Wikipedia kirjeldab: Koiva (läti keeles Gauja) on jõgi Lätis. Algab Vidzeme kõrgustikult. Ülemjooksul voolab kirdesse läbi mitme järve. Keskjooksul suundub loodesse laias orus mööda Eesti ja Läti piiri. Seejärel keerab edelasse ja voolab läbi Valmiera (Volmari), Cēsise (Võnnu), Turaida ja Sigulda, moodustades sügava oru. Suubub Riia lahte. Jõe keskjooksu ümbritseval alal, Valmierast Siguldani, asub Gauja rahvuspark. Jõe kaldal paljanduvad Devoni liivakivid. Koiva langus on 234 meetrit, mis teeb languseks 0,52 m/km. See 452 km pikkune jõgi on pikim Lätis voolav jõgi (Daugaval on Lätis voolamas ligi 100 km vähem). Tähelepanuväärne on, et Koiva lähe on linnulennult vaid 90 km kaugusel suudmest. Koiva vesi on võrreldes teiste Läti jõgedega külm. Koiva kaldal asub kaitsealune Koiva puisniit.
Juba mõnda aega varem orgunnisime Lauri veskis asjad jonksu, et hiljem ei tekiks mingeid suuremaid jamasid. Parv nägi välja üsna spartalik, kahe kanuu peale ehitasime laudadest plate mis käis kolmeks osaks ja need osad sai omakorda rulli keerata, et mahuks ikka järelkärusse kenasti ära. Parvele pidi mahtuma kolm reisiselli, telk, tulease, elektriline päramootor (igaks juhuks) koos kolme akuga ja kogu nodi mis selliseks reisiks ikka vaja kaasa vedada on.
Kõigepealt tuli Koselt Muutzo peale võtta, kes autoga tagasi sõidab ja 25 juuni õhtuks meile Valmierasse järgi tuleb, vähemalt esialgne plaan nägi seda ette. Viljandist ostsime kogu vajamineva söögikraami ja täis seiklusindu põrutasime meie reisi alguspunkti. Veidi kaarti uurinud järeldasime, et kõige parem on parv vette lükata pisut Lätti sisse sõites, enne Gaujienat. Nii sai ka tehtud. Kell 18:30 lükkasime oma aluse kaldast lahti ja lehvitasime Muutzole kes veidi kurvalt meile järele vaatama jäi.
Teisigi kanuutajaid oli algul päris palju, iga natukese aja tagant sõitis mõni mööda, ka üks eesti grupp. Ilm oli suurepärane, päike paistis ja taevas polnud ühtegi pilve. Ermo tegi grilli tule ja pani vorstid särisema. Ahtrisse heiskasime eesti lipu, et oleks ikka kaugelt näha kellega tegu. Jõgi oli küllalt lai aga sel aastaajal väga madal kohati isegi meie peaaegu olematu süvisega parve jaoks, pidevalt tuli igasugu vettelangenud puurisu vahelt mis põhjast välja turritasid mööda põigelda, kuid see meid ei heidutanud. Pärast seda kus Mustjõgi Koivasse suubub läks natuke paremaks. Väga käänuline on ta ka, kõrgete 3-4 meetriste ja kohati enamgi veel liivaste kaldajärsakutega.
Üllatavalt palju oli näha jaanipäevalisi, seda kogu reisi vältel. Pea iga käänaku taga istus mõni seltskond väikese lõkke ümber. Ühest eesti seltskonnast hõigati meile: “No teil on ikka õige mugav elu” :) viipasime neile rahulolevalt. Kulgesime tasapisi edasi. Aegajalt, kui ei viitsinud aerutada ning jõe sügavus seda lubas lasime päramootoril vaikselt suriseda, ise jägermeistrit timmides ja piipu popsutades. Otsustasime, et sõidame kogu öö.
Öö oli visa tulema, ikkagi jaanid ju. Lõpuks ta mingil määral siiski tuli. Käisime kaldalt lõkke jaoks hagu hankimas, avastasime metsloomade raja millel labidasuurused põdra jäljed, oli teine jõe ääres joomas käinud. Pikkamööda kerkis jõele paks udu, nagu kurjakuulutav hingus. Udu seest kumas nõrk tulekuma mis salapäraselt ja tasahilju mööda jõge liikus, justkui ööpimeduses hiiliv vaim… Selline vaatepilt võis avaneda kaldalseisjale. See oli lõke mis parve vööris nõrka valgust heitis ja reisiseltskonna külmunud ihuliikmeid soojendas. Panime parvele nimeks “Prometheus”.
Ermole viirastusid udu seest pidevalt koprad, jälgi nende loomakeste tegevusest nägime päeval palju, nii mõnigi jämedam puu oli jõkke langetatud. Mina juba magasin kui Lauri ja Ermo märkasid äkki kaldal luusimas üleni valgeid lehmi, mille peale Ermo suured silmad tegi ja ütles: “Valged lehmad, ei või olla! Mingi läti tõug”? No seda oleks tahtnud küll isegi näha.
***
Järgmisel päeval domineeris tüüpiline jaanipäeva ilm, niikui uuesti lätti ehk esimese suure sillani jõudsime hakkasid pilved kogunema ja vihma sadas vahelduva eduga kuni õhtuni. Hommikul panime ettenägelikult parvele telgi püsti, et oleks hea vihmapakku pugeda. Ühtäkki sattusime kokku mehega kel polnud ainsamatki riidehilpu seljas ja kes kükitas jõe kohal puu otsas ning teretas meid sulaselges eesti keeles. Päris lõbus seik. :) Kahju, et pilti ei taibanud teha. Eesti lipust oli ikkagi kasu ning jäi mulje, et eesti keeles teretamise on kõik lätlased ära õppinud.
Kogu päeva kulges sõit kuidagi uniselt, et mitte öelda kohati isegi pahuralt. Õhtuks jõudsime teise suure sillani, mis Valka ja Vijciemsi vahelisel teelõigul Koivat ületab. Õnneks keerati ka taevakraanid selleks ajaks kinni. Mõningase otsimise peale, mis polnudki esmapilgul nii kerge, sest kogu jõgi voolab sügaval sängis leidsime sobiva laagripaiga, lätlased olid koguni spetsjom sildi üles pannud: “Lidz adputas vietai 800 m”, mis vabatõlkes peaks tähendama: telkimiseks mõeldud ala, vms. Ermole jäi kaldal üks punapea silma, tükk aega ei andnud talle see rahu… :)
Juba päeval saime teate, et Helen ja Maria on kuskil lähistel ja tulevad meile varsti külla. Nüüd oli hea võimalus natuke varusid lasta täiendada, plikad lubasid leiba, kohvi ja muud kraami juurde tuua. Nokitsesime vaikselt laagripaigas ettevalmistusi- puude vahele tõmbasime vihmakaitseks presendi, tassisime parvelt vajamineva nodi kaldale, hankisime lõkkepuid jne… Vahepeal jõudsidki plikad kohale, nemad muidugi kohe meie imemasinat kaema mis veidi eemal liivale tõmmatult kössitas.
Kaua nad meiega aega ei viitnud, panid jälle ajama. Meil aga möödus õhtu rahulikult, Ermo magamiskotist kostus juba varakult norskamist, meie Lauriga lobisesime veel jupp aega lõkkejutte. Kuna külm nahavahele puges kolisime lõpuks kõik telki magama, igaüks haaras veel lõkke äärest omastarust väärtuslikumad asjad kaasa.
***
Hommikul (mis hommikul, tegelikult põõnasime hambad laiali lõunani välja) selgus aga tõsiasi, et asjad mida me öösel telki kaasa ei märganud võtta on salapärasel kombel tumedate isikute küüsi langenud, ehk siis külastasid meid läti vargad. Kadunud olid asjad mida lätlasel ikka vaja võib minna: Muutzo taskulamp ja katelok, Lauri kirves ja pesemata söögikauss, Ermo Leatherman ning telgi kott koos vaiadega, võibolla veel midagi mis hetkel ei meenu. Nõutute nägudega vahtisime üksteisele otsa, ei märganud ju ometi kõiki asju kaasa võtta kui öösel laagripaigast parvele telki kolisime. Krdi vihma sadas jälle, mis meele veelgi mõrudamaks tegi. Heakene küll, elu sellepärast veel seisma ei jäänud, hommikusöök oli vähemalt alles.
Aeg oli jõudnud salamisi sinnamaale kus selgus, et Valmierani me kindlasti välja ei vea. Lühikese nõupidamise järel langetati otsus, et edasi pole mõtet sõita kuna argielu hingas kõigile juba vaikselt kuklasse. Helistasime Muutzole, et võib meile järele tulema hakata. Senikaua sisustasime aega parve ja varustuse kokku pakkimisega, söögi valmistamisega ja väikese reisilõpunapsu rüüpamisega.
Vot selline reis kukkus välja. Väga, väga lahe. Hinges hellitan lootust, et kunagi ehk on võimalus jätkata sealt kus meil seekord pooleli jäi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar