http://www.veskisepad.ee/
kolmapäev, 26. jaanuar 2011
pühapäev, 16. jaanuar 2011
Guinnessi rekordiüritus allveekabes
Kuked kiresid 8:00, et üks unekott jõuaks end üheksa paiku pakase praksudes minekule sättida. Minek oli ujulasse. Mitte ujuma vaid kabet mängima. Kui sa nüüd küsid, mis on ühist ujulal ja kabemängul siis vähemalt korra aastas on need kaks asja lahutamatult seotud. Nimelt, toimus Valtu ujulas Allveekabeturniir 2011, järjekorranumbriga 2. Juba teist aastat on pässid basseini põhjas kabet mänginud ja tundub, et üritus on järjest populaarsust kogumas. Aga mis saabki ühel sukeldumishuvilisel taolisel hooajatul ajal selle vastu olla kui antakse põhjust oma nosu jälle vee alla pista.
Tuldi kokku kaugelt ja ligidalt. Turniiriks registreerunuid loendati 53 kelledest 52 oli aktiivselt mängimas (paaritu arv ei sobi ju mitte). Limiidiks oligi kuni 60 osavõtjat, täpselt parasjagu, et lahedasti basseini ära mahtuda. Lisaks igasugu asjapulkadele ja ajakirjanikele jätkus ruumi ka lihtsalt kaasaelajatele, ühesõnaga rahvast kimpude viisi. Kõikide muude toreduste seas on aga kõige toredam see, et taotletakse Guinnessi rekordi tunnistamist kategoorias: kõige rohkem sukeldujaid korraga vee all kabet mängimas. Nüüd jääb üle ainult loota, et Guinnessi onud-täid meie ettevõtmist ka lõplikult kinnitavad.
Mängiti vene kabe reeglite järgi. Kokku 7 vooru, esimene kestis kuni võiduni (rekordiürituse tarbeks) ja iga järgmine 10 minutit. Kui selle ajaga võitja ei selgunud siis toodi laud pinnale ja kohtunik Kalju Kalda otsustas kelle päralt on loorberid. Kes kellega vastakuti sattus selle loosis välja arvutiprogramm.
Minu jaoks oli see esimene veealune kabetamine. Viimasest mängust, julgen arvata oli tänaseks saanud umbestäpselt kahekümne aasta tagune möödanik. Ilmselt kuskil lastelaagris tegin oma viimatise käigu mis oli aga tänase turniiri lõpptulemust vaadates rangelt tunda- seitsmest voorust kolm võitu, millest üks alistusvõit. Teisisõnu, mulle tehti lihtsalt neli korda pähe, võtke kuidas tahate. No tegelikult kartsin hullemat. :) Kuid see ei olegi oluline. Oluline on osavõtt ja osavõturõõm.
Huvitav tähelepanek nähtavuse kohapealt. Kui alguses seletas silm suht vabalt tervet basseinipikkust siis mingi aja möödudes oli kogu seltskond kahandanud seda peaaegu poole võrra.
Auks ja kiituseks premeeriti esikolmikut auhindadega ja igat osavõtnut medali ning suupistetega. Traditsiooniliseks kirsiks tordil oli ürituse ühe peakorraldaja Martti veeskamine mis antud kontekstis tähendab sama nagu laeva õnnistamine šampusega. Olgu Neptun talle armuline. :)
Tuldi kokku kaugelt ja ligidalt. Turniiriks registreerunuid loendati 53 kelledest 52 oli aktiivselt mängimas (paaritu arv ei sobi ju mitte). Limiidiks oligi kuni 60 osavõtjat, täpselt parasjagu, et lahedasti basseini ära mahtuda. Lisaks igasugu asjapulkadele ja ajakirjanikele jätkus ruumi ka lihtsalt kaasaelajatele, ühesõnaga rahvast kimpude viisi. Kõikide muude toreduste seas on aga kõige toredam see, et taotletakse Guinnessi rekordi tunnistamist kategoorias: kõige rohkem sukeldujaid korraga vee all kabet mängimas. Nüüd jääb üle ainult loota, et Guinnessi onud-täid meie ettevõtmist ka lõplikult kinnitavad.
Mängiti vene kabe reeglite järgi. Kokku 7 vooru, esimene kestis kuni võiduni (rekordiürituse tarbeks) ja iga järgmine 10 minutit. Kui selle ajaga võitja ei selgunud siis toodi laud pinnale ja kohtunik Kalju Kalda otsustas kelle päralt on loorberid. Kes kellega vastakuti sattus selle loosis välja arvutiprogramm.
Minu jaoks oli see esimene veealune kabetamine. Viimasest mängust, julgen arvata oli tänaseks saanud umbestäpselt kahekümne aasta tagune möödanik. Ilmselt kuskil lastelaagris tegin oma viimatise käigu mis oli aga tänase turniiri lõpptulemust vaadates rangelt tunda- seitsmest voorust kolm võitu, millest üks alistusvõit. Teisisõnu, mulle tehti lihtsalt neli korda pähe, võtke kuidas tahate. No tegelikult kartsin hullemat. :) Kuid see ei olegi oluline. Oluline on osavõtt ja osavõturõõm.
Huvitav tähelepanek nähtavuse kohapealt. Kui alguses seletas silm suht vabalt tervet basseinipikkust siis mingi aja möödudes oli kogu seltskond kahandanud seda peaaegu poole võrra.
Auks ja kiituseks premeeriti esikolmikut auhindadega ja igat osavõtnut medali ning suupistetega. Traditsiooniliseks kirsiks tordil oli ürituse ühe peakorraldaja Martti veeskamine mis antud kontekstis tähendab sama nagu laeva õnnistamine šampusega. Olgu Neptun talle armuline. :)
Pildid: Rauno Volmar
Siin ka natuke liikuvat pilti toimunust:
laupäev, 15. jaanuar 2011
Tellimine:
Postitused (Atom)