Reisilaev “Jossif Stalin”

Kui me (Ermo, Aivs ja mina) eile õhtul Lohusalu sadamasse jõudsime, tekkis kahtlus kas üldse tasubki enam minna, sest kell näitas juba üle viie, taevas oli ühtlaselt pilvine ja hakkas hämaraks kiskuma. Kuna meil lampe polnud ning Jass helistas ja teatas, et jääb veits hiljaks siis tundus vrakil nähtavus juba üsna küsitav. Otsustasime siiski minna.

Reisilaev "Jossif Stalin"

Reisilaev "Jossif Stalin" madalikul (1941). Allikas Vikipeedia

Ilm oli sügiseselt kõle, puhus külm tuul. Rahvast oli kogunenud juba paras hulk, minu mäletamist mööda kümme inimest. Suurem osa olid mulle tundmatud. Vrakini pidi olema kümme minutit sõitu, selleks otstarbeks oli üüritud vana, päevinäinud loots.

Laine kõigutas meie alust tublisti ning korra saime vööris kena sahmaka vettki kaela. Mõni mees kaebas isegi viimati söödud võileiva üle. Hö-hö-hö… :)

Reisilaev “Jossif Stalin” uppus 1941a. evakueeritavatega ja moonalastiga Hankolt tulles. 3. Detsembril jooksis ta lühikeste vahedega neljale miinile ning tagatipuks avati talle soome rannapatareidest tuli. Laev muutus kasutuskõlbmatuks kuid ei uppunud kohe. Laeval olnud 5000 inimesest on erinevail andmeil hukkunud kuni 1900 inimest. Kõiki laeval olnud inimesi ei suudetudki teistesse laevadesse üle viia ning “Stalin” jäeti triivima, kus ta lõpuks Lohusalu randa jooksis tuhatkond elavat inimest ikka veel pardal.

Vraki kohal jäime ankrusse ning kargasime ükshaaval vette. Meres sedasi lainetes hulpida ja solgutatud saada on hoopis teine elamus kui kuskil tasase veega järves.

Nagu ikka, oli minu paariliseks Aivs. Tasapisi mööda ankruköit laskudes kasvas minus ärevus, ikkagi esimene vrakk mida uurima asun. All avastasin, et ankur oli kenasti kahe suure kivirümaka vahele pidama jäänud ja kohe sealsamas lebasid ka esimesed laevaosad- suured illuminaatoritega metallplaadid, igasugu torusid ja väiksemat kola. Vrakki ennast polnud veel märgata. Nähtavus ei olnudki kõige kehvem (u. 5-6m), kahtlustasin hullemat. Sügavust 12 meetrit.

Ühtäkki seisiski hiiglane meie ees. Esialgu tundus see pirakas metallsein pisut hirmutav. Tegime väikese tiiru kuni vöörini mis hiljem selgus, osutus hoopis ahtriks. :) Päris lagunenud on teine. Nagu oleks vanaraua kokkuostu punkti sattunud. Siiski on laeva kuju kui selline aimatav. Ahter oli enam-vähem ühes tükis, õigemini pool sellest kuid mida edasi seda risumaks kere muutus kuni jälle liivane põhi paistma hakkas. Vahepeal tekkis olukord, et oot-oot, kus poole see vrakk nüüd ongi kuid peagi hakkas eemal jälle tume sein paistma.

Vrakil keskosa puudub. Sadakond meetrit edasi pidavat ka vöör olema kuid sinna me seekord ei läinud. Teadjamad mehed räägivad, et peale sõda tõsteti laev osaliselt üles ja lammutati. Ilmselt sellepärast ongi säilinud ainult vöör ja ahter. Praegu leiab sealt hulganisti lõhkeainet, vintpüsse, mürske ja muud Hanko baasist pärit ohtlikku kraami.

Sedasi laeva jäänuste vahel ringi ujudes- mina ees ja Aivs järgi, viisid mõtted tahtmatult kõigile neile, pea kahetuhandele inimesele kes selles tragöödias hukkusid ning merepõhjas, laevarisude vahel oma viimse puhkepaiga leidsid. Siiani leitakse inimeste luid vraki ümbrusest.

Selgesti oli tunda hoovus, mis tahtis mind tasahilju vrakist eemale kanda. Jälle uus kogemus. Korralikust lambist tundsin kõige suuremat puudust, ei suutnud detaile eristada, seetõttu jäigi enamus vaatamist väärt pisiasju nägemata. Näitasin Aivsile, et mul õhk punase peal, aeg pinnale tõusta. Ankruköit me loomulikult üles ei leidnud, orienteerumisega tuleb veel tegeleda. Tõusime niisama. Põhjaajaks tuli 33 minutit. Oleks rohkemgi saanud kuid mu varuregu hakkas jooksma, ilmselt olin selle halvasti kinnitanud.

Sadamasse tagasi jõudes oli juba täiesti pime. Omamoodi elamus on ka külma tuule käes riideid vahetada. Mütsi polnud ja jalad külmetasid, olid küll parajad saapad kuid ikkagi… Ehk tuleks neopreenist sokid alla tõmmata.

Mõned pildid ka: pildid 1, pildid 2