Jaanipäeva ööd on nagu nad on, pilvisus lisas asjale pisut vürtsi. Hiljem, kui omad juba kõik teist külge keerasid ilmusid välja võõrad. Hommikul avastati, et salapärasel kombel on kaduma läinud üks kindapaar ja raskusvöö. Varganäod.
Üks väike meeleolukas seik juhtus veel. Kindlasti on paljudel sukeldujatel tulnud ette olukordi kus keset hoogsat sukelungi või kohe-kohe vette kalpsamist avastate ühtäkki, et nö. loodus kutsub. No ja see sama loodus kutsuski mind peaaegu kõige ebasobivamal hetkel. Olles juba kola endale selga venitanud ja lestadki varbaotsa torganud tundsin, et miskit oleks nagu puudu- mida ei olnud, oli raskusvöö. Egas midagi, padavai parklasse tagasi ja vööd komplekteerima aga mida sa ikka komplekteerid kui loodus etteteatamata uksele koputab (te ei taha teada millisele uksele ta koputas). Rahvas oli juba ammu vees. Seljas oli mul märg kalipso ning lukunööri otse loomulikult polnud, õnneks meenus mulle, et üks tüüp oli varem autosse magama keeranud, ajasin ta üles ja lasin luku lahti tõmmata. Selleks ajaks oli asjaga juba pehmelt öeldes üsna kiire. Tagantjärgi mõeldes hea oli, et raskusvöö “ettenägelikult” maha ununes, mine tea mida kõike seal vee all oleks võinud juhtuda… :) Lõpuks läks kõik ikkagi hästi, sai Äntu ööelu kaetud ja ahvenapoisile lambiga silma näidatud.
Kalal käisime kah enne pimedat, ei saanud midagi. Kogu järve peale ongi ainult üks suur ahvenaparv mille keskel mul on õnnestunud korra ka viibida- sihuke tunne nagu istuks akvaariumis :) Sellega on aga see asi, et kunagi ei tea kus see kalaparv parasjagu asub ja ega nad väga end valges näitagi. Tasub teinekord hämaras proovida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar