R.Siller
teisipäev, 27. juuli 2010
Kaks head asja
“Kui kaks head asja panna kõrvuti siis üks neist tundub ikka mingil määral kehvemana.”
R.Siller
R.Siller
esmaspäev, 26. juuli 2010
Puhkus
Inimene otsib ja tahab kogeda pidevalt midagi erilist, midagi uut ja teistsugust. Seda mida kodus ei ole. Sellepärast lähebki ta reisima. Kuhugi võõrsile. Mõnikord on aga nii, et lihtsad paigad ja lihtsad asjad, need samad mis siin samas, tema koduhooviski olemas, on sama erilised ja sama uudsed kui need mille järele ta mõnel kaugel maal januneb.
Puhkus. Ja kui on puhkus siis olgu ikka puhkus. Mõneks ajaks telki kolimise plaan kerkis päevakorda juba nädalajagu päevi tagasi. Kuna kõik potensiaalsed kompanjonid olid parasjagu hõivatud igasugu muude minule arusaamatute tegemistega siis neljapäeva õhtul otsustasin, nüüd aitab, sõidan mere äärde, sirutan jalad kuumal rannaliival välja ja ei tee peale vedelemise mitte midagi.
Mõeldud-tehtud. Kompsud kokku ja poolteist tundi enne südaööd olingi matsirannas. Esmalt piilusin sama kohta kus tänavu jaanipäeva pidasime (rmk puhkeplats), et kas on vaba, oli vaba aga… Esimene asi kui autost välja astusin langes mulle peale hiiglaslik parmu pilv, olin sunnitud pooled neist külili lööma. Kõik märgid näitasid, et hiljuti viibis seal suurem seltskond, mõlemale poole söögilauda oli kaevatud peldikud, nii paari meetri kaugusele. Isegi kinni ei olnud aetud. Kurat! Ma ei saa aru inimestest kes situvad sinna kus nad söövad. Mõnikümmend meetrit eemal märkasin puu alla kokku kuhjatud prügihunnikut, kusjuures suured prügikonteinerid asuvad teist sama palju maad edasi. Igatahes meeleolu langes mitme pügala võrra, õnneks ka ainus kord seal viibitud aja jooksul. Ääremärkusena mainin, et tavaliselt on rannaala koos telkimiskohtadega küllalt hästi hoitud ja korrastatud.
Kuna ülejäänud telkimiskohad olid juba teiste suvitajate poolt hõivatud siis tuli käiku lasta plaan B, paik kus viibisime eelmisel suvel sõpradega peaaegu kaks nädalat asub nõlva peal ja veidi eraldatumalt. Lõkkease ning kolm päevinäinud palki ümber selle oli oma lihtsuses minu jaoks isegi hubasem kui kõik muud ranna telkimispaigad kokku. Huvitaval kombel ja õnneks ei jaganud parmud siinkohal minu arvamust, mõni üksik vaid tiirutas.
Ööd meeldivad mulle kõige rohkem. Öösiti on meres mõõn. Minimõõn, nagu mulle meeldis mõelda. Tätte laulud, puudelt peegelduv lõkke helk, mänglevad sädemed, sipelgapoiss kõnnib üle varba ja pea kohal on Suur Vanker. Hommikul toksib rähn äratuseks kõrval puud ja väikesed linnud on leidnud telgi katusel mõnusa platsi kus liugu lasta. No mis sa hing veel oskad tahta. Puhkus missugune. :)
Päeval sai laiseldud liival või laiseldud telgis. Palav- midagi kolmekümne ligi, kuigi vahel sõudsid taevas tumedamad pilved ja ühel ööl sain ka sahmaka vihma kaela.
Reede õhtul vaatasin, midagi punast paistab läbi puude. Jooksin ruttu randa ning olin tunnistajaks nii punasele päikeseloojangule kui punane üks punane üldse olla saab. Istusin tükk aega rannas ja see vaatepilt lummas. Sellistel hetkedel olen alati kirunud hea fototehnika puudumist.
Toimkond. Kartulipuder lihapallidega. Minu suutmatus õigeaegselt hankida kateloki priimuse jaoks piiritust päädis sellega, et pidin iga jumala söögikorra jaoks lõkke üles tegema. Päevasel ajal tüütu tegevus.
Lõkkepuid korjates avastasin, et mul on naaber, umbes poolsada meetrit eemal künka otsas on rebaseisanda häärber, tundus, et peremeest ei olnud kodus.
Kohaliku kaupluse infotahvlil oli plakat millel seisis, et laupäeva õhtul on vanas paadikuuris simman, pilet 60 eeku. Tõsiasi oli aga see, et mul ei olnud sularaha kaasas. Nagu ütleb vana Tõstamaa vanasõna: mida pole seda pole ja otse loomulikult selgus, et ei leidu Tõstamaal mitte ühtegi pangaautomaati. Jäigi seekord simmanil käimata. Ei hakanud kiibitsema ka.
Reedel hüppasin lainetesse, vesi oli vahemere kraadi. Laupäeval hüppasin jälle lainetesse, vesi oli arktika kraadi. Sama lugu ka pühapäeval. Raisk, kisub või jala krampi. Selline tunne nagu oleks talvel vette kukkunud. Räägivad, et idatuul olla salaja ligi hiilinud ja veemassid segi pööranud. 28 kraadi pealt üleöö 6 kraadini kukkuda on päris karm. Siuh sisse ja siuh välja, põlvini vees kannatas olla, selle suutis päike päevaga soojaks kütta. Aga muidu oli mõnus.
Pühapäeva õhtul sõitsin koju. Jõudsin veel Kaidolegi külla minna. Hiljem puhaste linade vahele pugedes tundsin juba telgist puudust.
Puhkus. Ja kui on puhkus siis olgu ikka puhkus. Mõneks ajaks telki kolimise plaan kerkis päevakorda juba nädalajagu päevi tagasi. Kuna kõik potensiaalsed kompanjonid olid parasjagu hõivatud igasugu muude minule arusaamatute tegemistega siis neljapäeva õhtul otsustasin, nüüd aitab, sõidan mere äärde, sirutan jalad kuumal rannaliival välja ja ei tee peale vedelemise mitte midagi.
Mõeldud-tehtud. Kompsud kokku ja poolteist tundi enne südaööd olingi matsirannas. Esmalt piilusin sama kohta kus tänavu jaanipäeva pidasime (rmk puhkeplats), et kas on vaba, oli vaba aga… Esimene asi kui autost välja astusin langes mulle peale hiiglaslik parmu pilv, olin sunnitud pooled neist külili lööma. Kõik märgid näitasid, et hiljuti viibis seal suurem seltskond, mõlemale poole söögilauda oli kaevatud peldikud, nii paari meetri kaugusele. Isegi kinni ei olnud aetud. Kurat! Ma ei saa aru inimestest kes situvad sinna kus nad söövad. Mõnikümmend meetrit eemal märkasin puu alla kokku kuhjatud prügihunnikut, kusjuures suured prügikonteinerid asuvad teist sama palju maad edasi. Igatahes meeleolu langes mitme pügala võrra, õnneks ka ainus kord seal viibitud aja jooksul. Ääremärkusena mainin, et tavaliselt on rannaala koos telkimiskohtadega küllalt hästi hoitud ja korrastatud.
Kuna ülejäänud telkimiskohad olid juba teiste suvitajate poolt hõivatud siis tuli käiku lasta plaan B, paik kus viibisime eelmisel suvel sõpradega peaaegu kaks nädalat asub nõlva peal ja veidi eraldatumalt. Lõkkease ning kolm päevinäinud palki ümber selle oli oma lihtsuses minu jaoks isegi hubasem kui kõik muud ranna telkimispaigad kokku. Huvitaval kombel ja õnneks ei jaganud parmud siinkohal minu arvamust, mõni üksik vaid tiirutas.
Ööd meeldivad mulle kõige rohkem. Öösiti on meres mõõn. Minimõõn, nagu mulle meeldis mõelda. Tätte laulud, puudelt peegelduv lõkke helk, mänglevad sädemed, sipelgapoiss kõnnib üle varba ja pea kohal on Suur Vanker. Hommikul toksib rähn äratuseks kõrval puud ja väikesed linnud on leidnud telgi katusel mõnusa platsi kus liugu lasta. No mis sa hing veel oskad tahta. Puhkus missugune. :)
Päeval sai laiseldud liival või laiseldud telgis. Palav- midagi kolmekümne ligi, kuigi vahel sõudsid taevas tumedamad pilved ja ühel ööl sain ka sahmaka vihma kaela.
Reede õhtul vaatasin, midagi punast paistab läbi puude. Jooksin ruttu randa ning olin tunnistajaks nii punasele päikeseloojangule kui punane üks punane üldse olla saab. Istusin tükk aega rannas ja see vaatepilt lummas. Sellistel hetkedel olen alati kirunud hea fototehnika puudumist.
Toimkond. Kartulipuder lihapallidega. Minu suutmatus õigeaegselt hankida kateloki priimuse jaoks piiritust päädis sellega, et pidin iga jumala söögikorra jaoks lõkke üles tegema. Päevasel ajal tüütu tegevus.
Lõkkepuid korjates avastasin, et mul on naaber, umbes poolsada meetrit eemal künka otsas on rebaseisanda häärber, tundus, et peremeest ei olnud kodus.
Kohaliku kaupluse infotahvlil oli plakat millel seisis, et laupäeva õhtul on vanas paadikuuris simman, pilet 60 eeku. Tõsiasi oli aga see, et mul ei olnud sularaha kaasas. Nagu ütleb vana Tõstamaa vanasõna: mida pole seda pole ja otse loomulikult selgus, et ei leidu Tõstamaal mitte ühtegi pangaautomaati. Jäigi seekord simmanil käimata. Ei hakanud kiibitsema ka.
Reedel hüppasin lainetesse, vesi oli vahemere kraadi. Laupäeval hüppasin jälle lainetesse, vesi oli arktika kraadi. Sama lugu ka pühapäeval. Raisk, kisub või jala krampi. Selline tunne nagu oleks talvel vette kukkunud. Räägivad, et idatuul olla salaja ligi hiilinud ja veemassid segi pööranud. 28 kraadi pealt üleöö 6 kraadini kukkuda on päris karm. Siuh sisse ja siuh välja, põlvini vees kannatas olla, selle suutis päike päevaga soojaks kütta. Aga muidu oli mõnus.
Pühapäeva õhtul sõitsin koju. Jõudsin veel Kaidolegi külla minna. Hiljem puhaste linade vahele pugedes tundsin juba telgist puudust.
Ma olen vist ainuke...
Ükspäev hakkasin huvi tundma paljud minu tuttavatest kah blogi peavad ning pean tunnistama, et jäin tuvastamisega jänni. Tundub, et ma olen vist ainuke. Või äkki siiski? Anna teada kui sul mõni varnas ripub! Oleks huvitav lugeda. Erinevaid reisikirju loen üldjuhul erilise hoolega.
neljapäev, 22. juuli 2010
Selgituseks
Keegi kunagi küsis: “Milleks see blogi?” Ei osanudki miskit tarka vastata. Aga ikkagi, milleks? Küllap sellepärast, et mälu pole prügikast ja inimene kipub ikka asju unustama. Tulevikus on ju hea siia pilku heites ajas tagasi minna ja meenutada mis elu elasin.
Tegelikult sai see blogi algselt loodud eesmärgiga talletada peamiselt oma sukeldumiskogemused. Kui ma esimest korda veealuse maailma vastu huvi hakkasin ilmutama siis lugesin ja uurisin internetist kõikvõimalikke temaatilisi blogisid ja lehekülgi ning püüdsin meelde jätta ja kõrvataha panna teiste kogetut. Ja kui esimene sukelung oli tehtud siis mõtlesin, et oleks lahe ka ise üht sellist pidada. Nüüdseks on aga asjad läinud nii, et viimasel ajal pole ma just tihti vee alla saanud, kuigi huvi pole kuhugi kadunud. Eks vaatab mis tulevik toob.
Kuna loodus ei salli tühja kohta siis tasapisi ongi lisandunud muud elu-olu. Ma ei pretendeeri ühegi kirjanduspede soosikuks ega püüagi oma postitustes laskuda üdini detailidesse ja kui mõni seik ongi jäänud kirja panemata siis suure tõenäosusega on see teadlikult nii. Ma lihtsalt kirjutan, sellest mis on mulle oluline. Seega, kõik pajatused siin blogis on puhtalt isiklikuks otstarbeks ja kui mõni lugeja peaks siia eksides leidma enese jaoks miskit huvitavat või lausa kasulikku siis on see mulle ainult suureks auks ja boonuseks.
Tänan tähelepanu eest!
Tegelikult sai see blogi algselt loodud eesmärgiga talletada peamiselt oma sukeldumiskogemused. Kui ma esimest korda veealuse maailma vastu huvi hakkasin ilmutama siis lugesin ja uurisin internetist kõikvõimalikke temaatilisi blogisid ja lehekülgi ning püüdsin meelde jätta ja kõrvataha panna teiste kogetut. Ja kui esimene sukelung oli tehtud siis mõtlesin, et oleks lahe ka ise üht sellist pidada. Nüüdseks on aga asjad läinud nii, et viimasel ajal pole ma just tihti vee alla saanud, kuigi huvi pole kuhugi kadunud. Eks vaatab mis tulevik toob.
Kuna loodus ei salli tühja kohta siis tasapisi ongi lisandunud muud elu-olu. Ma ei pretendeeri ühegi kirjanduspede soosikuks ega püüagi oma postitustes laskuda üdini detailidesse ja kui mõni seik ongi jäänud kirja panemata siis suure tõenäosusega on see teadlikult nii. Ma lihtsalt kirjutan, sellest mis on mulle oluline. Seega, kõik pajatused siin blogis on puhtalt isiklikuks otstarbeks ja kui mõni lugeja peaks siia eksides leidma enese jaoks miskit huvitavat või lausa kasulikku siis on see mulle ainult suureks auks ja boonuseks.
Tänan tähelepanu eest!
reede, 16. juuli 2010
Iglu
Päris karge meenutus suvisesse leitsakusse. Siis kui hanged veel ninani olid ja võimutses pakane ehitati Reelika hoovile iglu. Vesipiip ja jäägertee maitsesid paremini veel kui muidu. Algselt oli plaan ehitada see kuhugi looduse rüppe ja siis seal seljad vastakuti veeta öö või paar kuid seekord oli nii ja talvesid on saabumas mitmeid.
Reelika pani kokku ka väikese meenutava klipi:
Reelika pani kokku ka väikese meenutava klipi:
laupäev, 10. juuli 2010
Telksaun
Ükspäev jäin mõtisklema selle üle, et ma ei ole juba ammu telkasunas saanud käia. Täna Erki helistas, et neil on õhtul Lauri veskis just selline plaan. Tore.
Vana raudteetammi äärest tõime Einariga sarapuu oksi ja painutasime neist raamistiku millele tõmbasime peale jupi kilet ja koormakatte. Erki ja Lauri tegelesid ahju ehitamisega. Kui tavaliselt oleme telksauna tassinud lõkkes kuumaks aetud kivid mis on metallkorvi sees (paar korda isegi päris kuppeltelki) siis seekord mugavuse mõttes valmistati vanast propaangaasi balloonist spetsjom köetav ahi mida saab vajadusel ka auto pagasiruumis transportida.
Ma ei tea kuidas teile aga minu jaoks on telksaunas käimine eriti nauditav tegevus. Kuidagi teistsuguse ja parema enesetunde annab kui tavaline saun. Ma ei oska seda paremini seletada aga nii see on. Paljud kes esimest korda proovinud on samal arvamusel.
Algselt oli selline ehitis (higistamistelk) pärit indiaanikultuurist kui puhastumistseremooniate läbiviimise paik. Tänapäeval võib sellist sauna osta poest.
Tegelikult on telksauna ehitamine imelihtne ja võimalik käepärastest vahenditest püstitada ükskõik kuhu (soovitavalt mõne veekogu äärde). Lisaks saunamõnudele jääb ka isetegemise rõõm. Kui leiate kuskilt piisavalt kilet, koormakatet või presenti, oksi või muud taolist materjali raamistiku ehitamiseks, kive (soovitavalt sinised raudkivid, punased muutuvad lõkkes liivaks) ja näpuotsaga pealehakkamist siis tuleb selle ehitamisega toime igaüks.
Mõned tähelepanekud:
* Saun peaks olema piisavalt suur, et end liigutades kerise vastu ei kõrvetataks ja piisavalt väike, et maksimaalselt ära kasutada kuumust.
* Samal põhjusel ei tohiks olla lagi liiga kõrge kui kavatsetakse istuda maapinna lähedal.
* Telgi servade alt ei tohiks sisse pääseda õhku, muidu tekib olukord kus jalad külmetavad ja pea kõrbeb, õhu liikumist saab reguleerida ukseava kaudu.
* Mida väiksem saun seda kõvem leil ja kivid kestavad ka kauem. Seega, ohutuse mõttes ei tohiks keris paikneda saunalise ja ukseava vahel või saunaline ukseava suhtes kerise taga kuna kivid on väga kuumad ja ruum on väike siis paanika hoos üle kuuma kerise jooksmine võib kaasa tuua tõsiseid tagajärgi.
* Otse lõkkest toodud kivid annavad parema efekti.
* Vingu vältimiseks tuleks maasse kaevata auk või eemaldada kerise alt rohukõrred.
* Hiljem, kui kivid on juba veidi jahtunud saab ka aurusauna nautida.
* Ja kõige olulisem tähelepanek – OLE KAINE!
Vana raudteetammi äärest tõime Einariga sarapuu oksi ja painutasime neist raamistiku millele tõmbasime peale jupi kilet ja koormakatte. Erki ja Lauri tegelesid ahju ehitamisega. Kui tavaliselt oleme telksauna tassinud lõkkes kuumaks aetud kivid mis on metallkorvi sees (paar korda isegi päris kuppeltelki) siis seekord mugavuse mõttes valmistati vanast propaangaasi balloonist spetsjom köetav ahi mida saab vajadusel ka auto pagasiruumis transportida.
Kuna paremat veekogu meil parasjagu kusagilt võtta polnud kuhu peale kuuma leili sisse karata siis tõi Erki väikese täispuhutava basseini kaasa. :)
Tegelikult on telksauna ehitamine imelihtne ja võimalik käepärastest vahenditest püstitada ükskõik kuhu (soovitavalt mõne veekogu äärde). Lisaks saunamõnudele jääb ka isetegemise rõõm. Kui leiate kuskilt piisavalt kilet, koormakatet või presenti, oksi või muud taolist materjali raamistiku ehitamiseks, kive (soovitavalt sinised raudkivid, punased muutuvad lõkkes liivaks) ja näpuotsaga pealehakkamist siis tuleb selle ehitamisega toime igaüks.
Mõned tähelepanekud:
* Saun peaks olema piisavalt suur, et end liigutades kerise vastu ei kõrvetataks ja piisavalt väike, et maksimaalselt ära kasutada kuumust.
* Samal põhjusel ei tohiks olla lagi liiga kõrge kui kavatsetakse istuda maapinna lähedal.
* Telgi servade alt ei tohiks sisse pääseda õhku, muidu tekib olukord kus jalad külmetavad ja pea kõrbeb, õhu liikumist saab reguleerida ukseava kaudu.
* Mida väiksem saun seda kõvem leil ja kivid kestavad ka kauem. Seega, ohutuse mõttes ei tohiks keris paikneda saunalise ja ukseava vahel või saunaline ukseava suhtes kerise taga kuna kivid on väga kuumad ja ruum on väike siis paanika hoos üle kuuma kerise jooksmine võib kaasa tuua tõsiseid tagajärgi.
* Otse lõkkest toodud kivid annavad parema efekti.
* Vingu vältimiseks tuleks maasse kaevata auk või eemaldada kerise alt rohukõrred.
* Hiljem, kui kivid on juba veidi jahtunud saab ka aurusauna nautida.
* Ja kõige olulisem tähelepanek – OLE KAINE!
pühapäev, 4. juuli 2010
Ebanormaalne
Pühapäeval kolmekümpise palavusega päikese käes katusel üheksa ja pool tundi tööd vihtuda on ju ebanormaalne. Plikad läksid randa ja lõuna ajal helistas veel Helen ning kutsus Torisse kanuutama.
Raisk, ma ütlen…
Raisk, ma ütlen…
Tellimine:
Postitused (Atom)