik. :) Kahju, et pilti ei taibanud teha. Eesti lipust oli ikkagi kasu ning jäi mulje, et eesti keeles teretamise on kõik lätlased ära õppinud.

Vihma kallas armutult. Istusime Lauriga ahtris, vihmariided seljas, minul olid veel jalad suurde prügikotti mähitud, mõlemal mõlad käes ning üritasime muudkui puunottidest mööda manööverdada, üsna trööstitu olemine. Eile söögiks olnud hernesupp ning täna hommikused oad riisiga igatahes mõjusid, teate ju küll… :) Varsti vajusime kõik kordamööda telki magama. Lauri, raip norskab, Ermost ei tasu rääkidagi…

Kogu päeva kulges sõit kuidagi uniselt, et mitte öelda kohati isegi pahuralt. Õhtuks jõudsime teise suure sillani, mis Valka ja Vijciemsi vahelisel teelõigul Koivat ületab. Õnneks keerati ka taevakraanid selleks ajaks kinni. Mõningase otsimise peale, mis polnudki esmapilgul nii kerge, sest kogu jõgi voolab sügaval sängis leidsime sobiva laagripaiga, lätlased olid koguni spetsjom sildi üles pannud: “Lidz adputas vietai 800 m”, mis vabatõlkes peaks tähendama: telkimiseks mõeldud ala, vms. Ermole jäi kaldal üks punapea silma, tükk aega ei andnud talle see rahu… :)

Juba päeval saime teate, et Helen ja Maria on kuskil lähistel ja tulevad meile varsti külla. Nüüd oli hea võimalus natuke varusid lasta täiendada, plikad lubasid leiba, kohvi ja muud kraami juurde tuua. Nokitsesime vaikselt laagripaigas ettevalmistusi- puude vahele tõmbasime vihmakaitseks presendi, tassisime parvelt vajamineva nodi kaldale, hankisime lõkkepuid jne… Vahepeal jõudsidki plikad kohale, nemad muidugi kohe meie imemasinat kaema mis veidi eemal liivale tõmmatult kössitas.

Kaua nad meiega aega ei viitnud, panid jälle ajama. Meil aga möödus õhtu rahulikult, Ermo magamiskotist kostus juba varakult norskamist, meie Lauriga lobisesime veel jupp aega lõkkejutte. Kuna külm nahavahele puges kolisime lõpuks kõik telki magama, igaüks haaras veel lõkke äärest omastarust väärtuslikumad asjad kaasa.

***

Hommikul (mis hommikul, tegelikult põõnasime hambad laiali lõunani välja) selgus aga tõsiasi, et asjad mida me öösel telki kaasa ei märganud võtta on salapärasel kombel tumedate isikute küüsi langenud, ehk siis külastasid meid läti vargad. Kadunud olid asjad mida lätlasel ikka vaja võib minna: Muutzo taskulamp ja katelok, Lauri kirves ja pesemata söögikauss, Ermo Leatherman ning telgi kott koos vaiadega, võibolla veel midagi mis hetkel ei meenu. Nõutute nägudega vahtisime üksteisele otsa, ei märganud ju ometi kõiki asju kaasa võtta kui öösel laagripaigast parvele telki kolisime. Krdi vihma sadas jälle, mis meele veelgi mõrudamaks tegi. Heakene küll, elu sellepärast veel seisma ei jäänud, hommikusöök oli vähemalt alles.

Aeg oli jõudnud salamisi sinnamaale kus selgus, et Valmierani me kindlasti välja ei vea. Lühikese nõupidamise järel langetati otsus, et edasi pole mõtet sõita kuna argielu hingas kõigile juba vaikselt kuklasse. Helistasime Muutzole, et võib meile järele tulema hakata. Senikaua sisustasime aega parve ja varustuse kokku pakkimisega, söögi valmistamisega ja väikese reisilõpunapsu rüüpamisega.

Vot selline reis kukkus välja. Väga, väga lahe. Hinges hellitan lootust, et kunagi ehk on võimalus jätkata sealt kus meil seekord pooleli jäi.

Võõrad öös

Eile öösel hüppasid mehed pimedusse. Vihma sadas vahetpidamata ja järve kohal hõljus uduvine. Jutt käib Äntu sinijärvest kus meil öösukeldumine toimus aowd raames.

Jaanipäeva ööd on nagu nad on, pilvisus lisas asjale pisut vürtsi. Hiljem, kui omad juba kõik teist külge keerasid ilmusid välja võõrad. Hommikul avastati, et salapärasel kombel on kaduma läinud üks kindapaar ja raskusvöö. Varganäod.

Üks väike meeleolukas seik juhtus veel. Kindlasti on paljudel sukeldujatel tulnud ette olukordi kus keset hoogsat sukelungi või kohe-kohe vette kalpsamist avastate ühtäkki, et nö. loodus kutsub. No ja see sama loodus kutsuski mind peaaegu kõige ebasobivamal hetkel. Olles juba kola endale selga venitanud ja lestadki varbaotsa torganud tundsin, et miskit oleks nagu puudu- mida ei olnud, oli raskusvöö. Egas midagi, padavai parklasse tagasi ja vööd komplekteerima aga mida sa ikka komplekteerid kui loodus etteteatamata uksele koputab (te ei taha teada millisele uksele ta koputas). Rahvas oli juba ammu vees. Seljas oli mul märg kalipso ning lukunööri otse loomulikult polnud, õnneks meenus mulle, et üks tüüp oli varem autosse magama keeranud, ajasin ta üles ja lasin luku lahti tõmmata. Selleks ajaks oli asjaga juba pehmelt öeldes üsna kiire. Tagantjärgi mõeldes hea oli, et raskusvöö “ettenägelikult” maha ununes, mine tea mida kõike seal vee all oleks võinud juhtuda… :) Lõpuks läks kõik ikkagi hästi, sai Äntu ööelu kaetud ja ahvenapoisile lambiga silma näidatud.

Kalal käisime kah enne pimedat, ei saanud midagi. Kogu järve peale ongi ainult üks suur ahvenaparv mille keskel mul on õnnestunud korra ka viibida- sihuke tunne nagu istuks akvaariumis :) Sellega on aga see asi, et kunagi ei tea kus see kalaparv parasjagu asub ja ega nad väga end valges näitagi. Tasub teinekord hämaras proovida.

Sellest kuidas me navigeerimas käisime.

Sammuke on jälle astutud ning A.O.W.D kursusega algust tehtud. Toimetasime täna õhtul Maardu karjääris ja esimeseks tunniks oli navigeerimine. Ilm oli tõsiselt soe ja meeldiv. Kokku oli osavõtjaid meie grupis kolm: mina, Aivs ja veel üks tüüp kelle nime ma ei mäleta. Peale meie olid veel mõned tegelased kes samal ajal owd basseinikat tegid, Karel tegeles nendega. Esmalt pidas Jass meile väikse briifingu, seletas kuidas miski asi käib ning seejärel praktiseerima.

Kõigepealt pidime mööda põhja veetud nööri järgi ujudes oma lestalööke lugema, et teada saada palju kulub lestalööke teatud vahemaa läbimiseks, antud juhul 25m läbimiseks kulus mul u. 25 lestalööki. Seejärel proovisime sama assja arvestades ajakuluga, ehk palju kulub aega selle vahemaa läbimiseks. Minul kulus u. minut. Kokkuvõttes siis, 100m läbimiseks kulub minul keskmiselt 100 lestalööki ja/või 4 minutit, seda siis rahulikus vees, hoovusega on juba natuke teine teema. Aivs kaotas vahepeal oma noa ära, õnneks leidis üles selle ja lest lagunes tal kah ära- no ikka juhtub… :)

Asjad olid seatud nii, et nööri ühte otsa tähistas poi ja teist otsa väike saareke, pigem oli see väike kivihunnik mis veest välja ulatus. Nägime küll, et selle kivihunniku otsas istub kogu aeg üks kajakas ja oli tene kuidagi liiga erutatud olemisega. Põhjus selgus peagi. Kui me nööriharjutust sooritasime ja saarekese juures pahaaimamatult oma peanupud veest välja pistsime siis ründas kajakamamma meid nagu ennastsalgav emalõvi. Tiirutas ja pikeeris meie peade kohal justkui madallennul saksa hävitaja ning üritas igati ohtliku ja tõsiseltvõetavana näida. See tal ka õnnestus, sest kellelgi ei olnud meist soovi kajaka nokaga lähemalt tutvust teha. Selgus, et tal on saarekesel pesa, hetkeks oli märgata ka väikest karvapalli mis kivide vahel ukerdas. Ärev olukord igatahes.

Jätsime kajakamamma rahule ning suundusime järgmist harjutust sooritama. Nüüd proovis igaüks “kasti”, ehk “ruutu” ujuda. Harjutus nägi välja nii, et kõigepealt võtsid kompassi järgi mingi suuna, ujusid oma lestalöökide järgi 25m, pöörasid 90 kraadi, ujusid jälle kompasi järgi 25m, pöörasid jälle 90 kraadi ja ujusid jälle 25m jne. kuni tekkis kujuteldav ruut ning jõudsid oma alguspunkti tagasi. Vähemalt ideaalis pidi see nii olema. Mina, oma esimese proovimisega ei jõudnud isegi ideaali lähedalegi mitte kuna iga paari meetri tagant põrkasin kokku mõne suure kivirahnuga ja see ajas kõik sassi, et mitte öelda lausa vussi… :) Teisel katsel võtsin uue suuna ja kohe oli ka tulemus parem, panin u. kümne meetriga puusse :) heh… see selleks, peab veel harjutama.

Lõpus ujusime Aivsiga niisama mööda põhja ringi, ahvenaid on seal karjääris tõesti palju, see seletab ka kalameeste rohkust kallastel. Hoia või pöialt, et mõne usinama landiheitja saagiks ei langeks. Ühte haugipoissi jälitasime päris pikalt ning uudistasime suuri kivirahne. End täpsemalt väljendades pigem kompasime, kuna nähtavus oli max 1-2m, seetõttu näha polnud suurt midagi. Kohati, sügavamates kohtades (6-7m) lõi näkku tugev külmalaine ning samas hõljus seal mingisugune kahtlane kollane ollus. Oletasime, et äkki on see tingitud allikatest mis muda (kollast muda?) üles kergitavad.

Üks väike anomaalia oli ka, tundsin pidevalt, et oleks nagu väike hoovus. Siseveekogus ja hoovus? Khm… Hakkan vist lolliks minema.

Vee temp: 20, max sügavus: 7m, nähtavus: 1-2m