Minul olid asjad pees juba kaugelt enne hommikut- une arvele sain kirjutada vaevalt tunni ning kui Aivsile kella seitsmest järele kimasin selgus et vennike magab täie südamerahuga nagu ta oleks kõige süütum mees terves maailmas. Minema saime alles kaheksa paiku, siis kui pidime olema juba linnas. Terje ootas meid juba ammu, et varustust komplekteerida. Viimaks suutsime endid siiski nii kiiresti liigutada, et kokkulepitud ajaks (10:00) Käsmus olla.
Mulistajaid oli kokku kaheksa plus kaks kaptenit, no igatahes kahekesi nad selle paadiga askeldasid. Paat oli väike nagu pähklikoor aga muidu nägi päris nunnu välja :) “La Paya” on nimeks. Lisaks oli sappa seotud üks väiksem paat kuhu kuhjasime kogu meie varustuse. Ilma üle ei saanud seekord nuriseda, oli teine selline ilus ja suvine…
Vrakist ka natukene: nimi on tal nagu juba öeldud ”Fomalhaut”. Tegemist n.ö. talupojapurjekaga, ehitatud aastal 1901, pikkus 49 m, laius 27 m, kodusadamaks oli Riia sadam. 1927 aasta talvel seisis “Fomalhaut” Käsmu sadamas, kus sai talle saatuslikuks jää liikumine, mis pressisid puust purjeka puruks, mille tagajärjel ta uppus. Fomalhaut lebab 27 meetri sügavusel otse kiilul püsti, mastid on murdunud, kuid muidu on vrakk heas seisukorras. Vraki roolirattal on nimi “Maria”, mida seletatakse kahel erineval moel – kas laeva ehtiades hoiti kokku raha ning “Fomalhaut” sai endale mõne laguneud laeva rooliratta või talletas mõni armunud kapten oma kallima nime roolirattale! Sõna “Fomalhaut” on pärit Araabia keelest ning tähendab “kala/vaala suud”
 |
| Purjelaev "Fomalhaut" Käsmu lahel. Allikas: https://ajapaik.ee |
 |
| Purjelaeva "Fomalhaut" meeskond laevatekil. Allikas: https://ajapaik.ee |
Teel laevahuku paika pidas Terje meile kohustusliku loengu, samal ajal märkasin mina silmanurgast kuidas pooltel rahvast näod järjest tõsisemaks muutuvad, varsti selgus ka põhjus. Kuna lainetus oli meie väikese meresalga jaoks ilmselgelt pisut liiast siis nii mõnigi mees poetas kaladele oma hommikused võileivad :)
Jõudes sihtkohta ilmnes aga tõsiasi, et koordinaatidel mis Terjel olid ei asu mitte vraki poegagi. Sellele järgnes hetkega hulk igasuguseid erinevaid reageeringuid stiilis “mis mõttes ei ole siin vrakki” või “täitsa kannis” jne… kohe päris muigama ajas, ise ma poetasin ka ilmselt mõne sellise lause. Aga kus häda kõige suurem, seal…
Üldises meeleolus valitses siiski positiivsus ja kuhugi polnud kadunud ka huumorimeel, kuigi oli näha, et nii mõnelgi pässil on pööritusest ja plavusest üsna raske. Kohe hakkas hirmus sebimine ning igale poole helistamine, tehti järelepärimisi ja vaagiti erinevaid võimalusi, vahepeal uuriti ka väidetavalt läheduses asuva vraki “Marie” asukohta. Pikapeale sai asjast assja ning meie tänane päevakangelane leiti üles.
Nii, ankur vette ja minek… Oleks see siis olnud nii lihtne, istusime juba kõik hambuni vees kui märkasime, et triivime- ankur pole haakes (pekki…). Paar tüüpi olid juba alla luusima jõudnud minna, tulivad tagasi ja olid neil ainult tühjad pihud. Mida nüüd? Kobime paati tagasi ja lõpetame selle komejandi selleks korraks ära? Raisk, nii kergesti me alla ei anna. Paati ei viitsinud keegi tagasi ronida, seda kõikumist oli juba niigi liiast, meile heideti köis ja nii me siis hoidsime kõik köiest kinni nagu lasteaialapsed ja lohisesime paadil järel. Nalja sai :)
Olime juba umbes paarkümmend minutit kohusetruult lohisenud kui kaptenihärra teatas, et tüüriga on miskit kahtlast lahti- pöörab teine millegipärast minimaalselt ning edasiliikumine on ka pea olematu kuna oleks vaja rohkem pöördeid. Pöördeid aga sellise liikumisviisi juures lisada ei saanud kuna me lihtsalt ei oleks jaksanud köiest kinni hoida. No mida veel… Kola seljast ära ja paati tagasi.
Järjekordne katse ankrut kinni saada loomulikult ebaõnnestus, jälle olime triivimas. Teadjamad mehed rääkisid, et ankruköis on liiga lühike ja seetõttu jookseb veidi vale nurga all (ankur kargab põhjas tühja ega kavatsegi haakuda). Teadjamad mehed arvasid ka seda, et kanged kaptenid pole ilmselt iial varem sukeldujaid sõidutanud ja ankrut nii sügavale heitnud, ei saa neile seda pahaks panna.
Mõned tahtsid kindla meelega siiski all ära käia, kuid sellega oli kiire, enne kui jälle liiga kaugele triivime. Asjaolu, et me juba vrakist liiga kaugel võime olla kuni ma kola lõpuks selga saan ja veel viimaks ka minu soolikatesse tekkima kippuv pöörituseuss sundis mind sellest mõttest loobuma. Aivsil oli vahepeal päris paha. Terje ja kaks tüüpi käisid ikkagi all ära, olid vraki ankru lohisemise jälje kaudu üles leidnud, kui tagasi tulid ütlesid, et nähtavus on väga kehv, vo. 1,5 m aga soe on põhjas- 17c ja rooliratta olla keegi pihta pannud. Raisk! Peksa saavad.
Nii saigi otsa meie seiklusrikas merereis. Kahju muidugi, et ise alla ei saanud. Ei tahtnud end ka vägisi sundida. Mõnel muul päeval ja olukorras oleks ma üsna pettunud. Seekordne käik mulle isegi natuke meeldis, selline teistsugune. Ligi kolm tundi pinnaaega, ei muud. :)
Pekki! 27 meetrit oli juba haardeulatuses.
Jõudes sihtkohta ilmnes aga tõsiasi, et koordinaatidel mis Terjel olid ei asu mitte vraki poegagi. Sellele järgnes hetkega hulk igasuguseid erinevaid reageeringuid stiilis “mis mõttes ei ole siin vrakki” või “täitsa kannis” jne… kohe päris muigama ajas, ise ma poetasin ka ilmselt mõne sellise lause. Aga kus häda kõige suurem, seal…
Üldises meeleolus valitses siiski positiivsus ja kuhugi polnud kadunud ka huumorimeel, kuigi oli näha, et nii mõnelgi pässil on pööritusest ja plavusest üsna raske. Kohe hakkas hirmus sebimine ning igale poole helistamine, tehti järelepärimisi ja vaagiti erinevaid võimalusi, vahepeal uuriti ka väidetavalt läheduses asuva vraki “Marie” asukohta. Pikapeale sai asjast assja ning meie tänane päevakangelane leiti üles.
Nii, ankur vette ja minek… Oleks see siis olnud nii lihtne, istusime juba kõik hambuni vees kui märkasime, et triivime- ankur pole haakes (pekki…). Paar tüüpi olid juba alla luusima jõudnud minna, tulivad tagasi ja olid neil ainult tühjad pihud. Mida nüüd? Kobime paati tagasi ja lõpetame selle komejandi selleks korraks ära? Raisk, nii kergesti me alla ei anna. Paati ei viitsinud keegi tagasi ronida, seda kõikumist oli juba niigi liiast, meile heideti köis ja nii me siis hoidsime kõik köiest kinni nagu lasteaialapsed ja lohisesime paadil järel. Nalja sai :)
Olime juba umbes paarkümmend minutit kohusetruult lohisenud kui kaptenihärra teatas, et tüüriga on miskit kahtlast lahti- pöörab teine millegipärast minimaalselt ning edasiliikumine on ka pea olematu kuna oleks vaja rohkem pöördeid. Pöördeid aga sellise liikumisviisi juures lisada ei saanud kuna me lihtsalt ei oleks jaksanud köiest kinni hoida. No mida veel… Kola seljast ära ja paati tagasi.
Järjekordne katse ankrut kinni saada loomulikult ebaõnnestus, jälle olime triivimas. Teadjamad mehed rääkisid, et ankruköis on liiga lühike ja seetõttu jookseb veidi vale nurga all (ankur kargab põhjas tühja ega kavatsegi haakuda). Teadjamad mehed arvasid ka seda, et kanged kaptenid pole ilmselt iial varem sukeldujaid sõidutanud ja ankrut nii sügavale heitnud, ei saa neile seda pahaks panna.
Mõned tahtsid kindla meelega siiski all ära käia, kuid sellega oli kiire, enne kui jälle liiga kaugele triivime. Asjaolu, et me juba vrakist liiga kaugel võime olla kuni ma kola lõpuks selga saan ja veel viimaks ka minu soolikatesse tekkima kippuv pöörituseuss sundis mind sellest mõttest loobuma. Aivsil oli vahepeal päris paha. Terje ja kaks tüüpi käisid ikkagi all ära, olid vraki ankru lohisemise jälje kaudu üles leidnud, kui tagasi tulid ütlesid, et nähtavus on väga kehv, vo. 1,5 m aga soe on põhjas- 17c ja rooliratta olla keegi pihta pannud. Raisk! Peksa saavad.
Nii saigi otsa meie seiklusrikas merereis. Kahju muidugi, et ise alla ei saanud. Ei tahtnud end ka vägisi sundida. Mõnel muul päeval ja olukorras oleks ma üsna pettunud. Seekordne käik mulle isegi natuke meeldis, selline teistsugune. Ligi kolm tundi pinnaaega, ei muud. :)
Pekki! 27 meetrit oli juba haardeulatuses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar