Puhkus. Ja kui on puhkus siis olgu ikka puhkus. Mõneks ajaks telki kolimise plaan kerkis päevakorda juba nädalajagu päevi tagasi. Kuna kõik potensiaalsed kompanjonid olid parasjagu hõivatud igasugu muude minule arusaamatute tegemistega siis neljapäeva õhtul otsustasin, nüüd aitab, sõidan mere äärde, sirutan jalad kuumal rannaliival välja ja ei tee peale vedelemise mitte midagi.
Mõeldud-tehtud. Kompsud kokku ja poolteist tundi enne südaööd olingi matsirannas. Esmalt piilusin sama kohta kus tänavu jaanipäeva pidasime (rmk puhkeplats), et kas on vaba, oli vaba aga… Esimene asi kui autost välja astusin langes mulle peale hiiglaslik parmu pilv, olin sunnitud pooled neist külili lööma. Kõik märgid näitasid, et hiljuti viibis seal suurem seltskond, mõlemale poole söögilauda oli kaevatud peldikud, nii paari meetri kaugusele. Isegi kinni ei olnud aetud. Kurat! Ma ei saa aru inimestest kes situvad sinna kus nad söövad. Mõnikümmend meetrit eemal märkasin puu alla kokku kuhjatud prügihunnikut, kusjuures suured prügikonteinerid asuvad teist sama palju maad edasi. Igatahes meeleolu langes mitme pügala võrra, õnneks ka ainus kord seal viibitud aja jooksul. Ääremärkusena mainin, et tavaliselt on rannaala koos telkimiskohtadega küllalt hästi hoitud ja korrastatud.
Kuna ülejäänud telkimiskohad olid juba teiste suvitajate poolt hõivatud siis tuli käiku lasta plaan B, paik kus viibisime eelmisel suvel sõpradega peaaegu kaks nädalat asub nõlva peal ja veidi eraldatumalt. Lõkkease ning kolm päevinäinud palki ümber selle oli oma lihtsuses minu jaoks isegi hubasem kui kõik muud ranna telkimispaigad kokku. Huvitaval kombel ja õnneks ei jaganud parmud siinkohal minu arvamust, mõni üksik vaid tiirutas.
Ööd meeldivad mulle kõige rohkem. Öösiti on meres mõõn. Minimõõn, nagu mulle meeldis mõelda. Tätte laulud, puudelt peegelduv lõkke helk, mänglevad sädemed, sipelgapoiss kõnnib üle varba ja pea kohal on Suur Vanker. Hommikul toksib rähn äratuseks kõrval puud ja väikesed linnud on leidnud telgi katusel mõnusa platsi kus liugu lasta. No mis sa hing veel oskad tahta. Puhkus missugune. :)
Päeval sai laiseldud liival või laiseldud telgis. Palav- midagi kolmekümne ligi, kuigi vahel sõudsid taevas tumedamad pilved ja ühel ööl sain ka sahmaka vihma kaela.
Reede õhtul vaatasin, midagi punast paistab läbi puude. Jooksin ruttu randa ning olin tunnistajaks nii punasele päikeseloojangule kui punane üks punane üldse olla saab. Istusin tükk aega rannas ja see vaatepilt lummas. Sellistel hetkedel olen alati kirunud hea fototehnika puudumist.
Toimkond. Kartulipuder lihapallidega. Minu suutmatus õigeaegselt hankida kateloki priimuse jaoks piiritust päädis sellega, et pidin iga jumala söögikorra jaoks lõkke üles tegema. Päevasel ajal tüütu tegevus.
Lõkkepuid korjates avastasin, et mul on naaber, umbes poolsada meetrit eemal künka otsas on rebaseisanda häärber, tundus, et peremeest ei olnud kodus.
Kohaliku kaupluse infotahvlil oli plakat millel seisis, et laupäeva õhtul on vanas paadikuuris simman, pilet 60 eeku. Tõsiasi oli aga see, et mul ei olnud sularaha kaasas. Nagu ütleb vana Tõstamaa vanasõna: mida pole seda pole ja otse loomulikult selgus, et ei leidu Tõstamaal mitte ühtegi pangaautomaati. Jäigi seekord simmanil käimata. Ei hakanud kiibitsema ka.
Reedel hüppasin lainetesse, vesi oli vahemere kraadi. Laupäeval hüppasin jälle lainetesse, vesi oli arktika kraadi. Sama lugu ka pühapäeval. Raisk, kisub või jala krampi. Selline tunne nagu oleks talvel vette kukkunud. Räägivad, et idatuul olla salaja ligi hiilinud ja veemassid segi pööranud. 28 kraadi pealt üleöö 6 kraadini kukkuda on päris karm. Siuh sisse ja siuh välja, põlvini vees kannatas olla, selle suutis päike päevaga soojaks kütta. Aga muidu oli mõnus.
Pühapäeva õhtul sõitsin koju. Jõudsin veel Kaidolegi külla minna. Hiljem puhaste linade vahele pugedes tundsin juba telgist puudust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar