Ma ei ole kunagi ennast eriliseks ostlejaks pidanud kuid täna läksin poodi ja soetasin endale uue iPod Nano kuna järjest rohkem tekkis tahtmine kuulata muusikat seal kus seda parasjagu pole võimalik kuulata. Raha küsisivad raisad palju- 16 gigase eest 2850 eeku on ju palju. Muidu pidavat muusika mängitamisele lisaks veel muidki vigureid oskama- filmida näiteks ja raadio võib nüüd täie südamerahuga pausi peale panna. Ja-jah, nii ongi, raadio sisaldab funktsiooni mis võimaldab pausi ja tagasi kerimist. Vot selline värk.
No ja kodus hakkasin siis vaatama seda tehnikaimet, nad on selle lihtsa inimese taibu jaoks natuke liiga keeruliseks ajanud. Kõigepealt lae alla mingi programm kui tahad staffi peale panna ja üldse seisa kõrvade peal et mingit toimingut sooritada. Äähh, sellega on ehk võimalik ära harjuda, vähemalt mälupulga eest on asja küll… :)
Jupp aega on meedias jahutud kellegist Susan Boyle’st. Ei ole mina viitsinud süveneda sellesse teemasse – kuni tänaseni. Võtsin end lõpuks käsile ja uurisin põhjatust Youtube’i varasalvest järgi. Raisk, oleksin peaaegu toolilt maha kukkunud, sellist kultuurielamust pole juba ammu saanud, tegelt ka. Astub lavale mingi mitte midagi ütlev naispäss kuskilt šotimaa kolkast ja kui suu lahti teeb siis venivad kõigil näod pikaks. See oli hetk mis temast sekundiga üle maakera tuntud staari tegi ning mind hoobilt fänni staatusesse tõstis. Tegemist siis Britannia talendivõistluse 2009 staariga (kusjuures ta ei võitnud seda saadet). Nüüdseks on tal plaatki väljas millest enamus oli juba välja müüdud enne kui see jõudis poelettidele.
Ah, mis siin ikka pikalt seletada, eks vaadake ja eelkõige kuulake ise, sellist häält rohkem ei tule. Kes enam teada tahab lööb interneti lahti.
Ain teadis rääkida, et Laagris asuvad mingid vanad maa-alused tunnelid mis on paekivi sisse toksitud. Need väidetavalt kilomeetrite pikkused tunnelid ja punkrid rajati algselt tsaariajal. Need olid Peeter Suure merekindluse kaitsmiseks mõeldud rajatised nn. maarinne, et kaitsta merekindlust maa poolt ründamisest. Täna, peale tööd käisime siis lõpuks neid põgusalt kaemas. Põgusalt, sest meie retke ettevalmistus piirdus ainult taskulampide olemasoluga, mis meenutasid küll rohkem uniseid silmi kui korralikke valgusallikaid. Vesine ja mudane on seal see olemine, kuid see-eest väga põnev :) Ain oli muidugi juba kunagi varem nendes kolamas käinud.
Sissekäik Peetri katakombidesse asub keset võpsikut, üsna angaaride lähedal. Oli märgata vene sõjaväe tegutsemise jälgi (sissekäigu kohal on mingi betoonist ehitis), miks ma ei imesta. Omal ajal see ala militaartsooniks kuulutatud oligi.
Tunnelisse sisenemine mingeid pingutusi ei nõudnud. Õhk oli niiske, kuskilt kostis langeva vee solinat. Suunasin valgusvihu pikki täiesti sirget käiku ja vaatasin kauguses mustendavasse auku, ise mõtlesin samal ajal, et kuidas vanasti inimesed selliseid käike ehitasid. Üleni kivi sisse rajatud tunnelid on parasjagu nii suured, et kunagi ilmselt võis seal ratsanik vabalt liikuda. Seinad on robustselt tahutud aga lagi on see eest sile ja eeskujulikult horisontaalis.
Nagu sellistes kohtades ikka, tajud selgelt paiga hõngu ja salapära mis tekitab omapärase kuklatunde. Lootsin salamisi nokad vastamisi panna mõne nahkiirega kellede kodu see kahtlemata on. Ilmselt viibisid nad sügavamates soppides.
Televiisoris räägiti, et tunneli pinnakihtidest olevat hiljuti leitud iidse vulkaanilise tegevuse jälgi. Aina põnevamaks läheb.
***
Veidi eemal asub veel üks maa-alune ehitis, võiks isegi öelda maa-alune korrusmaja sest nõuka ajal asus seal väidetavalt sõjaväe õhuseirekeskus vms. Korruseid on ehitisel kolm. Naised saunas rääkisid, et neljas korrus olevat ka kuid seda pole siiani keegi üles leidnud. No mine sa tea…
Eemal (maa peal) seisjale paistab koht tavalise, keskmisest suurema mullakuhilana. Ei midagi erilist. Kui ei tea ei oskaks ehk otsidagi, kuid meie teadsime. Sissepääsu leidmine võttis veidi aega sest seal kus Aini mälu järgi pidi asuma sissekäik ei leidnud me mitte halligi. Leidsime hoopis teise augu kust saab end sisse pressida- oli teine selline kiitsakas. Tundus, et on üritatud neid sulgeda. Sellega ühele poole saanud tuli ületada algeline sild mille ülessannet täitis kahtlasevõitu redel mille all haigutas ligi seitse meetrit tühjust. Mittevedamise korral oleks olnud korralik vabalangemine.
Esimesena kargas ninna läppand, tolmusegune lehk, õhk oli paks ja raske, hingata nagu suurt polnudki midagi. Seintelt koorus värvi ja lagedest oli alla pudenenud asfalti (ärge küsige mida teeb asfalt laes, niiskusega seotud teema?). Igal sammul vedeles kõikvõimaliku prügi ja sodi ning kogu see kupatus oli kaetud tahma ja tolmuga. Vähe on järele jäänud metalli mida pole veel suudetud või jõutud minema tassida, üldiselt on tehtud ikka päris puhas vuuk. Teadjamad mehed räägivad, et lagede all olla kunagi jooksnud käsivarre jämedused vaskkaablid ja et kui oleks sinna sattunud vabariigi algus aastatel siis oleks näinud igas nurgas sähvimas metallilõikurit. :) Kõikvõimalikud kohad olid täis originaal sümboleid ja “turistide” jäetud Maaša+Kolja= tüüpi teoseid. Kas mõni koridor ka Peetri tunnelitega ühenduses on seda ma ei oska öelda. Küllap siiski on.
Erinevaid ruume, koridore, saale ja sopikesi on seal ikka väga palju, järeldame sellest, et eksimise oht suur. Kui jalge ette ei vaata võib täbarasti minna, igasugu kanaleid ja tasandeid leidub piisavalt kuhu end “mõnusalt” poetada. Kurat, kui lampidega peaks midagi juhtuma ja me õnnetul kombel pimeduse rüppe jääksime siis on küll perses, Aini lamp oli otsi andmas ja ega minu omalgi akud enam esimeses nooruses polnud. Lärma palju tahad, keegi ei kule. Mingist mobiililevist oleks siinkohal patt rääkida. Seega, järgmine kord tuleks ettevalmistusi teha. Vastavad riided, pikema säärega kummikud, varulamp, fotokas ja veel ühtteist ning kui kokku lepitud kellaajaks väljudes pole tugiisikule helistanud või mõnel muul moel teada andnud siis olgu alust arvata, et miskit halba on juhtunud. Vähemalt on lootust, et keegi tuleb ja su sealt välja tirib. Tõsijutt.
Kogu rajatise suurust hoomasin ma alles siis kui jõudsime ühte ekstra suurde, kumera laega saali. Saal oli nii suur, et tundus mahutavat endasse isegi mõne keskmise suurusega angaari. Saali ühe otsa jagas pooleks tasand kus juttude järgi istusid kõige suuremad võllid ja teisel pool saali joonistasid mingid kärsad klaasile peegelkirjas lennundusele omaseid sümboleid ja muud staffi.
Et kogu asutusest mingitki ülevaadet saada peaks seal veetma tunde, et mitte öelda päevi. Meie piirdusime kõigest tunnikesega, väljudes nuusutasime mõnuga värsket õhku. Leidub terve grupp inimesi kes on võtnud taoliste rajatiste kohta võimalikult palju välja uurida ja nii mõndagi on neil ka õnnestunud.
