Ajasime endile kola selga (seekord jälle pooltiib). Ekskavaatorini oli jupp maad ujuda. Koht oli märgistatud poiga (pudeliga). Teised põrutasid kohe alla, meie kolmekesti olime viimased. Poi nöör viis otse ekskavaatori katusele.
Kuradi türnüflid! Sai ju kokku lepitud, et ei kupata esimese hooga kohe mutta. Nähtavus oli niigi sitt, nüüd aga ei näinud mitte halligi, kui just nina väga lähedale ei pistnud. Üksteise jälgimisegagi oli raskusi. Paharettidest polnud ka enam jälgegi.
Miskit oli siiski märgata ning selle raudkolaka suurus oli võrdlemisi aimatav. Kahju, et me kõige suuremat ekskavaatorit ei saanud külastada sest selle asukoht on märgistamata ja vähe usutav, et me ta sellises nähtavuses üles oleksime leidnud. Ermo üritas pilti teha kuid hiljem selgus, et mitte ükski ülesvõte ei tulnud välja. Teadagi miks. Ronisin kabiini sisse, juhi kohale. Mõnus. :) Ühte ahvenapoissi trehvasin ka kes mind kopa varjust arglikult piilus. Uurisime veel natuke siit-sealt ning tõusime pinnale. Kolme meetri peal üritasin väikest peatust teha, proovisin kas tuleb välja, ega eriti ei tulnud.
Otsustasime, et pole mõtet balloone siin niisama lambist tühjaks imeda. Tuleme siia tagasi siis kui nähtavus parem ja nii suurt asjapulkkade armeed kaasas pole. Kuna meil oli õhku järgi u. 100 bar’i siis ujusime kalda ligidale tagasi ja proovisime seal õnne. Ega suurt parem polnud- 2, max 3 meetrit. Selline piimjas hägu igal pool.
Varustuse poolepealt olid asjad enam-vähem jonksus. Saapad olid natuke suured ning seetõttu kippusid jalad lõpus külmetama ja kõrva tikkus jälle vett- ei tahtnud kurjamid tasakaalustuda. Ilmselt oli ka kapuuts suurevõitu. Järgmine kord sebin parajad.
Selline ta siis välja kukkus- meie seekordne sulistamine. Just suurem asi polnud, kuid see eest oli suurem asi saun mille me Ermo juures vihaseks ajasime. Urrr… :)
See video ei ole meie sukeldumisest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar