Tore on vahel mööda Eestimaad ringi käia ja igasugu lahedaid kohti avastada. Täna käisime näiteks Emumäel. Idee tekkis rahval täiesti lambist. No, et võiks ilusal pühapäevasel päeval kuhugi minna. Lõunaajal Arturis hommikust süües teataski Maris, et on olema seline lahe koht. Ta polnud vist ise ka seal kunagi käinud. Meie, Reelika ja Imrega olime kohe hakkamist täis. Ootasime Erki ära ja kimasime minema.
Emumägi on Põhja-Eesti kõrgeim tipp. Suhteline kõrgus on 79 ja absoluutne kõrgus 166.6 meetrit. Asub Pandivere kõrgustiku lõunaserval, Lääne-Virumaa Rakke vallas Emumäe külast 2 km kirdes. Mäe tipus asub vaatetorn mille otsa saab ronida pärast viiekroonise pileti lunastamist.
Eestimaal leidub veel leidlike inimesi, torni kõrvale on ehitatud kännuonn mis koosnebki valdavalt osalt erinevatest kändudest ja juurikatest. Sees on tulease, laud, ja pingid istumiseks- needki kändudest tehtud.
Onni kõrval istub mingi metsavaim vms. Istub ja valvab seal vaikselt. Väga kift.
Parkla kõrval on veel üks onn- “Päikeseonn”. Rohkem nagu katusealuse või katusekaare moodi onn. Kõrval lõkkease, pingid ja puuriit. Nimi on ilmselt sellest, et vaade avaneb lagendikule kus päeval kogu aeg päeike onnile paistab.
Veidi eemal, teiselpool maanteed mingisse vanasse kruusakarjääri moodi paika on üles perve peale ehitatud püstkoda milleni viib üsna järsk trepp. Alt paistab püstkoda nagu püstkoda ikka kuid sees avaneb sootuks teine pilt. Nimelt see püstkoda varjab eneses sissekäiku maaalusesse onni milles on täitsa toimiv ahi ning mille korsten tuleb maapinnale kännu seest ja üleval lae all asuvad magamislavatsid. All orus on samuti lõkkease koos pinkide ja lauaga ning puuriit ja wc. Enne ära minekut käisime hetkeks ka ühe järve äärest läbi mille nime ma enam ei mäleta. Kalamälu :)
Täna ennelõunal oli suur hulk inimesi kogunenud Meeruse sadamasse ja üle maa teistesse veekogudesse, et üles otsida ja välja tuua prügi mis teised inimesed on sinna visanud.
Projekt AWARE Foundation on selline tore keskkonnateadlikkust tõstev mittetulunduslik organisatsioon, mille asutas aastal 1989 sukeldumisorganisatsioon PADI. AWARE ehk Aquatic World Awareness, Responsibility and Education on ülemaailmne organisatsioon ja selle põhiliseks eesmärgiks on inimeste keskkonnateadlikkuse suurendamine koolituste ja eri projektide kaudu. Eestis toimetatakse awaret juba kümmekond aastat.
Meeruse sadam on koplis asuv tollitsoon kuhu sisenemiseks tuli eelnevalt registreerida (auto numbrid, nimed, jne…). Seekord tegid koostööd neli sukeldumisklubi – TopDiving, Maremark, Decostop ja Eesti sukeldujate klubi. Ilm oli ilus, ainult pisut tuuline.
Peale mõningast ootamist kõigepealt erinevatele paberitele autogrammide protseduur ning seejärel hakkasime vaikselt varustust kokku panema. Valisin nagi ikka pooltiiva kuid selgus, et õhu sisselaske klapp laseb läbi. Jass putitas korda selle.
Peagi lasti esimesed sukeldujad vette. Kogu veesisene aktsioon toimus kahes etapis, esmalt korjati väiksemat sodi mida sai kenasti võrkkottidesse paigutada, pärast keskenduti suurematele eksemplaridele nagu autorehvid ja muu selline.
Meie Aivsiga võtsime asja rahulikult ega kiirustanud, läksime siis kui väiksema prahi aktsioon oli juba läbi. Vahetult enne enese veeskamist ütlesime veel ühele kaunile tütarlapsele oma nimed kes need hoolikalt üles tähendas. Sama tegime hiljem välja tulles. Meie ülesanne oli patseerida mööda kai parempoolset serva.
Sügavust polnud palju – üle 2,9m ei küündinud. Nähtavus (nagu oligi arvata) oli täiesti olematu, oma maskist suurt kaugemale ei näinudki :) Temperatuuri 16 kraadi.
Käsikaudu kobades saime mööda põhja mulistada kõigest mõned meetrid kui esimene veoauto rehv mulle näppu sattus. Vaatasin kus Aivs on ja samal ajal leidsin kohe ka teise rehvi, pistsin talle nina peaaegu vastu maski ja näitasin, et kaks tükki on olemas, tõusime pinnale. Ülevalt viskas keegi meile köie ja läksime alla siduma. Saladuskatte all võin öelda, et aowd kursusel õpitud erinevatest sõlmetehnikatest polnud suurt midagi meeles, no peab vaatama seda asja. Põhimõtteliselt täiesti pimesi toimus kogu sidumisprotseduur, mille käigus me veelgi rohkem muda üles keerutasime. Enamus rehve olid nii suured ja rasked, et mitme mehega neid kai peale igatahes ei jaksatud tirida, sebiti kuskilt auto mis need üles vedas.
Samal ajal olid teisedki sellise tegevusega ametis, ainult neile oli abiks üks pika nokaga laadur ja teisel pool üks ilmatu suur mölakas kopp. Meil muutus kohati asi veidi igavaks sest selgus, et all on veel vähemalt tosina jagu rehve aga väljatõmbajaid eriti nagu polnudki. Vahepeal vaatasime (õigemini kompasime) niisama ringi.
Peaaegu kahe tunnisele vees oldud ajale saime siiski küüned taha pea kümnekonnale rehvile ja veidi ka väiksemale sodile. Krdi. vestiga oli ikkagi mingi jama, õhk ei tahtnud eriti sisse minna ega seal püsida. Mõnes teises olukorras oleks sukeldumine selgelt pooleli jäänud. Olime viimaste seas kes välja tulid. Kaldal tegeleti rahva lõbustamisega - igasugused nätsumulli puhumise võistlused ja mida kõike veel. Jagati hernesuppi millele me hiljaks jäime sest oli teine juba üsna lurri väljanägemisega.
Imestama pani see, et kogu selle õhuga mängimise ja pidevalt üles-alla pendeldamise peale (vest täis, vest tühjaks, plus hingamine) kulutasin ära ainult 70 bar’i. No mina ei tea…
Kokku toodi välja ühe suure konteineri jagu prügi – taarat, torusid, traati, mingi sõiduki iste, mitu kuvaldat, köisi, šeif, sööginõusid, kõikvõimalikke konstruktsioone, suur hunnik erineva suurusega rehve jne… Üritus lõppes särkide jagamisega ja ühispildi tegemisega. Koju sõites kostitasime end rämpstouiduga.
Vot selline lahe üritus oli. Üritasin fotokaga filmida ka, ärge siis näkku lööge, et pilt vähe väriseb:
Tänane päev möödus usinalt mooritades. Unni juures maal on ubinaid nagu muda. Pressisime siis Erkiga neist mahla välja ja panime käärima, lootuses, et kunagi sellest ka hüva vein saab.
Nuputamist nõudis ainult selline tühine asjaolu, et palju siis ikkagi tuleb mahla sisse suhkrut panna. Dilemma. Viimati kui sellise ettevõtmisega hõivatud olin sai märjuke liiga magus. Teoreetiliselt peaks vein oma käärimisprotsessi lõppedes olema suht hapu, sel lihtsal põhjusel, et suhkur on end kenasti alkoholiks moondanud. Targas raamatus on öeldud, et 2% mahlas olevast suhkrust annab käärimisel 1% alkoholi. Sealjuures tuleb aga arvestada teatud seaduspärasusega, et pärmseente käärimise toimel ei saa alkohol koduveinis tõusta üle 15%. No juu ta siis nii peab olema. 10 liitri kohta kolm kilo suhkrut. Muidugi igal “meistril” on selle kohta kindlasti oma arvamus- ema ja tütre värk vist… Meie panime 15 liitri kohta neli kilo ja ise olime rahul.
Igatahes nüüd mulksub Erki kapi otsas kaks puntsu (43L) seda vedelikku, jaanipäeval saab ehk tsekkida juba… Siis vaatame kellel nokad nosused on :)
