Ma ei ole kunagi ennast eriliseks ostlejaks pidanud kuid täna läksin poodi ja soetasin endale uue iPod Nano kuna järjest rohkem tekkis tahtmine kuulata muusikat seal kus seda parasjagu pole võimalik kuulata. Raha küsisivad raisad palju- 16 gigase eest 2850 eeku on ju palju. Muidu pidavat muusika mängitamisele lisaks veel muidki vigureid oskama- filmida näiteks ja raadio võib nüüd täie südamerahuga pausi peale panna. Ja-jah, nii ongi, raadio sisaldab funktsiooni mis võimaldab pausi ja tagasi kerimist. Vot selline värk.
No ja kodus hakkasin siis vaatama seda tehnikaimet, nad on selle lihtsa inimese taibu jaoks natuke liiga keeruliseks ajanud. Kõigepealt lae alla mingi programm kui tahad staffi peale panna ja üldse seisa kõrvade peal et mingit toimingut sooritada. Äähh, sellega on ehk võimalik ära harjuda, vähemalt mälupulga eest on asja küll… :)
Jupp aega on meedias jahutud kellegist Susan Boyle’st. Ei ole mina viitsinud süveneda sellesse teemasse – kuni tänaseni. Võtsin end lõpuks käsile ja uurisin põhjatust Youtube’i varasalvest järgi. Raisk, oleksin peaaegu toolilt maha kukkunud, sellist kultuurielamust pole juba ammu saanud, tegelt ka. Astub lavale mingi mitte midagi ütlev naispäss kuskilt šotimaa kolkast ja kui suu lahti teeb siis venivad kõigil näod pikaks. See oli hetk mis temast sekundiga üle maakera tuntud staari tegi ning mind hoobilt fänni staatusesse tõstis. Tegemist siis Britannia talendivõistluse 2009 staariga (kusjuures ta ei võitnud seda saadet). Nüüdseks on tal plaatki väljas millest enamus oli juba välja müüdud enne kui see jõudis poelettidele.
Ah, mis siin ikka pikalt seletada, eks vaadake ja eelkõige kuulake ise, sellist häält rohkem ei tule. Kes enam teada tahab lööb interneti lahti.
Ain teadis rääkida, et Laagris asuvad mingid vanad maa-alused tunnelid mis on paekivi sisse toksitud. Need väidetavalt kilomeetrite pikkused tunnelid ja punkrid rajati algselt tsaariajal. Need olid Peeter Suure merekindluse kaitsmiseks mõeldud rajatised nn. maarinne, et kaitsta merekindlust maa poolt ründamisest. Täna, peale tööd käisime siis lõpuks neid põgusalt kaemas. Põgusalt, sest meie retke ettevalmistus piirdus ainult taskulampide olemasoluga, mis meenutasid küll rohkem uniseid silmi kui korralikke valgusallikaid. Vesine ja mudane on seal see olemine, kuid see-eest väga põnev :) Ain oli muidugi juba kunagi varem nendes kolamas käinud.
Sissekäik Peetri katakombidesse asub keset võpsikut, üsna angaaride lähedal. Oli märgata vene sõjaväe tegutsemise jälgi (sissekäigu kohal on mingi betoonist ehitis), miks ma ei imesta. Omal ajal see ala militaartsooniks kuulutatud oligi.
Tunnelisse sisenemine mingeid pingutusi ei nõudnud. Õhk oli niiske, kuskilt kostis langeva vee solinat. Suunasin valgusvihu pikki täiesti sirget käiku ja vaatasin kauguses mustendavasse auku, ise mõtlesin samal ajal, et kuidas vanasti inimesed selliseid käike ehitasid. Üleni kivi sisse rajatud tunnelid on parasjagu nii suured, et kunagi ilmselt võis seal ratsanik vabalt liikuda. Seinad on robustselt tahutud aga lagi on see eest sile ja eeskujulikult horisontaalis.
Nagu sellistes kohtades ikka, tajud selgelt paiga hõngu ja salapära mis tekitab omapärase kuklatunde. Lootsin salamisi nokad vastamisi panna mõne nahkiirega kellede kodu see kahtlemata on. Ilmselt viibisid nad sügavamates soppides.
Televiisoris räägiti, et tunneli pinnakihtidest olevat hiljuti leitud iidse vulkaanilise tegevuse jälgi. Aina põnevamaks läheb.
***
Veidi eemal asub veel üks maa-alune ehitis, võiks isegi öelda maa-alune korrusmaja sest nõuka ajal asus seal väidetavalt sõjaväe õhuseirekeskus vms. Korruseid on ehitisel kolm. Naised saunas rääkisid, et neljas korrus olevat ka kuid seda pole siiani keegi üles leidnud. No mine sa tea…
Eemal (maa peal) seisjale paistab koht tavalise, keskmisest suurema mullakuhilana. Ei midagi erilist. Kui ei tea ei oskaks ehk otsidagi, kuid meie teadsime. Sissepääsu leidmine võttis veidi aega sest seal kus Aini mälu järgi pidi asuma sissekäik ei leidnud me mitte halligi. Leidsime hoopis teise augu kust saab end sisse pressida- oli teine selline kiitsakas. Tundus, et on üritatud neid sulgeda. Sellega ühele poole saanud tuli ületada algeline sild mille ülessannet täitis kahtlasevõitu redel mille all haigutas ligi seitse meetrit tühjust. Mittevedamise korral oleks olnud korralik vabalangemine.
Esimesena kargas ninna läppand, tolmusegune lehk, õhk oli paks ja raske, hingata nagu suurt polnudki midagi. Seintelt koorus värvi ja lagedest oli alla pudenenud asfalti (ärge küsige mida teeb asfalt laes, niiskusega seotud teema?). Igal sammul vedeles kõikvõimaliku prügi ja sodi ning kogu see kupatus oli kaetud tahma ja tolmuga. Vähe on järele jäänud metalli mida pole veel suudetud või jõutud minema tassida, üldiselt on tehtud ikka päris puhas vuuk. Teadjamad mehed räägivad, et lagede all olla kunagi jooksnud käsivarre jämedused vaskkaablid ja et kui oleks sinna sattunud vabariigi algus aastatel siis oleks näinud igas nurgas sähvimas metallilõikurit. :) Kõikvõimalikud kohad olid täis originaal sümboleid ja “turistide” jäetud Maaša+Kolja= tüüpi teoseid. Kas mõni koridor ka Peetri tunnelitega ühenduses on seda ma ei oska öelda. Küllap siiski on.
Erinevaid ruume, koridore, saale ja sopikesi on seal ikka väga palju, järeldame sellest, et eksimise oht suur. Kui jalge ette ei vaata võib täbarasti minna, igasugu kanaleid ja tasandeid leidub piisavalt kuhu end “mõnusalt” poetada. Kurat, kui lampidega peaks midagi juhtuma ja me õnnetul kombel pimeduse rüppe jääksime siis on küll perses, Aini lamp oli otsi andmas ja ega minu omalgi akud enam esimeses nooruses polnud. Lärma palju tahad, keegi ei kule. Mingist mobiililevist oleks siinkohal patt rääkida. Seega, järgmine kord tuleks ettevalmistusi teha. Vastavad riided, pikema säärega kummikud, varulamp, fotokas ja veel ühtteist ning kui kokku lepitud kellaajaks väljudes pole tugiisikule helistanud või mõnel muul moel teada andnud siis olgu alust arvata, et miskit halba on juhtunud. Vähemalt on lootust, et keegi tuleb ja su sealt välja tirib. Tõsijutt.
Kogu rajatise suurust hoomasin ma alles siis kui jõudsime ühte ekstra suurde, kumera laega saali. Saal oli nii suur, et tundus mahutavat endasse isegi mõne keskmise suurusega angaari. Saali ühe otsa jagas pooleks tasand kus juttude järgi istusid kõige suuremad võllid ja teisel pool saali joonistasid mingid kärsad klaasile peegelkirjas lennundusele omaseid sümboleid ja muud staffi.
Et kogu asutusest mingitki ülevaadet saada peaks seal veetma tunde, et mitte öelda päevi. Meie piirdusime kõigest tunnikesega, väljudes nuusutasime mõnuga värsket õhku. Leidub terve grupp inimesi kes on võtnud taoliste rajatiste kohta võimalikult palju välja uurida ja nii mõndagi on neil ka õnnestunud.
Tore on vahel mööda Eestimaad ringi käia ja igasugu lahedaid kohti avastada. Täna käisime näiteks Emumäel. Idee tekkis rahval täiesti lambist. No, et võiks ilusal pühapäevasel päeval kuhugi minna. Lõunaajal Arturis hommikust süües teataski Maris, et on olema seline lahe koht. Ta polnud vist ise ka seal kunagi käinud. Meie, Reelika ja Imrega olime kohe hakkamist täis. Ootasime Erki ära ja kimasime minema.
Emumägi on Põhja-Eesti kõrgeim tipp. Suhteline kõrgus on 79 ja absoluutne kõrgus 166.6 meetrit. Asub Pandivere kõrgustiku lõunaserval, Lääne-Virumaa Rakke vallas Emumäe külast 2 km kirdes. Mäe tipus asub vaatetorn mille otsa saab ronida pärast viiekroonise pileti lunastamist.
Eestimaal leidub veel leidlike inimesi, torni kõrvale on ehitatud kännuonn mis koosnebki valdavalt osalt erinevatest kändudest ja juurikatest. Sees on tulease, laud, ja pingid istumiseks- needki kändudest tehtud.
Onni kõrval istub mingi metsavaim vms. Istub ja valvab seal vaikselt. Väga kift.
Parkla kõrval on veel üks onn- “Päikeseonn”. Rohkem nagu katusealuse või katusekaare moodi onn. Kõrval lõkkease, pingid ja puuriit. Nimi on ilmselt sellest, et vaade avaneb lagendikule kus päeval kogu aeg päeike onnile paistab.
Veidi eemal, teiselpool maanteed mingisse vanasse kruusakarjääri moodi paika on üles perve peale ehitatud püstkoda milleni viib üsna järsk trepp. Alt paistab püstkoda nagu püstkoda ikka kuid sees avaneb sootuks teine pilt. Nimelt see püstkoda varjab eneses sissekäiku maaalusesse onni milles on täitsa toimiv ahi ning mille korsten tuleb maapinnale kännu seest ja üleval lae all asuvad magamislavatsid. All orus on samuti lõkkease koos pinkide ja lauaga ning puuriit ja wc. Enne ära minekut käisime hetkeks ka ühe järve äärest läbi mille nime ma enam ei mäleta. Kalamälu :)
Täna ennelõunal oli suur hulk inimesi kogunenud Meeruse sadamasse ja üle maa teistesse veekogudesse, et üles otsida ja välja tuua prügi mis teised inimesed on sinna visanud.
Projekt AWARE Foundation on selline tore keskkonnateadlikkust tõstev mittetulunduslik organisatsioon, mille asutas aastal 1989 sukeldumisorganisatsioon PADI. AWARE ehk Aquatic World Awareness, Responsibility and Education on ülemaailmne organisatsioon ja selle põhiliseks eesmärgiks on inimeste keskkonnateadlikkuse suurendamine koolituste ja eri projektide kaudu. Eestis toimetatakse awaret juba kümmekond aastat.
Meeruse sadam on koplis asuv tollitsoon kuhu sisenemiseks tuli eelnevalt registreerida (auto numbrid, nimed, jne…). Seekord tegid koostööd neli sukeldumisklubi – TopDiving, Maremark, Decostop ja Eesti sukeldujate klubi. Ilm oli ilus, ainult pisut tuuline.
Peale mõningast ootamist kõigepealt erinevatele paberitele autogrammide protseduur ning seejärel hakkasime vaikselt varustust kokku panema. Valisin nagi ikka pooltiiva kuid selgus, et õhu sisselaske klapp laseb läbi. Jass putitas korda selle.
Peagi lasti esimesed sukeldujad vette. Kogu veesisene aktsioon toimus kahes etapis, esmalt korjati väiksemat sodi mida sai kenasti võrkkottidesse paigutada, pärast keskenduti suurematele eksemplaridele nagu autorehvid ja muu selline.
Meie Aivsiga võtsime asja rahulikult ega kiirustanud, läksime siis kui väiksema prahi aktsioon oli juba läbi. Vahetult enne enese veeskamist ütlesime veel ühele kaunile tütarlapsele oma nimed kes need hoolikalt üles tähendas. Sama tegime hiljem välja tulles. Meie ülesanne oli patseerida mööda kai parempoolset serva.
Sügavust polnud palju – üle 2,9m ei küündinud. Nähtavus (nagu oligi arvata) oli täiesti olematu, oma maskist suurt kaugemale ei näinudki :) Temperatuuri 16 kraadi.
Käsikaudu kobades saime mööda põhja mulistada kõigest mõned meetrid kui esimene veoauto rehv mulle näppu sattus. Vaatasin kus Aivs on ja samal ajal leidsin kohe ka teise rehvi, pistsin talle nina peaaegu vastu maski ja näitasin, et kaks tükki on olemas, tõusime pinnale. Ülevalt viskas keegi meile köie ja läksime alla siduma. Saladuskatte all võin öelda, et aowd kursusel õpitud erinevatest sõlmetehnikatest polnud suurt midagi meeles, no peab vaatama seda asja. Põhimõtteliselt täiesti pimesi toimus kogu sidumisprotseduur, mille käigus me veelgi rohkem muda üles keerutasime. Enamus rehve olid nii suured ja rasked, et mitme mehega neid kai peale igatahes ei jaksatud tirida, sebiti kuskilt auto mis need üles vedas.
Samal ajal olid teisedki sellise tegevusega ametis, ainult neile oli abiks üks pika nokaga laadur ja teisel pool üks ilmatu suur mölakas kopp. Meil muutus kohati asi veidi igavaks sest selgus, et all on veel vähemalt tosina jagu rehve aga väljatõmbajaid eriti nagu polnudki. Vahepeal vaatasime (õigemini kompasime) niisama ringi.
Peaaegu kahe tunnisele vees oldud ajale saime siiski küüned taha pea kümnekonnale rehvile ja veidi ka väiksemale sodile. Krdi. vestiga oli ikkagi mingi jama, õhk ei tahtnud eriti sisse minna ega seal püsida. Mõnes teises olukorras oleks sukeldumine selgelt pooleli jäänud. Olime viimaste seas kes välja tulid. Kaldal tegeleti rahva lõbustamisega - igasugused nätsumulli puhumise võistlused ja mida kõike veel. Jagati hernesuppi millele me hiljaks jäime sest oli teine juba üsna lurri väljanägemisega.
Imestama pani see, et kogu selle õhuga mängimise ja pidevalt üles-alla pendeldamise peale (vest täis, vest tühjaks, plus hingamine) kulutasin ära ainult 70 bar’i. No mina ei tea…
Kokku toodi välja ühe suure konteineri jagu prügi – taarat, torusid, traati, mingi sõiduki iste, mitu kuvaldat, köisi, šeif, sööginõusid, kõikvõimalikke konstruktsioone, suur hunnik erineva suurusega rehve jne… Üritus lõppes särkide jagamisega ja ühispildi tegemisega. Koju sõites kostitasime end rämpstouiduga.
Vot selline lahe üritus oli. Üritasin fotokaga filmida ka, ärge siis näkku lööge, et pilt vähe väriseb:
Tänane päev möödus usinalt mooritades. Unni juures maal on ubinaid nagu muda. Pressisime siis Erkiga neist mahla välja ja panime käärima, lootuses, et kunagi sellest ka hüva vein saab.
Nuputamist nõudis ainult selline tühine asjaolu, et palju siis ikkagi tuleb mahla sisse suhkrut panna. Dilemma. Viimati kui sellise ettevõtmisega hõivatud olin sai märjuke liiga magus. Teoreetiliselt peaks vein oma käärimisprotsessi lõppedes olema suht hapu, sel lihtsal põhjusel, et suhkur on end kenasti alkoholiks moondanud. Targas raamatus on öeldud, et 2% mahlas olevast suhkrust annab käärimisel 1% alkoholi. Sealjuures tuleb aga arvestada teatud seaduspärasusega, et pärmseente käärimise toimel ei saa alkohol koduveinis tõusta üle 15%. No juu ta siis nii peab olema. 10 liitri kohta kolm kilo suhkrut. Muidugi igal “meistril” on selle kohta kindlasti oma arvamus- ema ja tütre värk vist… Meie panime 15 liitri kohta neli kilo ja ise olime rahul.
Igatahes nüüd mulksub Erki kapi otsas kaks puntsu (43L) seda vedelikku, jaanipäeval saab ehk tsekkida juba… Siis vaatame kellel nokad nosused on :)
Eile süüdati üle maa randades lõkkeid- iidne traditsioon, et meremehed oskaksid koju tulla… Ikkagi rannarahvas nagu me oleme. Meie (Reelika, Erki, Maris, Imre, Lauri, Heli ja mina) käisime kloogarannas kus toimusid ühtlasi ka Keila vallapäevad. Täpselt 21:30 hakkasid üksteise järel, pikki rannajoont süttima tulukesed, kokku loendasime neid üle kahekümne. Adru sisse oli torgatud ka omajagu küünlaid ja tõrvikuid. Täitsa lahe.
Ühtegi laeva me ei kohanud, see eest nägime Kukerpille kes ei teinud laval kukerpalle vaid mängisid rahva rõõmuks ja tantsuks. Inimesi oli kokku tulnud palju, pakuti suppi ja muud lobi. Seisime vihmas ja meil oli lõbus, maha jäid meist kuivad laigud. Kuidas koju sain, ei mäleta… :)
Kas sina maksaksid oma lemmiku värvimise eest 15,000$?Mõned inimesed igatahes maksavad, kusjuures värvi tuleb iga kolme kuu tagant uuendada sest kassi karvad kasvavad lihtsalt välja. Seega 60,000$ aastas.
Üks positiivsemaid ja haaravamaid videosid mis ma üleüldse näinud olen. Hämmastav! Video on lisatud Youtube’i 20 juuni 2008 ja selle postituse kirjutamise hetkeks on seda vaadatud juba 23 103 719 korda. Video internetis tantsivast mehest levib nagu viirus (heas mõttes), vaadake seda ja te saate aru miks.
