Haara lestast

Eile käisime Pakri paeastangutel. Viimati käisin seal owd meretunde tegemas. Lohusalu sadamast Pakri poolsaare tipuni on u. 45min paadisõitu. Ilm oli palav (24 c) ja meri oli suht rahulik. Inimesi kokku 12, aluseks “Jürgen”.

Ermo, Aivs, ja mina olime kolmekesi paaris, seekord kõigil 15L balloonid. Kuna Ermo tuli kohale Tallinnast ja tal kuiv Alus oli siis võtsin mina selle kasa. Pärast selgus, et alusülikond oli ikkagi maha jäänud. Vaene mees oli ainult lühkaritega… :) Ei jäänudki tal muud üle kui märg selga venitada. Just venitada, sest paras see talle küll ei olnud. :)

Jassi jutu järgi pidavat seal kuskil “tempel” asuma, see on u. 10 m sügavusel selline sügav auk mille põhjas lebab suur kivi ja kivi najal on ankur püsti. 6m peal nägime alguses tükk maad ainult muru, nähtavus polnud just kiita, nii paar meetrit ja õõtsutas ka päris palju. Ujusime kolmekesti hanerivis vastu hoovust kui varsti ilmusidki esimesed astangud. Väga omapärane ja ilus vaatepilt, nagu väikesed kanjonid. Enamus ajast juhtisin mina, teiste jutu järgi kippusin eest ära minema, no peab vaatama seda asja.

Kui muru sees oli nähtavus ainult mõni meeter siis astangutel, 9m peal nähtavus tunduvalt paranes (nii 5-7m kanti), paar korda nägime ka vesikiilu. Ühel väljakul, mis meenutas rohkem mingit areeni istusin ühele kivile ja selline tunne oli, et lihtsalt lebotaks seal ja vaataks seda kaunist maastiku. Kahju, et fotokat polnud. Pakri veealused paeastangud on vist küll selline koht kuhu tahaks iga kell tagasi minna, põhjus peitub kindlasti eelkõige põhja rutiinitusest. Igatahes jäid kõik väga rahule.

Püüdsin kaks lestapoissi kinni. Püüdsin, pole just päris õige sõna, pigem korjasin mõned lestad… Lest on selline loll kala, et nopi nagu lilli vee all. Siruta käsi välja ja ainult haara. Ermo lubas neist kodus kalapraadi teha.

Tagasi oli juba lihtsam ujuda, lasime end hoovusel kanda. “Templit” me üles ei leidnud, see eest nägime ühte pirakat kiviankrut.

Põhjaaeg: 45min

Vee temp: Pinnal 11, põhjas 6

Max sügavus: 13m

Nähtavus: 5-7m

Hoovus: nõrk

Üksildane “Maksim” ja merehaigus

Käisime täna jälle "Stalinit" kaemas. 13:15 oli määratud kokkusaamine Lohusalu sadamas. Meie Aivsiga jõudsime pool tunnikest varem. Üks grupp sukeldujaid oli juba minemas enne meid.

Ilm oli suht pilvine ja tuuline, lainetus tundus kurjakuulutav, temp 14 kraadi. Meie grupis oli üheksa inimest. Aivs sebis Kerdi käest kuiva proovimiseks, ütles et saapad on veits suured… Saame näha kuidas tal sellega läheb. Egas muud kui kola näppu ja paati.

Leppisime kokku, et põhja ajaks kuni 50 min. või 50 bar’i. Kargasime Aivsiga esimesena vette ja kohe oli ka selge, et hoovus on kuri. Ümber paadi ankruköieni ujumine võttis ikka tublisti võhmale- sibli ja sibli, no ei jõua edasi. Põrutasime alla.

Ohoo, nähtavus oli palju parem kui eelmine kord, kohati nii 7-8m, temp põhjas 3 kraadi. Ankur oli kenasti end vööri risude vahele kinni tõmmanud. Ujusime siis selle kola vahel ringi, piilusime igast august sisse ja tundsime üritusest niisama mõnu. Pugesime isegi mingist vahest läbi- ei suutnud vastu panna. :) Tekilaudade vahelt turritasid kaks toru moodi asjandust välja, nagu taburetid, istusime mõnda aega nende otsas. Igas võimalikus kohas vedeles karpidega kaetud mürske ja padruneid. Ärge neid näppige! Tundus, et Aivsil oli selle kuiva ülikonnaga kõik ok.

Panin tähele, et põhjas oli hoovus veidi nõrgem kui pinnal kuid põiki üle vraki ahtri poolt vöörini ujumiseks pidi siiski päris tublisti siputama, seega õhukulu tunduvalt suurem. See eest tagasi ujudes lasime end lihtsalt hoovusel kanda.
Mingi aja pärast hakkas mul pea valutama. Mõlgutasin juba vaikselt pinnale tõusmise mõtteid kuid enesetunne paranes ja otsustasin jätkata.

Jõudsime ringiga uuesti ankruköieni kui Aivs vehib miskit kätega, no mitte ei saanud aru mida ta öelda tahab, ühtegi teada-tuntud ning arusaadavat käemärki see ei sisaldanud peale selle, et tahtis pinnale tõusta ja et mina võin alla jääda (hiljem selgus, et tal näpud külmetasid), no mees, ei tea siis kuidas näidata, et külm on… Kuna minul ükski jäse ei külmetanud ning üks teine paar seal samas oli otsustasin jääda. Tahtsin mõne lühikese tiiru veel teha. Manomeeter näitas 70 bar’i.

Niiviisi laevakola vahel kruiisides avastasin ühe vana “Maksim” tüüpi kuulipilduja, rattad all ja puha, toru oli ainult S kujuliseks kõverdunud. Lebas teine seal kuidagi kurvalt ja üksildaselt külili. Olin talle mõnda aega seltsiliseks, uurisin teist seal päris jupp aega. Väga põnev. :) 

Hetkeks kadus suunataju ära, et kus pool see ankur siis on. Kontrollisin tüüpidel õhku, mõlemal alla 50 bar’i. Näitasin, et minge üles. Ei hakanud ankrut igaks juhuks otsima enam, kuigi suund oli enamvähem teada, tõusin niisama. Pinnal ikka see va kuri hoovus, õnneks polnud kaugele ujuda. Põhja ajaks tuli u. 30 min ja max sügavus 13m.

Paadis tundsin jälle peapööritust, see "pähklikoor" kõikus justkui põrguline, väike merahaiguse ilming? Tavaliselt pole enda juures sellist asja täheldanud. Kohati oli tunne, et peaks vist hetkeks üle parda kummarduma… Kellegi käsi pakkus kuuma teed ja jägermeistrit, see turgutas pisut.

Hiljem, kail vaatas Aivs rahuloleva ilmega kuidas mina hambad ristis tuule käes lõdisedes riideid vahetasin. Küll ma selle talle tagasi teen, hö, hö... :)

Pea valutab jälle, ilmselt tuulest.

Potsa soovitusel

Eile vaatasime Vend Ermoga ka lõpuks “Cloverfield’i” ära (Potsa soovitusel). Muidu polnud vigagi, kui lihtsalt meelelahutuseks vaadata, ainult Ermol läks vahepeal süda pahaks ja minul hakkasid silmad valutama sellest kaamera pidevast näselemisest, a võibolla me oleme vanad ka juba… :)

Tundub, et taolised “Nõiafilmi” tüüpi filmid hakkavad järjest moodi minema. Hiljaaegu õnnestus mul kogemata hankida veel üks sellelaadne horrorimaiguline linateos, mingi Portugali, Hispaania või mõne muu sarnast keelt viljeleva riigi toodang. Vaadata pole veel jõudnud, ei tea kas maksabki.