…ja päev on öö. See aasta ei olegi olnud teisiti. Jällegi midagi tuttavlikku. Ajakulg on tasapisi omandanud hoopis uue tähenduse või õigemini tähendamatuse. Emotsioonide puudumine ning olematu reaalsus on asunud usinalt pärssima minu tegutsemisvabadust ja tahet. Aju on kategooriliselt lakanud selgelt väljendumast nagu viibiks mingis alfa-beeta tasandis ning on täis ainult mustvalgelt kaootilisi mõttekilde millede kokkusobitamine oleks juba klass omaette. Päris huvitav või mis? Seega, viibin hetkel ühes teises kohas – mind ei ole kodus.
Lennukad ideed ja piiritud fantaasiad tuleb pikemaks ajaks ära broneerida, muidu võib juhtuda, et olemasolev uperpall osutub kergesti talumatuks piiritsooniks niigi hapra isiksuse tuiksoonel.
Mis lause see nüüd on? No näed siis, kuhu võib jõuda…
kell on 04:29 – keskpäev.
