Lahe oli see, et kui läksime Martti käest varustust hankima siis mõtlesin, et tuleb hakata jälle oma suurusi ja värke seletama ja otsima kuid kõik oli juba teada ning asjad olid koos ja kastidesse pakitud. Tavaliselt olen varustust rentinud ühest teisest kohast ja siis on olnud ikka nii, et keegi ei mäleta mis on minu suurused, kaasa arvatud mina ise. :)
Sinna sõites rääkisin kuidas mul on Rummus alati mingi jama tekkinud. Ja justkui nende sõnade kinnituseks polnud ka seekord mingi erand. Üheksa kilo ladusin vööle ja kolm pistsin lisaks vesti taskutesse sest ma ei taibanud kohe arvestada sellega, et me ei kasutanud märja pealmist osa. Ja oligi tulemuseks see, et täis vestiga veepiiril püsimine üsna keerulise toiminguna tundus. Igatahes tuli kolm kilo loovutada Marttile. Lauri avastas, et tal regu kuskilt lekib. Midagi nad seal Marttiga sehkendasid korda selle.
Ja üks asi veel. Mulle ei ole kunagi meeldinud kogu kolaga madalas vees kakerdada. Lestade jalga toppimine, maski sättimine, jne. Ei ole olemas kohmakamat tegevust. No ühesõnaga tekk torgib ja padi on kare. Kõik ülejäänu on aga tavaliselt tip-top. Pikalt veest eemal oldud aja tõttu tuli veits meelde tuletada mõnda asja.
Vesi oli soe, 22 kraadi. Nähtavus, nagu ikka Rummu keskmine. Tegime garaažidele mitu ringi peale ning piilusime ustest-akendest sisse. Tundus, et kohati on jää katustega lammutustööd teinud. Lauri näitas lambiga valgust, ühest garaažist avastasime ahvenapoisid, pirakad kui piimasisternid. Vahtisid meile otsa endil imestusest silmad punnis. :) Päris külla ei julgenud me neile igaks juhuks minna, võimalusi arvestades oleks muidu ehk järgmine tulija avastanud meid paneeli alt, laiad nagu latikad, silmad punnis.
Veidi ida pool jookseb karjääri ühest kaldast teise laotud kivimüür, laternapostide ja okastraadiga mis lebab nüüdseks müüri kõrval. Uurisime selle ka mõlemalt poolt läbi. Mõned meetrid müürist lookleb kaldu vajunud traataed. Põhjas vedeleb igasugust sodi: pudeleid, ämbreid, torujuppe, autorehve, jms. Isegi mõni puu “kasvas”. Jälitasime mõnda aega ühte kalaparve. Martti kobis vahepeal välja.
Kui see osa karjäärist oli end ammendanud siis otsustasime viimased õhuriismed hingetaha imeda kalda ligidal veest välja ulatuvas ehitises kolades kus Lauri leidis kümnese rahatähe ning ühe plastikpudeli mille ta ajaviiteks, mullirida järel pinnale lasi. Muide, kohalikud suplejad harrastasid ehitise katuselt vettehüppeid. Ma ei julge siinkohal fantaseerida millise ehitisega on tegemist ja kui kõrge see on. Igatahes kõrge. Üks tegelinski küsis enne kaldalt palju selles ehitises sees sügavust võib olla, nüüd uurisime järgi ja samas kohe kuulutasime kõva häälega, et sinna hüpates te terve nahaga küll ei pääse. Kogu põhi oli alla langenud laepaneele ja igasugust rauda täis. Soovitasime neil peakaid harrastada juba sisse hüpatud kohas, seal sügavust neli meetrit ja põhas pehmed kasvud. Veidi mulistasime kalda ääres ka ja siis ronisime välja. Kohalikele pässidele pakkus meie varustus huvi. Üht-teist sai nendega siis seletatud. Tagasiteel jutustas Martti oma parokambri seiklustest St. Peterburgis.
Kokkuvõtteks:
Õhk: 24c
Vesi: 22c
Maks. sügavus: 5,4m
Raskusi: 9kg (ei kasutanud märja pealmist osa)
Balloon: 12×200
Põhjaaeg kokku: 100 min. (garaažide ning müüri juures 69 min. ehitiseni ujusime pinnal ja seal 31 min.) imestama pani see, et õhku jagus nii kauaks. Hingamisega on normis järelikult.
Ujuvus: Võin endaga rahule jääda. Törtsutasin vesti parajalt õhku ja rohkem ma seda ei näppinud, ülejäänu käis kopsude abil.
Kalipso: Märg. (võrdlusmomendiks ütlen, et kuiva ülikonnaga on ikka parem laiselda, märjaga kipuvad mu jalad alla vajuma.)
Nagu iga uus asi on huvitav oli ka seekordne käik huvitav. Aerofotolt on veealused objektid hästi näha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar