Ilm oli suht pilvine ja tuuline, lainetus tundus kurjakuulutav, temp 14 kraadi. Meie grupis oli üheksa inimest. Aivs sebis Kerdi käest kuiva proovimiseks, ütles et saapad on veits suured… Saame näha kuidas tal sellega läheb. Egas muud kui kola näppu ja paati.
Leppisime kokku, et põhja ajaks kuni 50 min. või 50 bar’i. Kargasime Aivsiga esimesena vette ja kohe oli ka selge, et hoovus on kuri. Ümber paadi ankruköieni ujumine võttis ikka tublisti võhmale- sibli ja sibli, no ei jõua edasi. Põrutasime alla.
Ohoo, nähtavus oli palju parem kui eelmine kord, kohati nii 7-8m, temp põhjas 3 kraadi. Ankur oli kenasti end vööri risude vahele kinni tõmmanud. Ujusime siis selle kola vahel ringi, piilusime igast august sisse ja tundsime üritusest niisama mõnu. Pugesime isegi mingist vahest läbi- ei suutnud vastu panna. :) Tekilaudade vahelt turritasid kaks toru moodi asjandust välja, nagu taburetid, istusime mõnda aega nende otsas. Igas võimalikus kohas vedeles karpidega kaetud mürske ja padruneid. Ärge neid näppige! Tundus, et Aivsil oli selle kuiva ülikonnaga kõik ok.
Panin tähele, et põhjas oli hoovus veidi nõrgem kui pinnal kuid põiki üle vraki ahtri poolt vöörini ujumiseks pidi siiski päris tublisti siputama, seega õhukulu tunduvalt suurem. See eest tagasi ujudes lasime end lihtsalt hoovusel kanda.
Mingi aja pärast hakkas mul pea valutama. Mõlgutasin juba vaikselt pinnale tõusmise mõtteid kuid enesetunne paranes ja otsustasin jätkata.
Jõudsime ringiga uuesti ankruköieni kui Aivs vehib miskit kätega, no mitte ei saanud aru mida ta öelda tahab, ühtegi teada-tuntud ning arusaadavat käemärki see ei sisaldanud peale selle, et tahtis pinnale tõusta ja et mina võin alla jääda (hiljem selgus, et tal näpud külmetasid), no mees, ei tea siis kuidas näidata, et külm on… Kuna minul ükski jäse ei külmetanud ning üks teine paar seal samas oli otsustasin jääda. Tahtsin mõne lühikese tiiru veel teha. Manomeeter näitas 70 bar’i.
Niiviisi laevakola vahel kruiisides avastasin ühe vana “Maksim” tüüpi kuulipilduja, rattad all ja puha, toru oli ainult S kujuliseks kõverdunud. Lebas teine seal kuidagi kurvalt ja üksildaselt külili. Olin talle mõnda aega seltsiliseks, uurisin teist seal päris jupp aega. Väga põnev. :)
Hetkeks kadus suunataju ära, et kus pool see ankur siis on. Kontrollisin tüüpidel õhku, mõlemal alla 50 bar’i. Näitasin, et minge üles. Ei hakanud ankrut igaks juhuks otsima enam, kuigi suund oli enamvähem teada, tõusin niisama. Pinnal ikka see va kuri hoovus, õnneks polnud kaugele ujuda. Põhja ajaks tuli u. 30 min ja max sügavus 13m.
Paadis tundsin jälle peapööritust, see "pähklikoor" kõikus justkui põrguline, väike merahaiguse ilming? Tavaliselt pole enda juures sellist asja täheldanud. Kohati oli tunne, et peaks vist hetkeks üle parda kummarduma… Kellegi käsi pakkus kuuma teed ja jägermeistrit, see turgutas pisut.
Hiljem, kail vaatas Aivs rahuloleva ilmega kuidas mina hambad ristis tuule käes lõdisedes riideid vahetasin. Küll ma selle talle tagasi teen, hö, hö... :)
Pea valutab jälle, ilmselt tuulest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar