 |
| Cocos Island (Isla del Coco) |
Niisama palju kui Kookosesaarest on raamatuid kirjutatud, leiame erinevaid andmeid üksikute aarete kohta. Esimene pärinevat seitsmeteistkümnendast sajandist ja olevat peidetud sinna kellegi kapten Edward Davise poolt, kes juhtinud tervet piraatide laevastikku ja kelle käsutuses olnud ajuti üle tuhande mehe. 1685. aastal ründas ta teiste hulgas Leoni linna Nikaraaguas ning sai saagiks paljud rikkalikult laaditud galeoonid. Hispaanlased kartsid ja tundsid tema laeva “Bachelor’s Delight”. Ta tõi oma aarded Chathami lahte; need olnud nii rikkalikud, et jaotamise juures pidi kuldpiastreid mõõtma kannudega. Tõenäoliselt mitte üksnes tema, vaid ka mõned tema mehed peitsid oma osa saarele, nii et seal võivad lebada ka väiksemad aarded. Ühe neist võis leida madrus Bob Flower, kes 1875. aastal tihnikus libises ja järsakusse kukkus, otse ühele aardele. Ta võttis kaasa niipalju kui kanda suutis- ilmselt puudus tal võimalus tagasi tulla. Pea-aarde asukoha suhtes on vaid segaseid pidepunkte. Kapten Edward Davis elas oma viimasel eluaastal Jamaikal väga lugupeetud ja pururikka mehena.
Suurem üksmeel valitseb Portugali armee eruohvitseri Benito Bonito aarde suhtes, kellest sai üks omaaegseid julmemaid mereröövleid. Ta sooritas oma metsikusi peamiselt Lääne-Indias, seejärel Lõuna-Ameerika läänerannikul Peruu ja Mehhiko vahel. Oma aarde peitis ta 1820. aastal Waferi lahe põhjaossa.
Kõikidest aaretest suurim on siiski kolmas, mille ulatusest on üsna täpsed andmed. See pärineb Limast, mida 1821. aastal ähvardasid kindral Bolivari pealetungivad väed. Oma hädast tuli kuberner mõttele tuua kiriku ja linna aarded juhuslikult Callao sadamas peatuva inglise kaubalaeva “Mary Readi” pardale, mida käsutas keegi kapten Thomson. Lõuna-Ameerikas oldi anglosakside usaldusväärsusest kõrgel arvamusel- kuid see kiusatus oli Thomsonile liiga suur. Valvurid surmati ja laev sõitis ööpimeduses ja udu varjus minema- Kookosesaarele.
Selle aarde näol Waferi lahte maetud rikkused on muinasjutulised. Muuhulgas oli seal neitsi Maarja elusuurune puhtast kullast kuju. Varsti saadi laev kätte ja kogu meeskond poodi üles, välja arvatud Thomson ja üks madrus, kes pidid peidukoha kätte näitama. Mõlemal õnnestus põgeneda. Madrus suri, Thomson aga sõbrunes ühe Keatingi nimelise mehega, kelle majas Newfoundlandil ta kuni surmani elas. Kookosesaarele ei pöördunud ta aga iialgi tagasi. Ta oli sünge ja kinnine ega käinud kunagi päeval väljas. Oma surivoodil usaldas ta Keatingile aarde saladuse ja kaardi. Keating leidis ühe rikka kaupmehe, kes finantseeris reisi Kookosesaarele; lugu lõppes mõrva ja mässuga ning Keating pääses tulema vaid tillukese osaga aardest, millest ta siis elatus. Ühes San Francisco sadamakõrtsis kuulis Robert Louis Stevenson ühelt vanalt mehelt loo üksikasju. See lugu innustas teda kirjutama kuulsat romaani “Aarete saar”.
Teise ja kolmanda aarde kohta on mitu kaarti, mis on keerulisel viisil seiklushimuliste isikute kätte sattunud. Et saare läbimõõt on vaevalt viis miili, arvatakse, et on võimatu aardeid mitte leida. Alles kui maal ollakse, taibatakse saare salakavalust. Peamine raskus peitub pinnase iseloomus- see on vulkaaniline, sadadest lõhedest ja koobastest uuristatud, peaaegu üleni läbipääsmatu, liaanidest läbi põimitud ja märja ürgmetsaga kaetud. Vihma sajab peaaegu vahetpidamatult. Tillukesed sipelgad ründavad kõikki, kes tihnikusse tungivad. Mõned osad järsakutest võivad olla mitu korda alla varisenud ja koopad kinni matnud. Mõned moodsa varustusega ekspeditsioonid on kaevanud laiu kraave ja rajanud mäkke maa-aluseid käike. Võib-olla on üks aardeist juba ammugi leitud, ainult seda ei teata. Väga hästi võis leidja selle maha vaikida. Ent see on vähe tõenäoline. Kookosesaarele sõitmiseks on tarvis laeva, laeva jaoks aga meeskonda. Ja kui siis kuld tõesti särama hakkab, juhtub harva, et saagijagajad vaikselt ja rahulikult lahku läheksid.
