Matsimäe Pühajärv

Ei ole veel Eestimaa päält ilusad paigad lõppenud. Avastasin enda jaoks jällegi uue koha mille tuleviku plaanide tarvis tallele saan panna.

Eile tekkis rahval kange tahtmine kuhugi järve äärde sõita. Kuna vabad päevad ja suurepärased ilmad seda võimaldasid siis miks ka mitte.

Mõeldud-tehtud. Kodinad kokku ning Imre juhatamisel me õhtul Matsimäe Pühajärve äärde vurasimegi (Imre, Vitali, Erki, Reelika ja mina). Väga kena kohake, lõkkeplatsid olemas ja puha. Kohe tervitas meid üks koer kellel lohises kett järgi, oli selline jahikoera tüüpi koer. Seadsime telgid üles ja sõime kõhud täis. Peagi vajusid väsinud kered siuhti koti peale tuttu, oli kuulda vaid vaikset nohinat. Mina jäin tunnikeseks veel istuma ja omi mõtteid mõtlema. Äkki ilmus tuttav peni jälle välja, sebis ringi, nuuskis maad ja niutsatas kurvalt. Pakkusin talle priikosti kuid hoolimata oma tugevalt esile tungivatest roietest ei hoolinud ta sellest. Loomake on kehva lobi peal olnud juba pikemat aega. Küllap otsib oma peremeest. Selline pilt teeb ikka nukraks küll. Loodan, et ta käpp käib hästi.

Kell näitas esimest öötundi kui ma viimaks põhku pugesin. Rahutu uni oli. Öösel läks külmaks, kuidagi ei saanud asu ja koonuse kujuline magamiskott on saatanast.

Hommikul küttis päike telgi saunaks ja kogu päeva praadis seesama päike meie kehasid kuniks paadisillal külitasime. Ja kui sisemine termomeeter häirekella lööma hakkas siis kastsime endid vahelduseks jahedasse, pehmesse vette. Vesi on seal järves tumepruun ja nagu rabajärvede puhul kombeks, pinnal väga soe, sügavamal külm. Ega me muud peale vedelemise eriti ei teinudki, ega pidanudki, tahtnudki. Lasime vaimul kulgeda omasoodu.

Seekord ei saanud sääskede üle kurta, see-eest olid parmud vasika suurused. Istusivad õlale ja nõudsivad lõivu :) Millegipärast tuli heinategu meelde. Hmh…?

Eestigiid.ee kirjutab järve kohta järgmist: Matsimäe Pühajärv on põhja-lõuna suunas piklik, 55 ha suurune järv, meie rabajärvede hulgas üks sügavamaid – 8,1 m. Lääne poolt järveniu ulatuva vallseljaku kohal on kaldavööde liivane, mujalt aga ümbritseb järve kidurate mändidega raba. Järv süveneb järsult. Liivasel läänekaldal on ujumisvõimalus. Umbjärv. Järve pruunikaspunane vesi on vähe läbipaistev (1,2-1,5 m) ning mõningal määral kihistunud. talvel ei jää järv ummuksile. Kaladest leidub järves vaid ahvenat ja haugi.

Hilisemad luureandmed kinnitavad, et tegelikult asub Matsimäel kaks järve- Pühajärv ja lääne pool Kaanjärv, mõlemad üsna kõrvuti. Kaanjärvest polnud meil siis veel halli aimugi. Veidi eemal on üks vana karjäär ka, sinnagi on rmk puhkekohad ja matkarajad rajanud, käisime seal veidi nuuskimas, vesi oli igatahes külmem kui Pühajärves.

Niisiis. Ohtralt tarbitud positiivsete emotsioonide summa. See on vähim mis ma lõpetuseks öelda võin.

Päikest! :) Homme algab tööpäev.

Jaanid 2010

Tegelikult täitsa tore jaan oli. Ausalt. Ei midagi erilist aga siiski. Seekord maandusime matsirannas, ilus ja suhteliselt rahulik kohake, ei pea pidevalt jälgima, et kellelegi kogemata peale astuks. Hiljuti on sinna RMK poolt nagu võluväel mõned ametlikud lõkkekohad valminud koos katusealuse, grillahju ja muuga. Meie, Erki ja Reelikaga jõudsime juba teisipäeva lõunast kohale, osa rahvast saabus õhtul ja teine osa kolmapäeval. Võiks öelda, et ilmaga vedas. Minnes sadas ja järgmine vihmahoog oli alles viimasel ööl vastu reedet, mis tähendab, et vahepeal jõudsin ennast lühikese ajaga rannas horisontaalis olles päris ära kõrvetada. Praegugi veel rind kipitab.

Arvestades sellega, et matsi ei hõiska just oma käimlate piisavusega siis ettevalmistuste käigus kaevasime ise ühe. Kukkus teine välja üsna spartalik- auk maasse, pakud kahele poole auku, pakkude vahele kooritud kaigas ning augu ette, püsti veel üks kaigas, juhuks kui mõnel kõvemal jaanitajal ”õrrel” tasakaaluga probleeme peaks tekkima. Lõpptulemusega oldi igatahes rahul peale sääskede muidugi, kellede jaoks leidus paberirulli kõrval ka offi :) Vot selline sitamaja kirjeldus.

Varsti pärast seda külastas meid üks kohalik naissoost rmk tegelane, väitis, et teeb miskit küsitlust. Kirjutasime siis talle ankeedile kõik mis meie arust võiks veelgi paremini olla. Kaebasime käimlate, prügikastide ja viitade liigvähesuse üle ning soovitasime ümbritseva metsa huvides küttepuude lisamist puhkekomplekti nagu rmk’l tavaliselt mujal kombeks on.

Mis siis veel kirjutada. Traditsiooniliselt söödi ja joodi seda millega eestlane ikka jaanipäeval oma magu nuumab, kaasa arvatud juba eelmisest postitusest tuttavat pooli, hüpati üle lõkke, saadeti teise ilma mustmiljon sääske, vennastuti naabritega, käidi kilesaunas, joosti külma merre, külastati traumapunkti ja oldi niisama mõnusad. Ühesõnaga kõik olid omas elemendis. ;)

 Ahjaa… Metsast tassiti välja üks õõnes palk mis saeti juppideks ja millest sai laheda säästulõkke teha. Põles see asjandus seestpoolt väljapoole üsna mitu tundi. Sobilik on kasutada matkasöögi valmistamisel.

Telefoni leviga seal probleeme pole sest seda lihtsalt ei ole, välja arvatud mõni üksik koht nagu veepiiril või siis kui pikem jalutuskäik ette võtta. Mäletan, et kunagi sai seal sõnumeid saadetud nii, et trükkisin sõnumi valmis, otsisin koha kus tõenäosusteooria kohaselt pidavat levi kohati olema, vajutasin saada ning viskasin telefoni kõrgele õhku. Niimoodi korduval proovimisel vahel isegi õnnestus sõnum ära saata. :)

Tegelikult oli meil plaan külastada ka naabruskonnas toimuvaid jaaniüritusi kuid… jah, kuid. :) Meil oli ju niigi lahe.

Ma võtsin pooli...

Eile tiksus Laurile aastake juurde. Tori on viimasel ajal eriti armsaks saanud, niisamuti kui Heleni espetšjom retsepti järgi valmistet poolgi. Ah, et mis sinna kokku valati? Küsige Heleni käest.

Ja sellest kuidas Viide leili viskas… No olgu lühidalt öeldud, et kaks asjaosalist olid sekundiga lava põrandal jaheduse rüppes siruli nagu silgud.

Nüüd olengi tuim kui kala. Rääkisin töö juures pool päeva sääskedega juttu. Katusel…