Blue Hole – veealune põrgukatel

Lõuna-Siinai sukeldumislinnakesest Dahabist pisut põhja poole jääv, iga sukelduja unistus, Blue Hole’i nime kandev sukeldumiskoht on tuttav paljudele eestlastele. Reisijuhid müüvad kohapealsete ekskursioonide hulgas ka selliseid, mis sisaldavad Blue Hole’is snorgeldamist. Veidi parema kokkupuute saavad selle seest õõnsa korallsilindriga need, kes võtavad sukeldumise El Bellsi nime kandvasse veealusesse korallkorstnasse – nende tagasitee kulgeb üle Blue Hole’i haigutava sügaviku.

Wikipedia: https://en.wikipedia.org/wiki/Blue_Hole_(Red_Sea)

Külalised ja püsiasukad

Hea nähtavuse korral paistab paarkümmend meetrit sügavikku kaduvaid korallseinu. Tavasukeldujaist mõnevõrra enam tunnevad Blue Hole’i tehnilised sukeldujad, kes laskuvad üsna sügavale – 100 m ja enamgi veel. Omaette seltskonna moodustavad Blue Hole’i vaikivad püsielanikud – need, kes lebavad korallsilindri põhjas. Need on sukeldujad, kes on puuduliku varustuse ja/või piisavate kogemusteta läinud liiga sügavale. Saanud seal lämmastikunarkoosi ja kaotanud seetõttu reaalsustaju, on sellest tulenevalt teinud rea saatuslikke vigu, mille lõpptulemuseks on elutuna põhjatusse sügavikku vajumine. Hukkunuid tuleb ette kõikjal, aga Dhahabi Blue Hole’is on neid palju rohkem kui mujal. 

Üks põhjus on 54 meetri sügavusel asuv ahvatlev võlvkäik, mis viib suletud korallsilindrist avamerele. Uljaspeadele on see suureks eneseteostuseks, kui nad suudavad laskuda silindri siseseina mööda võlvini, ujuda mööda võlvkäiku avamerele ja tõusta eluga pinnale. Miks nad seal hukkuvad? Tavalist suruõhku hingavad hobisukeldujad võivad Egiptuses sukelduda kuni 30 meetri sügavusele, paljudes teistes maades kuni 40 meetri sügavusele. Egiptuses on sukeldumine üsna arvestatav majandusharu ja seetõttu on maksimumsügavust 10 meetri võrra kärbitud. Lihtsalt ohutuse mõttes. Mida sügavamale suruõhuga minnakse, seda tõenäolisem on, et võib tulla probleeme.

Kui su tööks on…

Blue Hole’i võlv on aga 54 meetri sügavusel – üksjagu allpool suruõhku hingavate sukeldujate ohutuse piiri. Teiseks põhjuseks on just seesama sukeldumise kommertslikkus. Raha ei haise – balloon pannakse selga igale lollile, kes maksta jaksab. Sukeldumislitsentsi omavad sageli sellised tolad, keda ei võiks järelevalveta isegi vanni lubada. Sama kehtib mõne sukeldumisinstruktori kohta. Kohalik tehnilise sukeldumise instruktor Tarek Omar räägib, et Dhahabis on sukeldumisinstruktoreid, kes isegi oma nime kirjutada ei oska, rääkimata sukeldumisprofiilide arvutamisest. 

Tarek Omaril on veel teinegi põnev amet – ta on Blue Hole’i laibakoristaja. Seda küll reservatsioonidega – sügavamal kui 209 meetrit pole ta käinud. Tema vaikivad kliendid, kes lebavad Blue Hole’i avamere poole kaldu oleval põhjal sellest sügavusest kaugemal, peavad ootama, kuni Tarek oma võimeid arendab ja võtab ette sügavamaid retki. Tarek on elus teinud üle kümne otsimismissiooni ning möönab, et alati ta hukkunut ei leia. Nii oli see ka viimati, 2004. aasta augustis hukkunud venelasest sukeldujaga. Tarek leidis 175 meetri sügavuselt tema varustuse, meest ennast aga mitte.

Hea dokumentaal Blue Hole'ist:

Surmapõlgurid

Tarek ütleb, et läheb oma vaikivaid kliente põhjast üles tõstma sama kiretult, nagu tooks ta keldrist kartuleid. Ta ei tunne neile kaasa, sest arvab, et nendega juhtus just see, mida nad otsisid. Sukeldumine ei olevat ohtlik ala, kui vee alla minnes peale muu varustuse ka mõistus kaasa võtta. Kahesaja meetri sügavused sukeldumised on ise ühed elu ja surma piiril balansseerimised. Sellises sügavuses ei ole ruumi ainsakski veaks, kõik peab töötama laitmatult. 200 meetri sügavusele minnakse mitte suruõhu, vaid hapniku/lämmastiku/heeliumi ja lämmastiku/hapniku segudega. 

Peale eelkirjeldatud hulljulgete amatööride ja kõrgelt kvalifitseeritud tehniliste sukeldujate on Blue Hole treenimispaigaks veel ühtedele elu ja surma piiril balansseerimist harrastavatele inimestele – freediver’itele ehk vabasukeldujatele. Need on hullud, kes sukelduvad ebainimlikesse sügavustesse vaid kopsutäie õhuga. Seljas on neil märgülikond nagu sukeldujail ikka, peas mask, et oleks võimalik vee all näha, ja jalas kas üks lai monolest või kaks hiiglapikka lesta. Ümber piha on tinavöö. Mida aga pole, on õhuballoon ja sukeldujavest. Vabasukeldujad on valinud treenimispaigaks Blue Hole’i seetõttu, et selles hiiglasügavas koralltünnis pole hoovusi. Samuti on see kaldale lähedal – praktiliselt veepiirilt võid laskuda üle saja meetri sügavusse.

Blue Hole’is peetakse aeg-ajalt ka rahvusvahelisi vabasukeldujate võistlusi ning kokkuvõtteks võib öelda, et seal põimuvad maailma tipptasemel sukeldujate ja paketituristidest täielike algajate teed. Ning kui peale muu varustuse ka mõistus kaasa võtta, siis pole Blue Hole sugugi ohtlik.

Yuri Lipski, 22 aastane sukeldumisinstruktor sisenes Blue Hole'i 22 aprill 2000 ning sealt enam elusana välja ei tulnud. Tal oli kaasas kaamera mis filmis kogu tema sukeldumise. Mees filmis iseenda surma.