Meie optimism hakkas aga raugemise märke ilmutama juba poolel teel kui äkki ilmus meie ette ilmatuma suur pilvesein. Nii sirge, et tundus justkui oleks see noaga lõigatud. Lohutasime endid, et küll üle läheb. Ei läinud ühti.
Saadjärve ligidal, kohalikus pubis saime mingi tüübiga kokku, Tambet oli tal nimeks, temal ka järve äärde asja. Ermo mingitpidi teadis teda. Puhus külm ja kõle tuul mis järvel paraja lainetuse üles kiskus. Riideid vahetasime bussis, hoolimatta selles pugest ikkagi külm nahavahele- ilmad ei ole enam need mis varem. Kadedusega vaatasin Ermo kuiva ülikonda samal ajal kui ise märga selga venitasin.
Nähtavuse üle ei saanud eriti nuriseda- nii enamvähem. Temp. u. 8 kraadi. Ermo mulistas veits eemal omaette. Suht igav. Järve põhi on kaetud ühtlaselt madala taimestikuga, kontrastiks üksikud liivapaljandid. Tüütu oli see, et igal pool kuhu ujusime näitas sügavust max. 3m, päris järve keskele ei viitsinud kah minna. Vaadata ei olnud suurt midagi. Peale mõne tühja õllepurgi kohtasime veel ühte angerjat kes liivapaljandikul oma urust meid arglikult piilus ja väikest kalaparve. Ainus vahejuhtum oli see, et Aivs lõi mul popsti kogemata regu suust- paanikaks ei kiskund.
Huvitav kus kohas balloonid täidetud olid, kurgu pani igatahes kipitama. Selgus, et Aivsil oli sama lugu.
Ronisime välja. 100 bar’i jäi alles. Vahepeal jõudis Mihkel kohale. Mõtlesime mida edasi teha. Igatahes siia polnud mõtet enam tagasi minna. Ootasime Tambeti ja ta naise ära, nemad käisid kalaõnne proovimas, nende saagiks oli üks angerjas ja üks pirakas latikas, mina pole nii suurt latikat varem näinudki. Sellest saaks vabalt terve pere söönuks. Lahe. :)
Edasi sõitsime valgejärve äärde lootuses, et seal meile kuri tuul liiga ei tee. Tambetilt saime proovimiseks täistiibsparka ja kaks harpuuni. Ei saanudki neid proovida. Valgejärv- muidu üks selgema veega järvi Eestis valmistas meile seekord pettumuse. Sete oli sees ning nähtavus kole sitt. Tuul küll sinna meid kimbutama ei pääsenud, kuid külm oli ikkagi. Ei viitsinud mina seal kaua olla. Üldse oli sellest päevast juba siiber. Mihkel sõitis koju tagasi.
Öömajale plaanisime jääda ligidal asuvasse Liipsaare metsaonni (rmk teema). Kui selgus, et seal on juba öömajalised ees jäi üle võimalus Vaaraski juurde kolida. Tal vanemad peavad turismitalu. Seal eraldati meie jaoks väike, saunaga palktare. Väga kihvt. Saun kulus kohe marjaks ära, mõnus oli külmunud kontidesse sooja lasta. Panime kalipsod kuivama. Väike snaps ja kuhjaga huumorit leevendas natukegi möödunud päeva ebaõnnestumisi.
Hommikul ärkasime üheteist paiku. Aknast välja vaadates avanes sama masendav vaatepilt mis eile. Pohlak helistas Ermole ja teatas, et Tallinnas paistab täiega päike. Mõtlesime, et jätame Lõuna-Eesti kus seda ja teist ja äkki jõuab enne pimedat veel Hara sadamas ära käia. Reedel jäi meil see üritus ju pooleli.
Ega äpardused polnud veel lõppenud. Pärast sööki tahtsime balloonid uuesti täis lasta kuid kompressoril läks käivitusnöör puruks. Pea kolm tundi jebisime selle kallal. Sai teist mitmeid kordi vahetatud nii, et sitt perses vilises. Kõik nöörijupid mis abivalmid kohalikud suutsid meile kokku ajada läksid juba esimese tõmbega puruks. Kell oli peaaegu kolm kui kompressori tööle saime. Tuju oli selleks ajaks end kõigil kenasti nulli sättinud…
Tagasiteel sõitsime Tartust läbi, et loovutada sparkad ning püssid Kaidi juurde hoiule kuni Tambet neile hiljem järele tuleb.
No mis ma oskan öelda. Ei olnud just see mida ootasime. Aga nagu teada, päevad ei ole vennad.
