Kuidas ma sukeldumispisikusse nakatusin

Kõik sai alguse sellest, kui minu hea sõber Ermo, kes on juba sellel alal vana tegija kutsus meid proovisukeldumisele. Nii me siis asusimegi Aivsiga 24 juuli pärastlõunal teele Äntu sinijärve poole. Imre pani tsikliga ees ajama. Lauri, Hedy ja Helen pidid õhtul järgi tulema. Ilm oli soe, pilved hakkasid kogunema.

Enne hüppasime veel kiirelt poest läbi ning ostsime söögi ja joogipoolist kaasa sest plaan nägi ette kahepäevast üritust. Sõit kulges kaardi järgi eriliste viperusteta, kui välja arvata see, et Imre Türil maha võeti (kiirus). Algul võtsime suuna Väike-Maarja peale, sealt edasi sihtkohta 6-7 km.

Niipea kui me kohale jõudsime hakkas kohe sadama, mõtlesin veel, et tore lugu küll kui niiviisi jääbki. Õnneks oli olemas korralik katusealune koos laua ja pinkidega, kõrval oli lõkkeplats koos puuriida ja muu tarvilikuga, natuke eemal aga mingi püstkoja moodi ehitis ja isegi WC. Selle eest täname rmk’d. Kogu vajaminev varustus oli korralikult murule laotatud. Kohal oli juba omajagu rahvast, enamus TopDivingu tegelased, mõned algajad nagu meie, kaasa arvatud Jaak oma teise poolega kes olid juba varem kohale jõudnud. Ermo habemepuhma varjust tabasin ära kavala muige.

Esialgu ei toimunud suurt midagi, istusime katuse all, pahvisime tubakat, ootasime vihma lõppu ja ajasime niisama juttu. Viimaks sadu enamvähem lakkas, jäi ainult ebamäärane ude. Nüüd sai natukene ümbrusega tutvuda. Järv ise on küllalt väike (2,4 ha) aga kahtlemata parima nähtavusega Eestis. Kaldal seistes võis vabalt põhja vaadata. Vesi oli palja jalaga katsudes külm, see on tingitud rohketest allikatest järve põhjas, mis samas ka selle veekogu suurimad vaatamisväärsused on. Tahtmatult käis peast läbi mõte, kas ikka tasub. Kalipso soojapidavusest polnud mul tookord veel aimugi. Panime Aivsiga telgi püsti.

Saabus aeg briefingkuks mille läbiviia oli Ermo. Istusime pinkidel nagu koolipoisid. Tutvusin varustusega, sain teada kuhu mingi vidin käib ja mida teeb, kuidas õiget maski valida ja et see uduseks ei kipuks tuleb sinna sisse sülitada, kogu jama laiali hõõruda ning seejärel vees läbi loputada, kuidas peas rõhku tasakaalustada, õppisin käemärke, jne… Üldiselt pidi asi välja nägema nii, et kõigepealt varustus selga, vette minnakse koos personaalse instruktoriga kes hoiab kogu aeg sul natist kinni ning suunab sind kuhu vaja, kontrollib ujuvust ning sügavust. Endal pole vaja teha muud kui tunda end kui kala vees ja kogu veealust maailma täiel rinnal nautida. Koos tehakse üks ring ja siis kaldale tagasi. Helistasin Helenile, ta lubas varahommikuks kohal olla.

Instruktaaž tehtud, oli aeg hakata endale varustust selga ajama. Kalipsoga mis mulle anti oli tükk tegemist, raip kiskus igalt poolt ja oli tunne nagu oleks teine nahk ümber kuid sellega harjus peagi. Kalipsodega pidigi olema nii, et leida seda õiget, mis just sulle hästi istub on küllalt raske. Seejärel jalga saapad ja kätte kindad. Maski leidsin ka sobiva. Osad olid juba vees oma esimest alvevaatlust tegemas. Mina ootasin ja jälgisin kuidas asi käib. Naljakas oli vaadata kui viis-kuus inimest korraga, ninad veest väljas hulpisid, meenutades rohkem hülgeid kui sukeldujaid. Klemm vajus vägisi kõrvuni.

Nüüd oli minu kord. Panin endale raskusevöö külge ja istusin puidust lavatsile mis oli kaldast vette ehitatud. Jalad üle ääre vees aidati mulle selga kompensatsioonivest koos ballooniga ja kõige muuga. See asjandus kaalub kuival maal päris palju. Lestad jalga, mask ette ja vees ma olingi. Põhja ei vajunud, sest vest millega ujuvust timmitakse oli õhku täis. Kalipso vahelt nirises sisse vett. Mõnus tunne oli. Külm ei olnud. Keha soojendab kalipsos oleva vee ja nii ei pea külmapoisse kartma. Ujusime Ermoga veidi eemale ning see kauaoodatud hetk oligi käes. Ärevus oli üle keskmise. Kärsitus oli suur. Regu ots suhu, õhk vestist välja ja minek.

Laskusime vaikselt allapoole. Imelik tunne oli. Pole ju harjunud vee all hingama. Laskusime sügavamale, nii kolme-nelja meetri peale. Kippusin vänderdama ja küljelt küljele kalduma. Hiljem selgus, et raskusevöö oli pisut viltu. Ilus oli. Nähtavuse arvasin üle kümne meetri. Jõudsime esimese allikakraatrini, panin tähele, et vesi väreles pisut selle kohal. See tuleb sellest kui soe ja allikast tulev külm vesi kokku saavad. Omapärane vaatepilt. Kahju, et päikest ei paistnud, siis oleks kindlasti kogu vaatemäng veel ilusam olnud. Järve põhi oli kaetud madala, tiheda taimestikuga mida kattis hele mudakiht. Siin seal oli märgata mõnda puunotti. Otsisin kalu kuid nägin ainult ühte. Tegelikult olin nii põnevil ning tahtsin kõike ja hästi palju korraga näha, ehk seepärast ei pannud ma ka kalu tähele. Ermo aegajalt küsis (näitas käemärgiga) “kas kõik on OK?” ja mina vastasin, et “OK”. Tundsin seal all ennast päris mõnusasti. Mulistasime veel mõnda aega ja oligi aeg kaldale ronida.

Teadustasin kõva häälega, et minust saab nüüd tuuker… Järgmine ootas juba oma korda. Hakkas jälle sadama. Jalutasin tagasi lõkkeplatsile. Lauri helistas ja teatas, et nad said Hedyga kõva sahmaka kaela (nad ka tsikliga), ööbivad Rakveres ja et jõuavad hommikul. Vahepeal olid mingid lätlased kohale jõudnud ja lõkke üles teinud. Nüüd püüdsid telki üles panna. Turistid.

Panin oma armsad riided jälle selga. Muljetamist oli omavahel kõvasti. Kõik olid rahulolevate nägudega ja enamgi veel. Istusime ümber lõkke, grillisime vorstijuppe, viskasime nalja, suitsetasime sigaretti ja jõime õlut peale. Lätlased olid saladuslikult kuhugi kadunud. Üllatavalt soe oli. Vihma ka enam ei sadanud. Telki ronisime päris hilja (mina, Ermo ja Aivs). Muidugi seal alles õige huumor hakkas. Unemati saatsime kuradile. Pole juba ammu nii palju naernud- “Sada väikest hiina naist, tulid mulle külla Taist…” :D Väljas oli juba ammu valge kui lõpuks magama jäin.

***

25 juuli hommik. 

Luugid lõin lahti 08:30. Kerge eine. Lauri ja Hedy jõudsid kohale. Helistasin uuesti Helenile- oli teine sisse maganud, et pole mõtet enam tulla. Ehk mõni teine kord. Taevas oli endiselt pilves kuigi vahepeal juba lubas natuke päikest. Otsustasime Aivsiga uuesti alla minna. Selgus, et Lätlased olid ka sukelduma tulnud, nemadki sättisid oma varustust. Seekord teadsin mis mind juba ees ootab (enamvähem). Kui Lauri ja Hedyga toimetati samamoodi nagu meiega eelmine päev siis seekord lubas Ermo meil Aivsiga ka natuke omapead tegutseda. Kuigi kõik ei läinud viperusteta. Kohe alguses.

Ermo viis minu esimesena alla, seejärel läks üles Aivsi järgi, mina pidin lihtsalt ootama. Nii ma siis istusingi järve põhjas, tagumik mudas. Mõtlesin, et keeraks end ümber ja vaataks senikaua niisama ringi. Hakkasin siis end ümber pöörama. Ega see niisama lihtsalt ei käinudki, vaja oli natuke siblida. Keset siblimist aga taipasin ühtäkki, et vee all siblimine tähendab samas ka edasi liikumist, samal ajal tuli Ermo käsi ja tiris mu juba pinnale. Mees oli päris ehmunud. Olime ju tema vastutada. Olin mööda põhja jupp maad edasi liikunud, mudapilv järgi nagu padakonn. Sain veidi tõreleda. Õigus ka, tuleb kuulata mida sulle räägitakse. Laskusime uuesti alla.

Seekord ootasin ilusti oma kohal. Ei hakanud siplema. Varsti tuligi Ermo koos Aivsiga. Proovisime iseseisvalt ujuvust paika saada (õhku vesti sisse ja välja lastes). No ei saanud paika. Amatöörid. Pendeldasime mitu korda pinna ja põhja vahet. Selgeks sai, et harjutada tuleb veel palju.

Seekord sain tunda ka rõhumuutust. Sügavust oli kuskil neli meetrit. Kõrvadesse lõi valu. Pole midagi hullu, teadsin kuidas rõhku tasakaalustada (instruktaažist oli kasu), surusin nina kinni ja puhusin. Lõpuks oli jälle kõik kombes. Ermo suunas mind ja mul hakkas juba järjest paremini välja tulema. Ei vänderdanud enam nii palju, liigutused olid sujuvamad, ujuvus tundus ka enamvähem olema. Ise olin ka rahulikum kui eelmine kord.

Panin tähele, et kalda lähedal oli palju kalu, peamiselt ahven, kui ma ei eksi. Ujusin koos nendega. Huvitaval kombel kalad ei peljanud, ilmselt pidasid mind ka mingiks vee elukaks. Lasid end peaaegu katsudagi. Lahe tunne oli. Haugi oleks tahtnud näha. Ujusin ka ühe suure allikakraatri juurde, selle kohal hõljudes tundsin kuidas maski ümbert nägu külmetas. Konsoolilt lugesin temperatuuriks neli kraadi. Natuke aega liuglesin veel ringi kuni mano seier 50 bar’i näitas, aeg oli kaldale minna.

Allikas: TopDiving

Niisiis. Seekord oli natuke huvitavam sukeldumine. Õppetunnid olid kasulikud. Leppisime Aivsiga kokku, et läheme koos OWD’d tegema. Minul on väike salaplaan ka kõik ülejäänud kursused ära teha. Mis sellest välja tuleb näitab aeg.

Varsti läksid kõik peale minu, Ermo ja Aivsi minema. Meie jäime veel loodust nautima. Päike oli vahepeal välja tulnud. Käisime Väike-Maarjas poes. Sõime, analüüsisime mis õieti ja mis valesti tegime. Mingi aeg hakkasin tajuma kohutavat väsimust, sees oli tunne nagu oleks kuus pakki suitsu järjest ära tirinud, miski justkui rõhus kopsudele. Pea ka valutas veidi. Tekkis väike hirm, et asi on tõsine nagu erektsiooni probleem, et selle põhja ja pinna vahel kiiresti pendeldamisega miskit kopsudes ära ei rikkunud. Tegelikult oli kõik korras, organism polnud lihtsalt veel harjunud sellise keskkonnaga. Vähemalt jääb mulle hästi meelde üks tähtis reegel- ÄRA KUNAGI RAHMELDA VEE ALL!

Üritasin magada. Ermo ja Aivs läksid ümbrust avastama- lähedal on veel Äntu valgjärv ja rohejärv. Nad olid paar tundi ära. Kui tagasi jõudsid hakkasime minekule sättima. Panime asjad kokku ja koristasime ümbruse. Koduteel sadas jälle paduvihma. Olime mõlemad Aivsiga leidnud endale uue hobi…

Asjaosalised.