Võõrad öös

Eile öösel hüppasid mehed pimedusse. Vihma sadas vahetpidamata ja järve kohal hõljus uduvine. Jutt käib Äntu sinijärvest kus meil öösukeldumine toimus aowd raames.

Jaanipäeva ööd on nagu nad on, pilvisus lisas asjale pisut vürtsi. Hiljem, kui omad juba kõik teist külge keerasid ilmusid välja võõrad. Hommikul avastati, et salapärasel kombel on kaduma läinud üks kindapaar ja raskusvöö. Varganäod.

Üks väike meeleolukas seik juhtus veel. Kindlasti on paljudel sukeldujatel tulnud ette olukordi kus keset hoogsat sukelungi või kohe-kohe vette kalpsamist avastate ühtäkki, et nö. loodus kutsub. No ja see sama loodus kutsuski mind peaaegu kõige ebasobivamal hetkel. Olles juba kola endale selga venitanud ja lestadki varbaotsa torganud tundsin, et miskit oleks nagu puudu- mida ei olnud, oli raskusvöö. Egas midagi, padavai parklasse tagasi ja vööd komplekteerima aga mida sa ikka komplekteerid kui loodus etteteatamata uksele koputab (te ei taha teada millisele uksele ta koputas). Rahvas oli juba ammu vees. Seljas oli mul märg kalipso ning lukunööri otse loomulikult polnud, õnneks meenus mulle, et üks tüüp oli varem autosse magama keeranud, ajasin ta üles ja lasin luku lahti tõmmata. Selleks ajaks oli asjaga juba pehmelt öeldes üsna kiire. Tagantjärgi mõeldes hea oli, et raskusvöö “ettenägelikult” maha ununes, mine tea mida kõike seal vee all oleks võinud juhtuda… :) Lõpuks läks kõik ikkagi hästi, sai Äntu ööelu kaetud ja ahvenapoisile lambiga silma näidatud.

Kalal käisime kah enne pimedat, ei saanud midagi. Kogu järve peale ongi ainult üks suur ahvenaparv mille keskel mul on õnnestunud korra ka viibida- sihuke tunne nagu istuks akvaariumis :) Sellega on aga see asi, et kunagi ei tea kus see kalaparv parasjagu asub ja ega nad väga end valges näitagi. Tasub teinekord hämaras proovida.

Sellest kuidas me navigeerimas käisime.

Sammuke on jälle astutud ning A.O.W.D kursusega algust tehtud. Toimetasime täna õhtul Maardu karjääris ja esimeseks tunniks oli navigeerimine. Ilm oli tõsiselt soe ja meeldiv. Kokku oli osavõtjaid meie grupis kolm: mina, Aivs ja veel üks tüüp kelle nime ma ei mäleta. Peale meie olid veel mõned tegelased kes samal ajal owd basseinikat tegid, Karel tegeles nendega. Esmalt pidas Jass meile väikse briifingu, seletas kuidas miski asi käib ning seejärel praktiseerima.

Kõigepealt pidime mööda põhja veetud nööri järgi ujudes oma lestalööke lugema, et teada saada palju kulub lestalööke teatud vahemaa läbimiseks, antud juhul 25m läbimiseks kulus mul u. 25 lestalööki. Seejärel proovisime sama assja arvestades ajakuluga, ehk palju kulub aega selle vahemaa läbimiseks. Minul kulus u. minut. Kokkuvõttes siis, 100m läbimiseks kulub minul keskmiselt 100 lestalööki ja/või 4 minutit, seda siis rahulikus vees, hoovusega on juba natuke teine teema. Aivs kaotas vahepeal oma noa ära, õnneks leidis üles selle ja lest lagunes tal kah ära- no ikka juhtub… :)

Asjad olid seatud nii, et nööri ühte otsa tähistas poi ja teist otsa väike saareke, pigem oli see väike kivihunnik mis veest välja ulatus. Nägime küll, et selle kivihunniku otsas istub kogu aeg üks kajakas ja oli tene kuidagi liiga erutatud olemisega. Põhjus selgus peagi. Kui me nööriharjutust sooritasime ja saarekese juures pahaaimamatult oma peanupud veest välja pistsime siis ründas kajakamamma meid nagu ennastsalgav emalõvi. Tiirutas ja pikeeris meie peade kohal justkui madallennul saksa hävitaja ning üritas igati ohtliku ja tõsiseltvõetavana näida. See tal ka õnnestus, sest kellelgi ei olnud meist soovi kajaka nokaga lähemalt tutvust teha. Selgus, et tal on saarekesel pesa, hetkeks oli märgata ka väikest karvapalli mis kivide vahel ukerdas. Ärev olukord igatahes.

Jätsime kajakamamma rahule ning suundusime järgmist harjutust sooritama. Nüüd proovis igaüks “kasti”, ehk “ruutu” ujuda. Harjutus nägi välja nii, et kõigepealt võtsid kompassi järgi mingi suuna, ujusid oma lestalöökide järgi 25m, pöörasid 90 kraadi, ujusid jälle kompasi järgi 25m, pöörasid jälle 90 kraadi ja ujusid jälle 25m jne. kuni tekkis kujuteldav ruut ning jõudsid oma alguspunkti tagasi. Vähemalt ideaalis pidi see nii olema. Mina, oma esimese proovimisega ei jõudnud isegi ideaali lähedalegi mitte kuna iga paari meetri tagant põrkasin kokku mõne suure kivirahnuga ja see ajas kõik sassi, et mitte öelda lausa vussi… :) Teisel katsel võtsin uue suuna ja kohe oli ka tulemus parem, panin u. kümne meetriga puusse :) heh… see selleks, peab veel harjutama.

Lõpus ujusime Aivsiga niisama mööda põhja ringi, ahvenaid on seal karjääris tõesti palju, see seletab ka kalameeste rohkust kallastel. Hoia või pöialt, et mõne usinama landiheitja saagiks ei langeks. Ühte haugipoissi jälitasime päris pikalt ning uudistasime suuri kivirahne. End täpsemalt väljendades pigem kompasime, kuna nähtavus oli max 1-2m, seetõttu näha polnud suurt midagi. Kohati, sügavamates kohtades (6-7m) lõi näkku tugev külmalaine ning samas hõljus seal mingisugune kahtlane kollane ollus. Oletasime, et äkki on see tingitud allikatest mis muda (kollast muda?) üles kergitavad.

Üks väike anomaalia oli ka, tundsin pidevalt, et oleks nagu väike hoovus. Siseveekogus ja hoovus? Khm… Hakkan vist lolliks minema.

Vee temp: 20, max sügavus: 7m, nähtavus: 1-2m

Haara lestast

Eile käisime Pakri paeastangutel. Viimati käisin seal owd meretunde tegemas. Lohusalu sadamast Pakri poolsaare tipuni on u. 45min paadisõitu. Ilm oli palav (24 c) ja meri oli suht rahulik. Inimesi kokku 12, aluseks “Jürgen”.

Ermo, Aivs, ja mina olime kolmekesi paaris, seekord kõigil 15L balloonid. Kuna Ermo tuli kohale Tallinnast ja tal kuiv Alus oli siis võtsin mina selle kasa. Pärast selgus, et alusülikond oli ikkagi maha jäänud. Vaene mees oli ainult lühkaritega… :) Ei jäänudki tal muud üle kui märg selga venitada. Just venitada, sest paras see talle küll ei olnud. :)

Jassi jutu järgi pidavat seal kuskil “tempel” asuma, see on u. 10 m sügavusel selline sügav auk mille põhjas lebab suur kivi ja kivi najal on ankur püsti. 6m peal nägime alguses tükk maad ainult muru, nähtavus polnud just kiita, nii paar meetrit ja õõtsutas ka päris palju. Ujusime kolmekesti hanerivis vastu hoovust kui varsti ilmusidki esimesed astangud. Väga omapärane ja ilus vaatepilt, nagu väikesed kanjonid. Enamus ajast juhtisin mina, teiste jutu järgi kippusin eest ära minema, no peab vaatama seda asja.

Kui muru sees oli nähtavus ainult mõni meeter siis astangutel, 9m peal nähtavus tunduvalt paranes (nii 5-7m kanti), paar korda nägime ka vesikiilu. Ühel väljakul, mis meenutas rohkem mingit areeni istusin ühele kivile ja selline tunne oli, et lihtsalt lebotaks seal ja vaataks seda kaunist maastiku. Kahju, et fotokat polnud. Pakri veealused paeastangud on vist küll selline koht kuhu tahaks iga kell tagasi minna, põhjus peitub kindlasti eelkõige põhja rutiinitusest. Igatahes jäid kõik väga rahule.

Püüdsin kaks lestapoissi kinni. Püüdsin, pole just päris õige sõna, pigem korjasin mõned lestad… Lest on selline loll kala, et nopi nagu lilli vee all. Siruta käsi välja ja ainult haara. Ermo lubas neist kodus kalapraadi teha.

Tagasi oli juba lihtsam ujuda, lasime end hoovusel kanda. “Templit” me üles ei leidnud, see eest nägime ühte pirakat kiviankrut.

Põhjaaeg: 45min

Vee temp: Pinnal 11, põhjas 6

Max sügavus: 13m

Nähtavus: 5-7m

Hoovus: nõrk

Üksildane “Maksim” ja merehaigus

Käisime täna jälle "Stalinit" kaemas. 13:15 oli määratud kokkusaamine Lohusalu sadamas. Meie Aivsiga jõudsime pool tunnikest varem. Üks grupp sukeldujaid oli juba minemas enne meid.

Ilm oli suht pilvine ja tuuline, lainetus tundus kurjakuulutav, temp 14 kraadi. Meie grupis oli üheksa inimest. Aivs sebis Kerdi käest kuiva proovimiseks, ütles et saapad on veits suured… Saame näha kuidas tal sellega läheb. Egas muud kui kola näppu ja paati.

Leppisime kokku, et põhja ajaks kuni 50 min. või 50 bar’i. Kargasime Aivsiga esimesena vette ja kohe oli ka selge, et hoovus on kuri. Ümber paadi ankruköieni ujumine võttis ikka tublisti võhmale- sibli ja sibli, no ei jõua edasi. Põrutasime alla.

Ohoo, nähtavus oli palju parem kui eelmine kord, kohati nii 7-8m, temp põhjas 3 kraadi. Ankur oli kenasti end vööri risude vahele kinni tõmmanud. Ujusime siis selle kola vahel ringi, piilusime igast august sisse ja tundsime üritusest niisama mõnu. Pugesime isegi mingist vahest läbi- ei suutnud vastu panna. :) Tekilaudade vahelt turritasid kaks toru moodi asjandust välja, nagu taburetid, istusime mõnda aega nende otsas. Igas võimalikus kohas vedeles karpidega kaetud mürske ja padruneid. Ärge neid näppige! Tundus, et Aivsil oli selle kuiva ülikonnaga kõik ok.

Panin tähele, et põhjas oli hoovus veidi nõrgem kui pinnal kuid põiki üle vraki ahtri poolt vöörini ujumiseks pidi siiski päris tublisti siputama, seega õhukulu tunduvalt suurem. See eest tagasi ujudes lasime end lihtsalt hoovusel kanda.
Mingi aja pärast hakkas mul pea valutama. Mõlgutasin juba vaikselt pinnale tõusmise mõtteid kuid enesetunne paranes ja otsustasin jätkata.

Jõudsime ringiga uuesti ankruköieni kui Aivs vehib miskit kätega, no mitte ei saanud aru mida ta öelda tahab, ühtegi teada-tuntud ning arusaadavat käemärki see ei sisaldanud peale selle, et tahtis pinnale tõusta ja et mina võin alla jääda (hiljem selgus, et tal näpud külmetasid), no mees, ei tea siis kuidas näidata, et külm on… Kuna minul ükski jäse ei külmetanud ning üks teine paar seal samas oli otsustasin jääda. Tahtsin mõne lühikese tiiru veel teha. Manomeeter näitas 70 bar’i.

Niiviisi laevakola vahel kruiisides avastasin ühe vana “Maksim” tüüpi kuulipilduja, rattad all ja puha, toru oli ainult S kujuliseks kõverdunud. Lebas teine seal kuidagi kurvalt ja üksildaselt külili. Olin talle mõnda aega seltsiliseks, uurisin teist seal päris jupp aega. Väga põnev. :) 

Hetkeks kadus suunataju ära, et kus pool see ankur siis on. Kontrollisin tüüpidel õhku, mõlemal alla 50 bar’i. Näitasin, et minge üles. Ei hakanud ankrut igaks juhuks otsima enam, kuigi suund oli enamvähem teada, tõusin niisama. Pinnal ikka see va kuri hoovus, õnneks polnud kaugele ujuda. Põhja ajaks tuli u. 30 min ja max sügavus 13m.

Paadis tundsin jälle peapööritust, see "pähklikoor" kõikus justkui põrguline, väike merahaiguse ilming? Tavaliselt pole enda juures sellist asja täheldanud. Kohati oli tunne, et peaks vist hetkeks üle parda kummarduma… Kellegi käsi pakkus kuuma teed ja jägermeistrit, see turgutas pisut.

Hiljem, kail vaatas Aivs rahuloleva ilmega kuidas mina hambad ristis tuule käes lõdisedes riideid vahetasin. Küll ma selle talle tagasi teen, hö, hö... :)

Pea valutab jälle, ilmselt tuulest.

Potsa soovitusel

Eile vaatasime Vend Ermoga ka lõpuks “Cloverfield’i” ära (Potsa soovitusel). Muidu polnud vigagi, kui lihtsalt meelelahutuseks vaadata, ainult Ermol läks vahepeal süda pahaks ja minul hakkasid silmad valutama sellest kaamera pidevast näselemisest, a võibolla me oleme vanad ka juba… :)

Tundub, et taolised “Nõiafilmi” tüüpi filmid hakkavad järjest moodi minema. Hiljaaegu õnnestus mul kogemata hankida veel üks sellelaadne horrorimaiguline linateos, mingi Portugali, Hispaania või mõne muu sarnast keelt viljeleva riigi toodang. Vaadata pole veel jõudnud, ei tea kas maksabki.

Keedame rauda – elektrolüüs

Üks hea nipp erinevate metallesemete puhastamiseks on elektrolüüs. Ise proovisin järgi, täitsa toimib. Kasutasin seda õpetust: http://gometaldetecting.com/electrolysis_cleaning.htm

Nagu öeldud, tegin esimese elektrolüüsi katse. Katseobiektiks leidsin ühe vana hõbesõrmuse. Klaasitäie külma vee sisse segasin sl. täie soola ja pigistasin sidrunist veidi mahla lisaks (krdi rõveda maitsega ), seejärel lõikasin ühel vanal mobiili laadijal otsa ära, puhastasin juhtmed ja keerasin ühe sõrmuse külge, teise lusika külge siis pistsin mõlemad vedelikku nii, et nad omavahel kokku ei puutuks ning laadija ots seina… Asi hakkas koheselt keema e. mulle üles ajama. Selgus, et olin juhtmed valesti ühendanud (+ juhe oli sõrmuse küljes) mullitas hoopis lusikas, sõrmus aga tõmbus imelikult tuhmiks ja “tatiseks”. Ega’s midagi, juhtmed ringi ja teisele katsele. Nüüd kees juba puhastatav obiekt. Sõrmus muutus hetkega süsimustaks… Varsti hakkas klaasi sade tekkima (väikesed mustad osakesed) ja mõne aja pärast muutus ka kogu klaasi sisu läbinähtamatuks mustaks sogaks, pinnale kerkis u. cm paksune ollus. Lasin “supil” u. 45 minutit podiseda, seejärel võtsin sõrmuse välja- oli teine ikka veel süsimust kuid kraani all, pehme harjaga hõõrudes tuli nähtavale oluliselt puhtam pind kui see varem oli. Mõned väikesed laigud jäid kuid ilmselt see vähese “keetmise” viga ehk.
Ettevaatust, keemisel tekkinud gaas on tervisele kahjulik!

Hargneme!

Sõber Tarvis hiilgas järjekordselt kui ükskord minu pool mingit õudukat vaatasime: “Metsas, kus ainult libahundid elavad ja nemad ütlevad, HARGNEME!”

Vabariigi aastapäev Äntus

Kukk kires varakult- äratus 8:00, ärasõit mõned minutid peale üheksat. Esialgne plaan oli vaadata kõigepealt Hara sadamasse, seal korraldas sukeldumist Sebak. Kogu see möll tundus meile algusest peale väheke kahtlane- ilm oli kahtlane, nähtavus tundus kahtlane ja kui selgus, et ei mindagi akvatooriumi poolele vaid nö. mere poolele siis tundus asi kohe eriti kahtlane. No ei vea kohe kuidagi meil selle Haraga. Tegime kiirelt sääred.

Äntusse jõudsime u. poole ühe paiku, rahvast oli kogunenud üle kümne ja tsimarillukese peale, mõned olid juba vees. Järve vasem kallas oli jääst prii- paras koht sisse hüppamiseks.

Ilm oli üsnagi virila olemisega, temp. näitas 0 kraadi. Vahepeal oli sadanud paksu lund kuid tuult õnneks ei olnud. Kodus sai enne kiirmeeldetuletus tehtud, et kas mõni asi ka meelest läinud on selle pika aja jooksul mil vahepeal vee alla pole saanud- oligi.

Ajasime endile kola selga- meil Aivsiga mõlemal märjad ülikonnad. Sahmakas sooja vett kraevahele ja saabastesse, lonks kuuma teed ning vees me olimegi. Ermo, kurtes halba enesetunnet jättis seekord vahele, temal oli kaldal piltniku roll.

Äntu nagu Äntu ikka, mis siin pikalt rääkida. Ujuvusega tekkis korraks probleem, muidu oli kõik tip-top mumeelest. Kuna see mu esimene nö. talvine sukeldumine siis tundus ettevõtmine tavalisest põnevamana. Sai selili, nina vastu jääd “liugu lastud”, näpuga mulle taga aetud, käsi läbi jää raiutud ning poistele “kolli” tehtud :) Hoopis teine tera on altpoolt jääd vaadata.

Põdesin esiti, et külm pääseb jalgu kimbutama kuna saapad sattusid seekord liiga suured- kujutlesin kuidas minu väikesed varbakesed ja näpuotsad külmast kössi ja siniseks tõmbuvad… kuid eneselegi üllatuseks ei hakanud mul kordagi külmetama ükski jalg ega sõrmeots. Maski ümbert lajatas algul nagu liiga külmaks, sellega harjus peagi.

Aivsil sai enne isu täis kui mul. Mina tegin veel mõned ringid, ajaks tuli 30 min. ja hingetaha 15 L ballooniga 60 bar’i. Vee temp’i ei oska öelda kuna puudus kompuuter ja ei märganud kelleltki küsida ka, pakun 2 kraadi… Riiete vahetamisega polnud mingeid probleeme ja üldse sujus kõik kuidagi hästi, ise kahtlustasin hullemat. Tahaks teada kuidas siis on kui väljas 20 kraadine pakane paugub. Enne kui kodutee rataste alla võtsime vitsutasime seltskonnaga Väike-Maarjas, mingis pubis mille nime ma enam ei mäleta oma vatsad korralikult täis. Sukeldumine ajab ju sööma…

Aarete saar

Kes meist ei teaks romaani “Aarete saar” või näinud sellest mõnda kinoversiooni. Paljud aga ei tea, et selline saar, väidetavalt koos oma rikkustega on ka päriselt olemas. See tilluke, vaikses ookeanis asuv üksildane saar on Kookosesaar (Isla Del Coco). Kunagi juhtus minu kätte raamat “Me tuleme merest” ja seal oli selle saare kohta üks huvitav jutt. Ilmselt üks kuulsamaid aardeid puudutavaid legende üldse. Siinkohal võtan enesele vabaduse see lugu teieni tuua.

Cocos Island (Isla del Coco)

Niisama palju kui Kookosesaarest on raamatuid kirjutatud, leiame erinevaid andmeid üksikute aarete kohta. Esimene pärinevat seitsmeteistkümnendast sajandist ja olevat peidetud sinna kellegi kapten Edward Davise poolt, kes juhtinud tervet piraatide laevastikku ja kelle käsutuses olnud ajuti üle tuhande mehe. 1685. aastal ründas ta teiste hulgas Leoni linna Nikaraaguas ning sai saagiks paljud rikkalikult laaditud galeoonid. Hispaanlased kartsid ja tundsid tema laeva “Bachelor’s Delight”. Ta tõi oma aarded Chathami lahte; need olnud nii rikkalikud, et jaotamise juures pidi kuldpiastreid mõõtma kannudega. Tõenäoliselt mitte üksnes tema, vaid ka mõned tema mehed peitsid oma osa saarele, nii et seal võivad lebada ka väiksemad aarded. Ühe neist võis leida madrus Bob Flower, kes 1875. aastal tihnikus libises ja järsakusse kukkus, otse ühele aardele. Ta võttis kaasa niipalju kui kanda suutis- ilmselt puudus tal võimalus tagasi tulla. Pea-aarde asukoha suhtes on vaid segaseid pidepunkte. Kapten Edward Davis elas oma viimasel eluaastal Jamaikal väga lugupeetud ja pururikka mehena.

Suurem üksmeel valitseb Portugali armee eruohvitseri Benito Bonito aarde suhtes, kellest sai üks omaaegseid julmemaid mereröövleid. Ta sooritas oma metsikusi peamiselt Lääne-Indias, seejärel Lõuna-Ameerika läänerannikul Peruu ja Mehhiko vahel. Oma aarde peitis ta 1820. aastal Waferi lahe põhjaossa.

Kõikidest aaretest suurim on siiski kolmas, mille ulatusest on üsna täpsed andmed. See pärineb Limast, mida 1821. aastal ähvardasid kindral Bolivari pealetungivad väed. Oma hädast tuli kuberner mõttele tuua kiriku ja linna aarded juhuslikult Callao sadamas peatuva inglise kaubalaeva “Mary Readi” pardale, mida käsutas keegi kapten Thomson. Lõuna-Ameerikas oldi anglosakside usaldusväärsusest kõrgel arvamusel- kuid see kiusatus oli Thomsonile liiga suur. Valvurid surmati ja laev sõitis ööpimeduses ja udu varjus minema- Kookosesaarele.
Selle aarde näol Waferi lahte maetud rikkused on muinasjutulised. Muuhulgas oli seal neitsi Maarja elusuurune puhtast kullast kuju. Varsti saadi laev kätte ja kogu meeskond poodi üles, välja arvatud Thomson ja üks madrus, kes pidid peidukoha kätte näitama. Mõlemal õnnestus põgeneda. Madrus suri, Thomson aga sõbrunes ühe Keatingi nimelise mehega, kelle majas Newfoundlandil ta kuni surmani elas. Kookosesaarele ei pöördunud ta aga iialgi tagasi. Ta oli sünge ja kinnine ega käinud kunagi päeval väljas. Oma surivoodil usaldas ta Keatingile aarde saladuse ja kaardi. Keating leidis ühe rikka kaupmehe, kes finantseeris reisi Kookosesaarele; lugu lõppes mõrva ja mässuga ning Keating pääses tulema vaid tillukese osaga aardest, millest ta siis elatus. Ühes San Francisco sadamakõrtsis kuulis Robert Louis Stevenson ühelt vanalt mehelt loo üksikasju. See lugu innustas teda kirjutama kuulsat romaani “Aarete saar”.

Teise ja kolmanda aarde kohta on mitu kaarti, mis on keerulisel viisil seiklushimuliste isikute kätte sattunud. Et saare läbimõõt on vaevalt viis miili, arvatakse, et on võimatu aardeid mitte leida. Alles kui maal ollakse, taibatakse saare salakavalust. Peamine raskus peitub pinnase iseloomus- see on vulkaaniline, sadadest lõhedest ja koobastest uuristatud, peaaegu üleni läbipääsmatu, liaanidest läbi põimitud ja märja ürgmetsaga kaetud. Vihma sajab peaaegu vahetpidamatult. Tillukesed sipelgad ründavad kõikki, kes tihnikusse tungivad. Mõned osad järsakutest võivad olla mitu korda alla varisenud ja koopad kinni matnud. Mõned moodsa varustusega ekspeditsioonid on kaevanud laiu kraave ja rajanud mäkke maa-aluseid käike. Võib-olla on üks aardeist juba ammugi leitud, ainult seda ei teata. Väga hästi võis leidja selle maha vaikida. Ent see on vähe tõenäoline. Kookosesaarele sõitmiseks on tarvis laeva, laeva jaoks aga meeskonda. Ja kui siis kuld tõesti särama hakkab, juhtub harva, et saagijagajad vaikselt ja rahulikult lahku läheksid.

Koletised sügavikust

Sügaval merede ja ookeanide põhjas, seal kuhu iial pole paistnud valgus, seal kus lõppeb maailm ja algab uus, meile täiesti tundmatu maailm, asub pimeduseriik. Riik, mille valitsejateks on olendid milliseid me pole osanud endile ettegi kujutada. Enamus meist ei kohta neid kunagi. Kui, siis ainult oma halvimais unenägudes. Kustutage tuli ja head filmielamust! :)

Angler Fish