Sellest kuidas me navigeerimas käisime.

Sammuke on jälle astutud ning A.O.W.D kursusega algust tehtud. Toimetasime täna õhtul Maardu karjääris ja esimeseks tunniks oli navigeerimine. Ilm oli tõsiselt soe ja meeldiv. Kokku oli osavõtjaid meie grupis kolm: mina, Aivs ja veel üks tüüp kelle nime ma ei mäleta. Peale meie olid veel mõned tegelased kes samal ajal owd basseinikat tegid, Karel tegeles nendega. Esmalt pidas Jass meile väikse briifingu, seletas kuidas miski asi käib ning seejärel praktiseerima.

Kõigepealt pidime mööda põhja veetud nööri järgi ujudes oma lestalööke lugema, et teada saada palju kulub lestalööke teatud vahemaa läbimiseks, antud juhul 25m läbimiseks kulus mul u. 25 lestalööki. Seejärel proovisime sama assja arvestades ajakuluga, ehk palju kulub aega selle vahemaa läbimiseks. Minul kulus u. minut. Kokkuvõttes siis, 100m läbimiseks kulub minul keskmiselt 100 lestalööki ja/või 4 minutit, seda siis rahulikus vees, hoovusega on juba natuke teine teema. Aivs kaotas vahepeal oma noa ära, õnneks leidis üles selle ja lest lagunes tal kah ära- no ikka juhtub… :)

Asjad olid seatud nii, et nööri ühte otsa tähistas poi ja teist otsa väike saareke, pigem oli see väike kivihunnik mis veest välja ulatus. Nägime küll, et selle kivihunniku otsas istub kogu aeg üks kajakas ja oli tene kuidagi liiga erutatud olemisega. Põhjus selgus peagi. Kui me nööriharjutust sooritasime ja saarekese juures pahaaimamatult oma peanupud veest välja pistsime siis ründas kajakamamma meid nagu ennastsalgav emalõvi. Tiirutas ja pikeeris meie peade kohal justkui madallennul saksa hävitaja ning üritas igati ohtliku ja tõsiseltvõetavana näida. See tal ka õnnestus, sest kellelgi ei olnud meist soovi kajaka nokaga lähemalt tutvust teha. Selgus, et tal on saarekesel pesa, hetkeks oli märgata ka väikest karvapalli mis kivide vahel ukerdas. Ärev olukord igatahes.

Jätsime kajakamamma rahule ning suundusime järgmist harjutust sooritama. Nüüd proovis igaüks “kasti”, ehk “ruutu” ujuda. Harjutus nägi välja nii, et kõigepealt võtsid kompassi järgi mingi suuna, ujusid oma lestalöökide järgi 25m, pöörasid 90 kraadi, ujusid jälle kompasi järgi 25m, pöörasid jälle 90 kraadi ja ujusid jälle 25m jne. kuni tekkis kujuteldav ruut ning jõudsid oma alguspunkti tagasi. Vähemalt ideaalis pidi see nii olema. Mina, oma esimese proovimisega ei jõudnud isegi ideaali lähedalegi mitte kuna iga paari meetri tagant põrkasin kokku mõne suure kivirahnuga ja see ajas kõik sassi, et mitte öelda lausa vussi… :) Teisel katsel võtsin uue suuna ja kohe oli ka tulemus parem, panin u. kümne meetriga puusse :) heh… see selleks, peab veel harjutama.

Lõpus ujusime Aivsiga niisama mööda põhja ringi, ahvenaid on seal karjääris tõesti palju, see seletab ka kalameeste rohkust kallastel. Hoia või pöialt, et mõne usinama landiheitja saagiks ei langeks. Ühte haugipoissi jälitasime päris pikalt ning uudistasime suuri kivirahne. End täpsemalt väljendades pigem kompasime, kuna nähtavus oli max 1-2m, seetõttu näha polnud suurt midagi. Kohati, sügavamates kohtades (6-7m) lõi näkku tugev külmalaine ning samas hõljus seal mingisugune kahtlane kollane ollus. Oletasime, et äkki on see tingitud allikatest mis muda (kollast muda?) üles kergitavad.

Üks väike anomaalia oli ka, tundsin pidevalt, et oleks nagu väike hoovus. Siseveekogus ja hoovus? Khm… Hakkan vist lolliks minema.

Vee temp: 20, max sügavus: 7m, nähtavus: 1-2m