teisipäev, 28. august 2007
Kuradi ilm
Kuradi ilm, keeras käru. Seekordne basseinikas tuleb edasi lükata. Jass helistas ja ütles, et ilged mustad äikese pilved on üleval. Vaatab, äkki homne ilm soosib meid (kahtlane). #&%¤*?!… ma olin ühe jalaga juba uksest väljas.
pühapäev, 26. august 2007
"Basseinikas" Maardu karjääris
Täna toimusid siis nö. basseinitunnid Maardu karjääris. Järve ülesõidust noppisime Aivsiga mereväe tibi peale ja põrutasime kohale. Teised kaks plikat pidid hiljem tulema. Aeg oli lepitud 12:00, meie jõudsime pool tundi varem. Päris huvitav koht iseenesest. Kalamehi iga kalda peal.
Koht kus veeprotseduurid toimuma said oligi veits basseini moodi. Selline väike sopikene, sügavust 3m, temp. pinnal 23 kraadi, põhjas 21 kraadi.
Koht kus veeprotseduurid toimuma said oligi veits basseini moodi. Selline väike sopikene, sügavust 3m, temp. pinnal 23 kraadi, põhjas 21 kraadi.
Saabusid Jass ja Helina. Kõigepealt õppisime varustust kokku panema, seejärel seletas Jass milliseid harjutusi hakkame vee all sooritama. Kuigi vee temperatuur seda ei nõudnud tõmbasin mina kalipsole ka pealmise osa igaks juhuks lisaks. Kartsin, et äkki kõrv hakkab jälle veiderdama, kapuutsiga ikkagi ju soojem. Raskuseid pidin aga seepärast rohkem panema. Kola selga, väike buddy kontroll ja minek.
Alguseks olgu ära öeldud, et seekordne sukeldumine läks konkreetselt perse. Kohe kui vette sain tundsin, et miskit on valesti. Esiteks maski pingutusrihmad ei toiminud nagu vaja (mask põhimõtteliselt kukkus eest ära) ja teiseks kaldusin millegipärast tugevalt ette. Esimene probleem lahenes kiiresti- Helina ulatas mulle lihtsalt uue maski, kuid teise jama põhjus selgus hiljem.
Harjutused sujusid siiski ladusalt ja ega seal miskit keerulist polnudki. Kõigepealt rivistas Jass meid põhjas enda ette nagu sõdurid ja näitas iga harjutust ette. Esimesena tuli regu suust ära võtta ja tagasi panna. Käkitegu. Järgmiseks võtsime regu suust ja viskasime minema (kõrvale), see tuli käsikaudu üles leida ja suhu tagasi panna. Seejärel harjutused maskiga. Kõigepealt lasime maski poolenisti vett täis ja siis tuli sealt vesi ninakaudu välja puhuda. Sama sooritus täis maskiga. Mereväe tibil (nimi ikka veel meeles ei seisa) tõmbas vist kergelt paanikaks ära, ta käis paar korda pinnal. Meie Aivsiga ootasime all. Järgmiseks pidime maski täiesti peast ära võtma ja tagasi panema. Minul esimesel korral ei õnnestunud kuna rihm sattus valesti kuid asi oli siiski kontrolli all. Viimaseks harjutuseks oli buddyle õhu jagamine. Põhjas vedeles üks auto uks koos peegliga millest sai oma juhmi nägu jõllitada. Normaalne.
Ilgelt sant oli seal põhjas niimoodi põlvitada kui pidevalt pead end ümber kukkumast hoidma. Raskused, sindrinahad said ilmselt valesti peale. Vedasid kogu aeg ette. Kohapeal ei hakanud ja kaldale ei viitsinud neid sättima ka minna (oleks ju võinud) kuna otseselt harjutusi see ei seganud.
Lõpuks saime Aivsiga mahti ka veits omapead all ringi luusida. Temal oli minu kadeduseks ujuvus paigas viis pluss, et mitte öelda tip-top. Komberdasin justkui haige loom. Minu arust oli raskust natuke vähe (12 kg), mõni kilokene oleks võinud lisaks olla ja oh seda kana aju, ei märganud põhjast mõnda kivi endale taskusse toppida. Äh…
Kuskilt nina alt nirises maski pidevalt vett sisse, seega olin suurema osa ajast ametis tasakaalu hoidmise, ujuvuse timmimise (paar korda lendasin välja ka) ja maskist vee välja puhumisega. Tagatipuks lasi vesti õhu regulaator kah veel läbi. Ümbruse nautimiseks jäi väga vähe aega.
Miskit ma siiski tähele panin. Nähtavus oli päris hea, välja arvatud need kohad kus ma muda üles keerutasin. Palju suuri paekamakaid ning huvitav taimestik. Ka kalarikas tundub see karjäär olevat. Väga kihvt põhi mida uurida. Koht mida tasub kindlasti avastama tulla.
Näitasin Aivsile, et mul õhku 50 bar’i järel, temal topelt nii palju. Pole ka ime, et mul õhk selle rahmimise käigus nii kiiresti ära kulus. Tõusime pinnale. Vihma sadas. Teised tibid (jälle nime ei mäleta) olid vahepeal kohale jõudnud, nüüd oli nende kord mulistama minna.
Pisike eine võileibade näol. Jälgisime kuidas teised harjutusteks valmistuvad. Mõnda aega passisime ja ajasime niisama juttu kuid ilm kippus jahedaks ja pilved hakkasid jälle kogunema. Leppisime kokku, et ülehomme teeme siin samas teisegi basseinitunni ning uhasime kodu poole.
Kuna inimene õpib (vähemalt peaks õppima) oma vigadest, siis ehk jäi siit miskit kõrvade vahele ka ning järgmine kord tean kuidas paremini toimida. Jälle kogemuse võrra rikkam.
laupäev, 25. august 2007
OWD teooriatunnid
Hommikul võtsime Aivsiga kursi Nõmme spordikeskusesse, et 10:00 kenasti kohal olla. Ilm oli üsna jahe. Jõudsime pool tundi varem ja meil oli aega seal natuke ringi vaadata. Basseinides oli vesi imelikult rohelist värvi, nähtavus vaevalt meeter. Äkki mingid vetikapoisid? Mõh… Vee temperatuuriks näitas infotabloo 23 kraadi. Need välibasseinid pidavat olema ainukesed eestis mis toituvad allika veest. Noh jah…
Saabus Jass (meie instruktor). Selgus, et peale minu ja Aivsi on veel kolm tüdrukut- mereväe tibi kelle tööks oli vist sonari taga istumine, hambaarst, ja üks verinoor kooliplika kes alles seitsmendas klassis käib. Kahel viimasel oli juba varasem kogemus proovisukeldumise näol olemas. Täitsa lahedad tibid.
Rohelist vett nähes tegi ka Jass krimpsus nägu ja arvas, et parem täna kogu teooria ära teha ja homme on siis Maardu karjääris nö. basseinitunnid. Seal pidi praegu hea nähtavus olema ja üldse loomulikum keskkond mis mulle ka rohkem mokkamööda on. Vähemalt on midagi vaadata, mitte kuskil basseinis mosaiigiruute lugeda. Heh.
Okupeerisime kalgi südamerahuga kohaliku välikohviku kaks lauda mille peale kohviku omanik virila näoilme manas ja teatas, et temal tulevad siia kliendid. Aga kes kurat siis meie oleme? Meil nagu asi eelnevalt kokku lepitud millest tema loomulikult polnud midagi kuulnud. Enivei sai see asi siiski lahendatud.
Väike “minu nimi on see ja see” tseremoonia ja vajalikesse kohtadesse mõned “olen kõigega nõus” autogrammid, seejärel jagati laiali teooria materjal ning oligi aeg kursusega pihta hakata.
Õppetöö toimus väga vabas ning meeldivas õhkkonnas. Istusime ja kuulasime Jassi juttu, tegime vajalikke märkmeid ja üritasime võimalikult palju kõrvataha jätta. Helged pead, nagu me olime. Aegajalt oli teadmiste kontroll väikese testi näol (10 küsimust), et kuidas asjadest aru oleme saanud ja koivasirutamise paus. Üldiselt polnud midagi keerulist sinnamaani kuni jõudsime sukeldumistabelini (RDP – Recreational Dive Planner). RDP on sihukene vajalik tabel mille järgi on hea oma sukeldumisi planeerida- määrata pinnaintervalle jne… Minul jooksis juhe algul igatahes kokku. :) Peab veel seda asja uurima. Tegelikult praktikas teeb kogu selle töö ära sukeldumiskompuuter. Asendamatu abimees.
Päev lõppes ja koos sellega ka teoreetiline osa kokkuvõtva tunnikontrolliga. Minul oli viiekümnest küsimusest neli viga. Kuramuse imelikud küsimused olid mõned, võttis ikka aega enne kui nendest aru sai. Autokool tuli meelde. :) Koju jõudsin 19:15
Homme hommikul siis Maardusse mulistama :)
Saabus Jass (meie instruktor). Selgus, et peale minu ja Aivsi on veel kolm tüdrukut- mereväe tibi kelle tööks oli vist sonari taga istumine, hambaarst, ja üks verinoor kooliplika kes alles seitsmendas klassis käib. Kahel viimasel oli juba varasem kogemus proovisukeldumise näol olemas. Täitsa lahedad tibid.
Rohelist vett nähes tegi ka Jass krimpsus nägu ja arvas, et parem täna kogu teooria ära teha ja homme on siis Maardu karjääris nö. basseinitunnid. Seal pidi praegu hea nähtavus olema ja üldse loomulikum keskkond mis mulle ka rohkem mokkamööda on. Vähemalt on midagi vaadata, mitte kuskil basseinis mosaiigiruute lugeda. Heh.
Okupeerisime kalgi südamerahuga kohaliku välikohviku kaks lauda mille peale kohviku omanik virila näoilme manas ja teatas, et temal tulevad siia kliendid. Aga kes kurat siis meie oleme? Meil nagu asi eelnevalt kokku lepitud millest tema loomulikult polnud midagi kuulnud. Enivei sai see asi siiski lahendatud.
Väike “minu nimi on see ja see” tseremoonia ja vajalikesse kohtadesse mõned “olen kõigega nõus” autogrammid, seejärel jagati laiali teooria materjal ning oligi aeg kursusega pihta hakata.
Õppetöö toimus väga vabas ning meeldivas õhkkonnas. Istusime ja kuulasime Jassi juttu, tegime vajalikke märkmeid ja üritasime võimalikult palju kõrvataha jätta. Helged pead, nagu me olime. Aegajalt oli teadmiste kontroll väikese testi näol (10 küsimust), et kuidas asjadest aru oleme saanud ja koivasirutamise paus. Üldiselt polnud midagi keerulist sinnamaani kuni jõudsime sukeldumistabelini (RDP – Recreational Dive Planner). RDP on sihukene vajalik tabel mille järgi on hea oma sukeldumisi planeerida- määrata pinnaintervalle jne… Minul jooksis juhe algul igatahes kokku. :) Peab veel seda asja uurima. Tegelikult praktikas teeb kogu selle töö ära sukeldumiskompuuter. Asendamatu abimees.
Päev lõppes ja koos sellega ka teoreetiline osa kokkuvõtva tunnikontrolliga. Minul oli viiekümnest küsimusest neli viga. Kuramuse imelikud küsimused olid mõned, võttis ikka aega enne kui nendest aru sai. Autokool tuli meelde. :) Koju jõudsin 19:15
Homme hommikul siis Maardusse mulistama :)
teisipäev, 21. august 2007
Külmapoiss kõrvas
Eile käisime kuskil Maidla kandis vanas karjääris või kalakasvanduses (mis ta nüüd oligi) snorgeldamas. Aivs koos poisiga, Lauri, Martti ja Kadi. Aivsil mask, minul toru. Korda mööda heakene küll. :) Martti ja Kadi passisid kaldal, ütlesid, et liiga märg on. Möhöh…
Sügavust pole seal ollagi, ilmselt üle 2m ei küündi. See eest oli nähtavus küllalt hea, nii 4-5m kanti. Ahvenapoisse oli päris palju. Mingi tüüp käis harpuuniga all, sai ainult ühe juraka. Hmh? Kaua ma ei saanud sulistada kuna mu parem kõrv on vist külma saanud ja tuikas väheke. Keerasin küll tropid kuid ikkagi… Pärast nosisime tublid punnsuutäied arbuusi. Oeh…
Sügavust pole seal ollagi, ilmselt üle 2m ei küündi. See eest oli nähtavus küllalt hea, nii 4-5m kanti. Ahvenapoisse oli päris palju. Mingi tüüp käis harpuuniga all, sai ainult ühe juraka. Hmh? Kaua ma ei saanud sulistada kuna mu parem kõrv on vist külma saanud ja tuikas väheke. Keerasin küll tropid kuid ikkagi… Pärast nosisime tublid punnsuutäied arbuusi. Oeh…
kolmapäev, 15. august 2007
Linnud, raisk…
Viimasel ajal on meie teedele ilmunud uut sorti kamikazed. Väikesed linnud, kes passivad ja ootavad tee ääres oksa peal kuni mõni auto paraja kiirusega piisavalt lähedale jõuab ja siis- äkksööst. Vägisi jääb mulje, et neil toimub omavahel teatavat sorti mõõduvõtt kes suudab tiivaga auto esilaternat puudutada ise seejuures terveks jäädes. Hmm… Enesetapja eri. Vaesed autojuhid kes siis õigel ajal piduripedaali üles ei leia.
Jääb üle ainult loota, et sedalaadi ekstreemi ei hakka harrastama näiteks pardid või kajakad. :)
Jääb üle ainult loota, et sedalaadi ekstreemi ei hakka harrastama näiteks pardid või kajakad. :)
pühapäev, 12. august 2007
Reis päikeseloojangusse
Sai käidud lõunapool. Meenikunno raba ääres. Päikeseloojangu metsamaja oli meie päralt terve nädalavahetuse. 8 inimest, telksaun ja terve hunnik tavaari. Kuradi ilus koht on. Männimets, värske õhk, ei mingit tsivilisatsiooni, mida sa hing veel oskad tahta. Ümberringi üüratud marjakogused, istud pehmele samblale kui ema sülle ja ajad mustikaid ja jõhvikaid lausa mõlema kamaluga suhu. Argipäeva sahmerdamised on seal kerged ununema. Vähemalt miljon närvirakku jäid seekord alles… :) Maja verandalt avaneb super vaade kogu rabale. Eriti võtab hinge kinni siis kui päike loojub raba taha. Sellist värki igal pool ei näe. Püha rahu valdab igaüht kes sinna satub… Tagasihoidlikult öeldes olen mina sinna varemgi üsna mitu korda sattunud kuid kuni selle korrani pigem põgusalt.
Kohalesõit kulges leebelt öeldes lausa piinarikkalt sest temp. näitas 30 kraadi, kont autol ei toiminud, pea igal eesti maanteel käib remont ja “viiemehi” kes arvavad, et 70km/h on juba kihutamine oli kõik kohad täis. Bronn sai tehtud juba aegsasti mitu nädalat varem. Pakkisime kogu kupatuse lahti ning panime telksauna püsti. Kerise kivid leidsime üsna sealt samast. Tavaliselt õigete kivide leidmine suvalisel ajal ja suvalisest kohast on pehmelt öeldes keeruline. Ilmadega meil seekord vedas.
Väike grill tehtud, keris lõkkesse kuumenema vinnatud jäime päikeseloojangut ootama. Varsti vajuski päike metsaviiruni ja meie muudkui andsime fotokatele valu… Igaüks proovis kõige paremat kaadrit saada. Selleks ajaks kui päike oma viimaseid kiiri näitas oli saun ka juba valmis. Keset metsa, kuskil telgis leili visata ning seejärel jooksuga rabajärve karata nii, et aurujutt taga on ikka hoopis teine tera. Õlu maitseb ka hoopis teistmoodi.
Vahepeal jõudsid Lauri ja Margus kohale. See õhtu mööduski enamjaolt saunas käimisega ja lõkkejuttudega, sinna juurde veel hea rumm. Meie Ermoga otsustasime väljas magada, lõkke kõrval. Arutasime ilmaasju ja vaatasime tähti, tol ööl sadas neid palju. Aegajalt oli kuulda sookure kisa.
***
Ärkasin umbes üheksa paiku. Päike siras juba kõrgel. Eelmine õhtu tegime plaani, et äratus on 04:00 ja läheme varahommikust raba vaatama. Plaaniks see aga jäigi, ju oli uni magus. Hommikukohv ja kerge eine. Paar tundi niisama vedelemist.
Lähedal asub veel kaks järve- Mustjärv ja Valgjärv. Valgjärve äärde me Lauri, Jaanuse ja Margusega suundusimegi. Võtsin Ermo maski ja Põlvast sebitud mingi odava snorkli ühes. Tahtsin kohaliku veeoluga tutvust teha. Ermo ja Krissu läksid raba avastama.
Järv on väga hea nähtavusega. Põhi on kaetud ühtlase, tiheda taimestikuga. Suurim sügavus 11,7m. Snorgeldasin mööda kalda äärt päris pikalt. Nähtavust nii 8m. Otsisin kalu. Domineeris haug, st. muid liike ei kohanud. Eriti kift oli jälgida üht oma 3-4 kilost isendit, kes põhjataimede vahel maiesteetlikult patseeris. Soomused sätendasid justkui pärlid. Hõljusin ta kohal nagu vaim. Aegajalt keeras ta oma juraka kere külili ja jõllitas mind oma suure silmaga. Lõpuks tüdines minust ära ja tegi minekut. Ju ma siis ei pakkunud talle sellist huvi nagu tema mulle. :) Huvitav, et vee all tunduvad kõik kalad rohelised. Ühest kaldasopist leidsin terve hunniku palke, ilmselt kunagise paadisilla jäänused vms. Nägin veel lante ja tamiilipuntraid, mis kalamehed järvepõhja olid jätnud.
Kuramuse snorkel, sindrinahk oli ebamugav. No see ju lastele mõeldud. Kust sa ikka nii kiiruga seda õiget leiad. :) Asja ajas siiski ära. Paar korda proovisin sellega sukelduda ka ja kui pinnale tulin siis tuli torust vesi välja puhuda. Algul tõmbasin paar korralikku sõõmu vett kurku, kuid mõned korrad katsetamist ja asi tip-top.
Samal ajal oli Antslas hauka laat. Läksime seda ka kaema. Ints jäi maja valvama. Laat nagu laat ikka. Veetsime seal mõne tunnikese. Rohkem ei viitsinud, sõitsime tagasi. Õhtu möödus suurelt osalt samamoodi nagu eelminegi, ainult rahvast tuli juurde (Ermo sõber ja mingi tibi). Minul kippus kange uni peale. Ega ma kaua ei viitsinud tiksuda, vajusin koikule ära.
***
Hommikul oli sitt üles tõusta teadmisega, et tuleb hakata vaikselt minekule sättima. 12:00 pidime maja järgmistele tulijatele vabastama. Asjad koos läksime veelkord Valgjärve äärde. Toru suhu ja uuesti vette. Pärast jalutasime Ermoga järvele tiiru peale. Koduteel käisime korraks Ermo sõbra juurest läbi. Tal oli kaks väikest taksi kutsikat. Väikesed päntajalad va röövlid, nii kui fotokat nägid hakkasid kohe hullult poseerima. Lahe! :) Tegime kerge eine enne pikka sõitu.
Sinna ma tagasi lähen, kindel mis kindel. Järgmine kord ilmselt talvel.
Kohalesõit kulges leebelt öeldes lausa piinarikkalt sest temp. näitas 30 kraadi, kont autol ei toiminud, pea igal eesti maanteel käib remont ja “viiemehi” kes arvavad, et 70km/h on juba kihutamine oli kõik kohad täis. Bronn sai tehtud juba aegsasti mitu nädalat varem. Pakkisime kogu kupatuse lahti ning panime telksauna püsti. Kerise kivid leidsime üsna sealt samast. Tavaliselt õigete kivide leidmine suvalisel ajal ja suvalisest kohast on pehmelt öeldes keeruline. Ilmadega meil seekord vedas.
Väike grill tehtud, keris lõkkesse kuumenema vinnatud jäime päikeseloojangut ootama. Varsti vajuski päike metsaviiruni ja meie muudkui andsime fotokatele valu… Igaüks proovis kõige paremat kaadrit saada. Selleks ajaks kui päike oma viimaseid kiiri näitas oli saun ka juba valmis. Keset metsa, kuskil telgis leili visata ning seejärel jooksuga rabajärve karata nii, et aurujutt taga on ikka hoopis teine tera. Õlu maitseb ka hoopis teistmoodi.
Vahepeal jõudsid Lauri ja Margus kohale. See õhtu mööduski enamjaolt saunas käimisega ja lõkkejuttudega, sinna juurde veel hea rumm. Meie Ermoga otsustasime väljas magada, lõkke kõrval. Arutasime ilmaasju ja vaatasime tähti, tol ööl sadas neid palju. Aegajalt oli kuulda sookure kisa.
***
Ärkasin umbes üheksa paiku. Päike siras juba kõrgel. Eelmine õhtu tegime plaani, et äratus on 04:00 ja läheme varahommikust raba vaatama. Plaaniks see aga jäigi, ju oli uni magus. Hommikukohv ja kerge eine. Paar tundi niisama vedelemist.
Lähedal asub veel kaks järve- Mustjärv ja Valgjärv. Valgjärve äärde me Lauri, Jaanuse ja Margusega suundusimegi. Võtsin Ermo maski ja Põlvast sebitud mingi odava snorkli ühes. Tahtsin kohaliku veeoluga tutvust teha. Ermo ja Krissu läksid raba avastama.
Järv on väga hea nähtavusega. Põhi on kaetud ühtlase, tiheda taimestikuga. Suurim sügavus 11,7m. Snorgeldasin mööda kalda äärt päris pikalt. Nähtavust nii 8m. Otsisin kalu. Domineeris haug, st. muid liike ei kohanud. Eriti kift oli jälgida üht oma 3-4 kilost isendit, kes põhjataimede vahel maiesteetlikult patseeris. Soomused sätendasid justkui pärlid. Hõljusin ta kohal nagu vaim. Aegajalt keeras ta oma juraka kere külili ja jõllitas mind oma suure silmaga. Lõpuks tüdines minust ära ja tegi minekut. Ju ma siis ei pakkunud talle sellist huvi nagu tema mulle. :) Huvitav, et vee all tunduvad kõik kalad rohelised. Ühest kaldasopist leidsin terve hunniku palke, ilmselt kunagise paadisilla jäänused vms. Nägin veel lante ja tamiilipuntraid, mis kalamehed järvepõhja olid jätnud.
Kuramuse snorkel, sindrinahk oli ebamugav. No see ju lastele mõeldud. Kust sa ikka nii kiiruga seda õiget leiad. :) Asja ajas siiski ära. Paar korda proovisin sellega sukelduda ka ja kui pinnale tulin siis tuli torust vesi välja puhuda. Algul tõmbasin paar korralikku sõõmu vett kurku, kuid mõned korrad katsetamist ja asi tip-top.
Samal ajal oli Antslas hauka laat. Läksime seda ka kaema. Ints jäi maja valvama. Laat nagu laat ikka. Veetsime seal mõne tunnikese. Rohkem ei viitsinud, sõitsime tagasi. Õhtu möödus suurelt osalt samamoodi nagu eelminegi, ainult rahvast tuli juurde (Ermo sõber ja mingi tibi). Minul kippus kange uni peale. Ega ma kaua ei viitsinud tiksuda, vajusin koikule ära.
***
Hommikul oli sitt üles tõusta teadmisega, et tuleb hakata vaikselt minekule sättima. 12:00 pidime maja järgmistele tulijatele vabastama. Asjad koos läksime veelkord Valgjärve äärde. Toru suhu ja uuesti vette. Pärast jalutasime Ermoga järvele tiiru peale. Koduteel käisime korraks Ermo sõbra juurest läbi. Tal oli kaks väikest taksi kutsikat. Väikesed päntajalad va röövlid, nii kui fotokat nägid hakkasid kohe hullult poseerima. Lahe! :) Tegime kerge eine enne pikka sõitu.
Sinna ma tagasi lähen, kindel mis kindel. Järgmine kord ilmselt talvel.
esmaspäev, 6. august 2007
Delfiinid mängivad – torm tuleb
Leidsin interneti avarustest päris huvitava jutu delfiinide kohta. Kirjatükk ise on ammusest ajast, 1965a. kui ma ei eksi.
Delfiinid mängivad – torm tuleb. Nii ütlevad Musta mere kalurid, kui näevad neid vaalaliste sugukonda kuuluvaid mereloomi veest välja hüppamas. Tõepoolest, delfiinide tormiennustus läheb alati täide.
Laeva tekil seistes võib tihti näha, kuidas delfiinid, kolme – neljakaupa rivis, laevast mööda kihutavad. Nad armastavad ujuda parvedena. Tore on vaadata, kui terve parv teeb üheaegselt pöördeid, nagu oleksid loomad omavahel kokku leppinud. Nad arendavad vee all suurt kiirust (50 – 60 km/h) ja hüppavad siis, nagu käskluse peale, vett kõrgele pritsides lainetest välja. Lennanud õhus mitu meetrit, langevad nad tugeva sulpsatusega merre tagasi. Hämmastud nende ilusast kehakujust ja lihaste jõust. Mõistad, et meri on delfiinidele sobiv kodu.
Miks sobiv? Delfiinide esivanemad olid ju kuivamaaloomad, neljajalgsed imetajad. Neile oli vesi elupaigana kõlbmatu. Ent mingil põhjusel läksid nad ometi maismaalt vette elama. Teadlased oletavad, et selleks põhjuseks oli toidu vähesus maal ja küllus vees. Leidnud toitu esialgu kaldalähedasest merest, harjusid delfiinid veega ja vähehaaval usaldasid toidu järele minna juba kaugemale merre. Niimoodi nad järk – järgult nagu rebisid end maast lahti ja omandasid lõpuks võime elada vees. Delfiinide esivanemail tekkisid esijalgade asemele loivad, tagajalad, mis olid vees liikumisel tülinaks, kadusid täiesti. Arenes lai labataoline saba. Saba on delfiinidele nüüd nagu võimsaks mootoriks, mis võimaldab neil kiiresti ujuda. Kuid ujumiskiirust ei saa seletada ainult laia sabaga, vaid ka ideaalselt voolujoonelise kehakujuga.
Bioonikud, kes uurivad loomade elutegevust, tegid veel ühe huvitava avastuse. Suurt ujumiskiirust võimaldab delfiinidel ka nende eriomadustega nahk. Uurimine näitas, et delfiininahk on üsna paks, vetruv ja lainetab vastavalt veesurvele. Delfiininahk ei lähe märjaks, vaid nagu tõukab endast vett eemale. Seda põhjustab erilistest näärmetest tulev nõre, mis katab delfiini üleni. Need kaks eriomadust – naha kuivus ja naha lainekujuline liikuvus – kaotavad ujumisel keha ja vee hõõrdumise peaaegu täielikult. Niisamuti ei teki ujumiskiirust pidurdavaid veepööriseid.
Delfiinid kaotasid alatiseks sideme kuiva maaga, kuid jäid siiski imetajateks loomadeks. Nad on soojaverelised, hingavad kopsudega, ja pärast poegade sündimist imetavad emadelfiinid neid pool aastat. Delfiinid elunevad kõikides ookeanides Arktikast kuni Antarktikani ja asustavad kõiki meresid, mis on ookeaniga ühenduses. Mõned delfiiniliigid elunevad jõgedes: Lõuna – Ameerikas Amazonases, Indias Gangese ja Hiina Jangtse jões. Teadlased loendavad maakeral üle 70 delfiiniliigi. Üksikud neist liikidest on väikesearvulised, teised, suuremaarvulised, kogunevad tohututeks parvedeks. Mõnikord on ühes parves 15 000 – 20 000 delfiini.
Kuidas delfiinid ja vaalad teavad, et torm läheneb? Miks nad tormi eel ranna lähedalt avamerele ujuvad ja tavalisest sagedamini veest välja hüppavad? Seda ei osatud kaua seletada. Alles 30 aastat tagasi avastas akadeemik V. Shuleikin nähtuse, mille nimetas “mere hääleks”. Kõva tuulega, kui õhk tormab üle laineharjade, tekib infraheli. See niivõrd madalatooniline heli, et inimene teda ei kuule, levib merepinnal tohutu kiirusega. Mõnedel mereloomadel on võime infraheli vastu võtta kui tormi hoiatust. Tormiga on elusolendeil madalas vees hädaohtlik viibida. Tugevad lained võivad neid kaldale paisata või vastu kive surnuks lüüa.
Võib oletada, et infraheli ärritab delfiine ja sunnib neid kaldast eemale, avamerele ujuma. Või on infraheli tajuda niivõrd ebameeldiv, et delfiinid, püüdes sellest vabaneda, hüppavad veest välja? See on ainult oletus. Võib – olla hüppavad nad veest välja hoopis teisel põhjusel, näiteks sellepärast, et neile on omane mängimine. Mõned teadlased väidavad, et loom mängib ainult siis, kui ta on noor. Miks delfiinid mängivad ka täiskasvanult? Selles küsimuses ei ole veel selgusele jõutud.
Põhja – Ameerikas Florida okeanaariumis (suured basseinid, kuhu uurimise eesmärgil on kogutud mitmesuguseid mereloomi) elunevad delfiinid on õpetatud korvpalli mängima. Delfiinid heidavad täpselt palli vee kohale pandud korvirõngasse. Nad täidavad dresseerija käske virtuooslikult. Mingi triki sooritanud delfiinile antakse tasu – väike kala. Kui dresseerija seda ei anna, ujub solvunud delfiin piki basseini äärt, tehes häält, mis sarnaneb torisemisega.
Delfiinid hüppavad paberiga kaetud võrust läbi, tirivad nööri, heisates nii lipu basseini kohale lehvima või helistades kella. Nad on suutelised ka mikrofoni ees duetti laulma. Kuigi meie mõiste järgi meloodia puudub, võib delfiinide häält pidada siiski lauluhääleks.
On tehtud kindlaks, et paljudel mereloomadel on oma kõnekeel ning nad räägivad üksteisega. Seega kõnekäänd “tumm nagu kala” ei pea paika. Iga kalaliik omab erinevat keelt, mis on arusaamatu teist liiki kaladele. Näiteks heeringas, kes vidistab nagu varblane, ei oska vestelda tursaga. Ka igal delfiiniliigil on oma erinev väljendusviis ja kõnekeel.
Delfiinid näevad halvasti, kuid kuulmine on neil hästi arenenud. Nad võtavad vastu helilaineid nii kuulmisorganite kui ka kogu kehaga, eriti pea ülaosaga. Vee all kostvate paljude helide hulgast eraldab delfiin just selle hääle, mis neile vajalik. Seetõttu võivad nad eksimatult tabada toitu, leida väljapääsutee püünistest ja ujuda ka sogases vees või öösel täielikus pimeduses. Katseks lasti delfiini asupaigast küllalt kaugel vette kala. Silmapilkselt kuulis delfiin kala tekitatud häält ja sööstis saaki tabama. Kui lasti vette teine kala, keda delfiinid ei söö, ei pööranud delfiin sellele mingit tähelepanu.
Saagi küttimisel ja ka mingi häire korral annavad delfiinid üksteisele vilistamisega märku. Ka emadelfiinid vilistavad oma imikuealistele poegadele. Delfiinide hääl on vahel nii kõrge tooniga, et inimese kõrv seda ei taju. Need on ultrahelid. Zooloog A. Tomilin täheldas, et Mustas meres elunevad delfiinid tekitavad oma hingamisavadega helisid, mis meenutavad pardi prääksumist, kassi näugumist, konna krooksumist. Püünistesse sattunud delfiinid toovad kuuldavale piuksuvaid helisid, mis kostavad isegi püügilaevale.
Ameerika arstiteaduse doktor J. Lely kinnitab, et inimene võib õppida deshifreerima delfiinide helisignaale. Mõistes, mida üks või teine signaal tähendab, saab vastavaid helisid tekitada erilise aparaadiga. Nii oleks võimalik delfiiniga vestelda. J. Lely teeb järelduse: “Saabub aeg, mil inimene esitab delfiinile küsimusi ja võib viimaselt vastuseid saada…”
Kas ei tundu J. Lely väide fantastilisena? Kuid eespool märgitud järeldusele tuli teadlane mitte ainult lihtsate vaatlustega, vaid ka delfiini närvisüsteemi uurimisega. Delfiini peaaju kaalub 1750 grammi, inimesel 1450 grammi. Kui võrrelda peaaju kaalu keha pikkusega, on tulemus järgmine: inimesel tuleb keha iga 25 sentimeetri kohta 197 grammi aju, delfiinil 165 grammi. Seega vahe on 32 grammi. Ent siiski on delfiini aju kaal inimese aju kaalule märksa lähemal kui mistahes teisel loomal.
Kuigi delfiinidel häälepaelad puuduvad, võivad nad oma hingamisavadega inimese häält järele aimata ja matkida isegi inimese hääletooni erinevusi. Delfiinid võivad korrata ka üksikuid sõnu ja isegi terveid lauseid. J. Lely ja tema kaastöötajad on korduvalt kuulnud, kuidas delfiin kordas inimese sõnu, kuigi hääldamise selgus jättis väga palju soovida.
Delfiinidel on tugevasti arenenud vastastikuse abistamise instinkt. Huvitavat juhtumit kirjeldab J. Lely. Kord lasti okeanaariumisse haigestunud delfiin. Kohe tõi ta kuuldavale üksteisele järgnevaid vilesid – appikutsesignaali. Kõik basseinis asuvad delfiinid lausa sööstsid haige juurde ja tõstsid tema pea veepinnale. Haige loom hingas õhku ja seejärel sukeldus vee alla. Teised delfiinid eemaldusid. Hüdrofoon (seadis, mida kasutatakse vee all erinevate helide vastuvõtmiseks) registreeris terve hulga kõige erinevamaid helisid: siristamist, prääksumist, urisemist. Tundus, nagu vahetaksid delfiinid toimunu kohta muljeid. Varsti vilistas haige jälle. Uuesti sööstsid delfiinid oma kaaslasele appi ja tõstsid tema pea veepinnale.
Delfiini käitumist ei juhi mõistus. Kõik, mis ta teeb, on tingitud välisärritusest ja juba sündides kaasnenud refleksidest. Kariibi merel oli 1959. aasta juunis õnnetus: väikesel laeval “Rio Ataro” lõhkes katel. Laev vajus põhja. Inimesed klammerdusid laeva küljest murdunud plankudele ja püüdsid niikaua tormisel merel vastu pidada, kuni abi saabus. Saabus aga uus ja hirmsam hädaoht: inimesi hakkasid piirama haid. Ent äkki juhtus midagi ootamatut: suur parv delfiine sööstis haisid ründama. Selleks ajaks, kui merehädalised neid päästma tulnud laevale ronisid, olid delfiinid tõrjunud haid kaugele merele.
On teada, et haid tungivad noortele delfiinidele kallale. Ilmselt oma poegade kaitseks ründasidki delfiinid haisid, päästes nii ka inimesed ohtlike merekiskjate käest.
Sageli levitatakse kuuldusi, nagu oleks delfiin tunginud kallale meres suplevaile inimestele ja viimaseid raskesti haavanud. Niisugused jutud on valed. Siiani ei ole teada ühtki juhtumit, kus delfiinid oleksid inimesi rünnanud. Küll on aga teada arvukaid näiteid, kus delfiinid suhtuvad inimesse sõbralikult ja on inimesi isegi uppumast päästnud.
Mõned aastad tagasi läks Austraalia rannikul ümber jaht. Kaks meest olid uppumisohus. Ümberringi mängisid delfiinid. Korraga tõstis üks delfiin vees rabeleva mehe oma seljale ja ujus temaga rannaäärsesse madalasse vette. Niisamuti päästis teine delfiin teise mehe. Räägitakse ka delfiinidest, kes on nagu lootsid laevu saartevahelistest ohtlikest karidest mööda juhtinud. Miks need mereloomad nii käituvad, on selgusetu.
Madalas rannavees mängivad delfiinid meeleldi lastega. Nad ujuvad laste ümber ja neil ei ole midagi selle vastu, kui mõni põngerjas nende seljas ratsutab. Lapsed võivad delfiini seljauimest kinni hoides loomadega kaasa ujuda. Kuid vallatushoos võib delfiin mõnikord lastele haiget teha. Loom ei oska ju oma jõudu talitseda ning ei tea, et inimene on temast nõrgema kehaehitusega ja vees hoopis mannetu.
Delfiinide elust ja käitumisest teatakse veel väga vähe. Teadlastel tuleb palju uurida, enne kui nad avastavad selle omapärase merelooma kõik omadused ning iseärasused.
Delfiinid mängivad – torm tuleb. Nii ütlevad Musta mere kalurid, kui näevad neid vaalaliste sugukonda kuuluvaid mereloomi veest välja hüppamas. Tõepoolest, delfiinide tormiennustus läheb alati täide.
Laeva tekil seistes võib tihti näha, kuidas delfiinid, kolme – neljakaupa rivis, laevast mööda kihutavad. Nad armastavad ujuda parvedena. Tore on vaadata, kui terve parv teeb üheaegselt pöördeid, nagu oleksid loomad omavahel kokku leppinud. Nad arendavad vee all suurt kiirust (50 – 60 km/h) ja hüppavad siis, nagu käskluse peale, vett kõrgele pritsides lainetest välja. Lennanud õhus mitu meetrit, langevad nad tugeva sulpsatusega merre tagasi. Hämmastud nende ilusast kehakujust ja lihaste jõust. Mõistad, et meri on delfiinidele sobiv kodu.
Miks sobiv? Delfiinide esivanemad olid ju kuivamaaloomad, neljajalgsed imetajad. Neile oli vesi elupaigana kõlbmatu. Ent mingil põhjusel läksid nad ometi maismaalt vette elama. Teadlased oletavad, et selleks põhjuseks oli toidu vähesus maal ja küllus vees. Leidnud toitu esialgu kaldalähedasest merest, harjusid delfiinid veega ja vähehaaval usaldasid toidu järele minna juba kaugemale merre. Niimoodi nad järk – järgult nagu rebisid end maast lahti ja omandasid lõpuks võime elada vees. Delfiinide esivanemail tekkisid esijalgade asemele loivad, tagajalad, mis olid vees liikumisel tülinaks, kadusid täiesti. Arenes lai labataoline saba. Saba on delfiinidele nüüd nagu võimsaks mootoriks, mis võimaldab neil kiiresti ujuda. Kuid ujumiskiirust ei saa seletada ainult laia sabaga, vaid ka ideaalselt voolujoonelise kehakujuga.
Bioonikud, kes uurivad loomade elutegevust, tegid veel ühe huvitava avastuse. Suurt ujumiskiirust võimaldab delfiinidel ka nende eriomadustega nahk. Uurimine näitas, et delfiininahk on üsna paks, vetruv ja lainetab vastavalt veesurvele. Delfiininahk ei lähe märjaks, vaid nagu tõukab endast vett eemale. Seda põhjustab erilistest näärmetest tulev nõre, mis katab delfiini üleni. Need kaks eriomadust – naha kuivus ja naha lainekujuline liikuvus – kaotavad ujumisel keha ja vee hõõrdumise peaaegu täielikult. Niisamuti ei teki ujumiskiirust pidurdavaid veepööriseid.
Delfiinid kaotasid alatiseks sideme kuiva maaga, kuid jäid siiski imetajateks loomadeks. Nad on soojaverelised, hingavad kopsudega, ja pärast poegade sündimist imetavad emadelfiinid neid pool aastat. Delfiinid elunevad kõikides ookeanides Arktikast kuni Antarktikani ja asustavad kõiki meresid, mis on ookeaniga ühenduses. Mõned delfiiniliigid elunevad jõgedes: Lõuna – Ameerikas Amazonases, Indias Gangese ja Hiina Jangtse jões. Teadlased loendavad maakeral üle 70 delfiiniliigi. Üksikud neist liikidest on väikesearvulised, teised, suuremaarvulised, kogunevad tohututeks parvedeks. Mõnikord on ühes parves 15 000 – 20 000 delfiini.
Kuidas delfiinid ja vaalad teavad, et torm läheneb? Miks nad tormi eel ranna lähedalt avamerele ujuvad ja tavalisest sagedamini veest välja hüppavad? Seda ei osatud kaua seletada. Alles 30 aastat tagasi avastas akadeemik V. Shuleikin nähtuse, mille nimetas “mere hääleks”. Kõva tuulega, kui õhk tormab üle laineharjade, tekib infraheli. See niivõrd madalatooniline heli, et inimene teda ei kuule, levib merepinnal tohutu kiirusega. Mõnedel mereloomadel on võime infraheli vastu võtta kui tormi hoiatust. Tormiga on elusolendeil madalas vees hädaohtlik viibida. Tugevad lained võivad neid kaldale paisata või vastu kive surnuks lüüa.
Võib oletada, et infraheli ärritab delfiine ja sunnib neid kaldast eemale, avamerele ujuma. Või on infraheli tajuda niivõrd ebameeldiv, et delfiinid, püüdes sellest vabaneda, hüppavad veest välja? See on ainult oletus. Võib – olla hüppavad nad veest välja hoopis teisel põhjusel, näiteks sellepärast, et neile on omane mängimine. Mõned teadlased väidavad, et loom mängib ainult siis, kui ta on noor. Miks delfiinid mängivad ka täiskasvanult? Selles küsimuses ei ole veel selgusele jõutud.
Põhja – Ameerikas Florida okeanaariumis (suured basseinid, kuhu uurimise eesmärgil on kogutud mitmesuguseid mereloomi) elunevad delfiinid on õpetatud korvpalli mängima. Delfiinid heidavad täpselt palli vee kohale pandud korvirõngasse. Nad täidavad dresseerija käske virtuooslikult. Mingi triki sooritanud delfiinile antakse tasu – väike kala. Kui dresseerija seda ei anna, ujub solvunud delfiin piki basseini äärt, tehes häält, mis sarnaneb torisemisega.
Delfiinid hüppavad paberiga kaetud võrust läbi, tirivad nööri, heisates nii lipu basseini kohale lehvima või helistades kella. Nad on suutelised ka mikrofoni ees duetti laulma. Kuigi meie mõiste järgi meloodia puudub, võib delfiinide häält pidada siiski lauluhääleks.
On tehtud kindlaks, et paljudel mereloomadel on oma kõnekeel ning nad räägivad üksteisega. Seega kõnekäänd “tumm nagu kala” ei pea paika. Iga kalaliik omab erinevat keelt, mis on arusaamatu teist liiki kaladele. Näiteks heeringas, kes vidistab nagu varblane, ei oska vestelda tursaga. Ka igal delfiiniliigil on oma erinev väljendusviis ja kõnekeel.
Delfiinid näevad halvasti, kuid kuulmine on neil hästi arenenud. Nad võtavad vastu helilaineid nii kuulmisorganite kui ka kogu kehaga, eriti pea ülaosaga. Vee all kostvate paljude helide hulgast eraldab delfiin just selle hääle, mis neile vajalik. Seetõttu võivad nad eksimatult tabada toitu, leida väljapääsutee püünistest ja ujuda ka sogases vees või öösel täielikus pimeduses. Katseks lasti delfiini asupaigast küllalt kaugel vette kala. Silmapilkselt kuulis delfiin kala tekitatud häält ja sööstis saaki tabama. Kui lasti vette teine kala, keda delfiinid ei söö, ei pööranud delfiin sellele mingit tähelepanu.
Saagi küttimisel ja ka mingi häire korral annavad delfiinid üksteisele vilistamisega märku. Ka emadelfiinid vilistavad oma imikuealistele poegadele. Delfiinide hääl on vahel nii kõrge tooniga, et inimese kõrv seda ei taju. Need on ultrahelid. Zooloog A. Tomilin täheldas, et Mustas meres elunevad delfiinid tekitavad oma hingamisavadega helisid, mis meenutavad pardi prääksumist, kassi näugumist, konna krooksumist. Püünistesse sattunud delfiinid toovad kuuldavale piuksuvaid helisid, mis kostavad isegi püügilaevale.
Ameerika arstiteaduse doktor J. Lely kinnitab, et inimene võib õppida deshifreerima delfiinide helisignaale. Mõistes, mida üks või teine signaal tähendab, saab vastavaid helisid tekitada erilise aparaadiga. Nii oleks võimalik delfiiniga vestelda. J. Lely teeb järelduse: “Saabub aeg, mil inimene esitab delfiinile küsimusi ja võib viimaselt vastuseid saada…”
Kas ei tundu J. Lely väide fantastilisena? Kuid eespool märgitud järeldusele tuli teadlane mitte ainult lihtsate vaatlustega, vaid ka delfiini närvisüsteemi uurimisega. Delfiini peaaju kaalub 1750 grammi, inimesel 1450 grammi. Kui võrrelda peaaju kaalu keha pikkusega, on tulemus järgmine: inimesel tuleb keha iga 25 sentimeetri kohta 197 grammi aju, delfiinil 165 grammi. Seega vahe on 32 grammi. Ent siiski on delfiini aju kaal inimese aju kaalule märksa lähemal kui mistahes teisel loomal.
Kuigi delfiinidel häälepaelad puuduvad, võivad nad oma hingamisavadega inimese häält järele aimata ja matkida isegi inimese hääletooni erinevusi. Delfiinid võivad korrata ka üksikuid sõnu ja isegi terveid lauseid. J. Lely ja tema kaastöötajad on korduvalt kuulnud, kuidas delfiin kordas inimese sõnu, kuigi hääldamise selgus jättis väga palju soovida.
Delfiinidel on tugevasti arenenud vastastikuse abistamise instinkt. Huvitavat juhtumit kirjeldab J. Lely. Kord lasti okeanaariumisse haigestunud delfiin. Kohe tõi ta kuuldavale üksteisele järgnevaid vilesid – appikutsesignaali. Kõik basseinis asuvad delfiinid lausa sööstsid haige juurde ja tõstsid tema pea veepinnale. Haige loom hingas õhku ja seejärel sukeldus vee alla. Teised delfiinid eemaldusid. Hüdrofoon (seadis, mida kasutatakse vee all erinevate helide vastuvõtmiseks) registreeris terve hulga kõige erinevamaid helisid: siristamist, prääksumist, urisemist. Tundus, nagu vahetaksid delfiinid toimunu kohta muljeid. Varsti vilistas haige jälle. Uuesti sööstsid delfiinid oma kaaslasele appi ja tõstsid tema pea veepinnale.
Delfiini käitumist ei juhi mõistus. Kõik, mis ta teeb, on tingitud välisärritusest ja juba sündides kaasnenud refleksidest. Kariibi merel oli 1959. aasta juunis õnnetus: väikesel laeval “Rio Ataro” lõhkes katel. Laev vajus põhja. Inimesed klammerdusid laeva küljest murdunud plankudele ja püüdsid niikaua tormisel merel vastu pidada, kuni abi saabus. Saabus aga uus ja hirmsam hädaoht: inimesi hakkasid piirama haid. Ent äkki juhtus midagi ootamatut: suur parv delfiine sööstis haisid ründama. Selleks ajaks, kui merehädalised neid päästma tulnud laevale ronisid, olid delfiinid tõrjunud haid kaugele merele.
On teada, et haid tungivad noortele delfiinidele kallale. Ilmselt oma poegade kaitseks ründasidki delfiinid haisid, päästes nii ka inimesed ohtlike merekiskjate käest.
Sageli levitatakse kuuldusi, nagu oleks delfiin tunginud kallale meres suplevaile inimestele ja viimaseid raskesti haavanud. Niisugused jutud on valed. Siiani ei ole teada ühtki juhtumit, kus delfiinid oleksid inimesi rünnanud. Küll on aga teada arvukaid näiteid, kus delfiinid suhtuvad inimesse sõbralikult ja on inimesi isegi uppumast päästnud.
Mõned aastad tagasi läks Austraalia rannikul ümber jaht. Kaks meest olid uppumisohus. Ümberringi mängisid delfiinid. Korraga tõstis üks delfiin vees rabeleva mehe oma seljale ja ujus temaga rannaäärsesse madalasse vette. Niisamuti päästis teine delfiin teise mehe. Räägitakse ka delfiinidest, kes on nagu lootsid laevu saartevahelistest ohtlikest karidest mööda juhtinud. Miks need mereloomad nii käituvad, on selgusetu.
Madalas rannavees mängivad delfiinid meeleldi lastega. Nad ujuvad laste ümber ja neil ei ole midagi selle vastu, kui mõni põngerjas nende seljas ratsutab. Lapsed võivad delfiini seljauimest kinni hoides loomadega kaasa ujuda. Kuid vallatushoos võib delfiin mõnikord lastele haiget teha. Loom ei oska ju oma jõudu talitseda ning ei tea, et inimene on temast nõrgema kehaehitusega ja vees hoopis mannetu.
Delfiinide elust ja käitumisest teatakse veel väga vähe. Teadlastel tuleb palju uurida, enne kui nad avastavad selle omapärase merelooma kõik omadused ning iseärasused.
laupäev, 4. august 2007
Blue Hole – veealune põrgukatel
Külalised ja püsiasukad
Hea nähtavuse korral paistab paarkümmend meetrit sügavikku kaduvaid korallseinu. Tavasukeldujaist mõnevõrra enam tunnevad Blue Hole’i tehnilised sukeldujad, kes laskuvad üsna sügavale – 100 m ja enamgi veel. Omaette seltskonna moodustavad Blue Hole’i vaikivad püsielanikud – need, kes lebavad korallsilindri põhjas. Need on sukeldujad, kes on puuduliku varustuse ja/või piisavate kogemusteta läinud liiga sügavale. Saanud seal lämmastikunarkoosi ja kaotanud seetõttu reaalsustaju, on sellest tulenevalt teinud rea saatuslikke vigu, mille lõpptulemuseks on elutuna põhjatusse sügavikku vajumine. Hukkunuid tuleb ette kõikjal, aga Dhahabi Blue Hole’is on neid palju rohkem kui mujal.
Üks põhjus on 54 meetri sügavusel asuv ahvatlev võlvkäik, mis viib suletud korallsilindrist avamerele. Uljaspeadele on see suureks eneseteostuseks, kui nad suudavad laskuda silindri siseseina mööda võlvini, ujuda mööda võlvkäiku avamerele ja tõusta eluga pinnale. Miks nad seal hukkuvad? Tavalist suruõhku hingavad hobisukeldujad võivad Egiptuses sukelduda kuni 30 meetri sügavusele, paljudes teistes maades kuni 40 meetri sügavusele. Egiptuses on sukeldumine üsna arvestatav majandusharu ja seetõttu on maksimumsügavust 10 meetri võrra kärbitud. Lihtsalt ohutuse mõttes. Mida sügavamale suruõhuga minnakse, seda tõenäolisem on, et võib tulla probleeme.
Kui su tööks on…
Blue Hole’i võlv on aga 54 meetri sügavusel – üksjagu allpool suruõhku hingavate sukeldujate ohutuse piiri. Teiseks põhjuseks on just seesama sukeldumise kommertslikkus. Raha ei haise – balloon pannakse selga igale lollile, kes maksta jaksab. Sukeldumislitsentsi omavad sageli sellised tolad, keda ei võiks järelevalveta isegi vanni lubada. Sama kehtib mõne sukeldumisinstruktori kohta. Kohalik tehnilise sukeldumise instruktor Tarek Omar räägib, et Dhahabis on sukeldumisinstruktoreid, kes isegi oma nime kirjutada ei oska, rääkimata sukeldumisprofiilide arvutamisest.
Kui su tööks on…
Blue Hole’i võlv on aga 54 meetri sügavusel – üksjagu allpool suruõhku hingavate sukeldujate ohutuse piiri. Teiseks põhjuseks on just seesama sukeldumise kommertslikkus. Raha ei haise – balloon pannakse selga igale lollile, kes maksta jaksab. Sukeldumislitsentsi omavad sageli sellised tolad, keda ei võiks järelevalveta isegi vanni lubada. Sama kehtib mõne sukeldumisinstruktori kohta. Kohalik tehnilise sukeldumise instruktor Tarek Omar räägib, et Dhahabis on sukeldumisinstruktoreid, kes isegi oma nime kirjutada ei oska, rääkimata sukeldumisprofiilide arvutamisest.
Tarek Omaril on veel teinegi põnev amet – ta on Blue Hole’i laibakoristaja. Seda küll reservatsioonidega – sügavamal kui 209 meetrit pole ta käinud. Tema vaikivad kliendid, kes lebavad Blue Hole’i avamere poole kaldu oleval põhjal sellest sügavusest kaugemal, peavad ootama, kuni Tarek oma võimeid arendab ja võtab ette sügavamaid retki. Tarek on elus teinud üle kümne otsimismissiooni ning möönab, et alati ta hukkunut ei leia. Nii oli see ka viimati, 2004. aasta augustis hukkunud venelasest sukeldujaga. Tarek leidis 175 meetri sügavuselt tema varustuse, meest ennast aga mitte.
Hea dokumentaal Blue Hole'ist:
Surmapõlgurid
Tarek ütleb, et läheb oma vaikivaid kliente põhjast üles tõstma sama kiretult, nagu tooks ta keldrist kartuleid. Ta ei tunne neile kaasa, sest arvab, et nendega juhtus just see, mida nad otsisid. Sukeldumine ei olevat ohtlik ala, kui vee alla minnes peale muu varustuse ka mõistus kaasa võtta. Kahesaja meetri sügavused sukeldumised on ise ühed elu ja surma piiril balansseerimised. Sellises sügavuses ei ole ruumi ainsakski veaks, kõik peab töötama laitmatult. 200 meetri sügavusele minnakse mitte suruõhu, vaid hapniku/lämmastiku/heeliumi ja lämmastiku/hapniku segudega.
Tarek ütleb, et läheb oma vaikivaid kliente põhjast üles tõstma sama kiretult, nagu tooks ta keldrist kartuleid. Ta ei tunne neile kaasa, sest arvab, et nendega juhtus just see, mida nad otsisid. Sukeldumine ei olevat ohtlik ala, kui vee alla minnes peale muu varustuse ka mõistus kaasa võtta. Kahesaja meetri sügavused sukeldumised on ise ühed elu ja surma piiril balansseerimised. Sellises sügavuses ei ole ruumi ainsakski veaks, kõik peab töötama laitmatult. 200 meetri sügavusele minnakse mitte suruõhu, vaid hapniku/lämmastiku/heeliumi ja lämmastiku/hapniku segudega.
Peale eelkirjeldatud hulljulgete amatööride ja kõrgelt kvalifitseeritud tehniliste sukeldujate on Blue Hole treenimispaigaks veel ühtedele elu ja surma piiril balansseerimist harrastavatele inimestele – freediver’itele ehk vabasukeldujatele. Need on hullud, kes sukelduvad ebainimlikesse sügavustesse vaid kopsutäie õhuga. Seljas on neil märgülikond nagu sukeldujail ikka, peas mask, et oleks võimalik vee all näha, ja jalas kas üks lai monolest või kaks hiiglapikka lesta. Ümber piha on tinavöö. Mida aga pole, on õhuballoon ja sukeldujavest. Vabasukeldujad on valinud treenimispaigaks Blue Hole’i seetõttu, et selles hiiglasügavas koralltünnis pole hoovusi. Samuti on see kaldale lähedal – praktiliselt veepiirilt võid laskuda üle saja meetri sügavusse.
Blue Hole’is peetakse aeg-ajalt ka rahvusvahelisi vabasukeldujate võistlusi ning kokkuvõtteks võib öelda, et seal põimuvad maailma tipptasemel sukeldujate ja paketituristidest täielike algajate teed. Ning kui peale muu varustuse ka mõistus kaasa võtta, siis pole Blue Hole sugugi ohtlik.
Yuri Lipski, 22 aastane sukeldumisinstruktor sisenes Blue Hole'i 22 aprill 2000 ning sealt enam elusana välja ei tulnud. Tal oli kaasas kaamera mis filmis kogu tema sukeldumise. Mees filmis iseenda surma.
reede, 3. august 2007
Kuidas ma sukeldumispisikusse nakatusin
Kõik sai alguse sellest, kui minu hea sõber Ermo, kes on juba sellel alal vana tegija kutsus meid proovisukeldumisele. Nii me siis asusimegi Aivsiga 24 juuli pärastlõunal teele Äntu sinijärve poole. Imre pani tsikliga ees ajama. Lauri, Hedy ja Helen pidid õhtul järgi tulema. Ilm oli soe, pilved hakkasid kogunema.
Enne hüppasime veel kiirelt poest läbi ning ostsime söögi ja joogipoolist kaasa sest plaan nägi ette kahepäevast üritust. Sõit kulges kaardi järgi eriliste viperusteta, kui välja arvata see, et Imre Türil maha võeti (kiirus). Algul võtsime suuna Väike-Maarja peale, sealt edasi sihtkohta 6-7 km.
Niipea kui me kohale jõudsime hakkas kohe sadama, mõtlesin veel, et tore lugu küll kui niiviisi jääbki. Õnneks oli olemas korralik katusealune koos laua ja pinkidega, kõrval oli lõkkeplats koos puuriida ja muu tarvilikuga, natuke eemal aga mingi püstkoja moodi ehitis ja isegi WC. Selle eest täname rmk’d. Kogu vajaminev varustus oli korralikult murule laotatud. Kohal oli juba omajagu rahvast, enamus TopDivingu tegelased, mõned algajad nagu meie, kaasa arvatud Jaak oma teise poolega kes olid juba varem kohale jõudnud. Ermo habemepuhma varjust tabasin ära kavala muige.
Esialgu ei toimunud suurt midagi, istusime katuse all, pahvisime tubakat, ootasime vihma lõppu ja ajasime niisama juttu. Viimaks sadu enamvähem lakkas, jäi ainult ebamäärane ude. Nüüd sai natukene ümbrusega tutvuda. Järv ise on küllalt väike (2,4 ha) aga kahtlemata parima nähtavusega Eestis. Kaldal seistes võis vabalt põhja vaadata. Vesi oli palja jalaga katsudes külm, see on tingitud rohketest allikatest järve põhjas, mis samas ka selle veekogu suurimad vaatamisväärsused on. Tahtmatult käis peast läbi mõte, kas ikka tasub. Kalipso soojapidavusest polnud mul tookord veel aimugi. Panime Aivsiga telgi püsti.
Saabus aeg briefingkuks mille läbiviia oli Ermo. Istusime pinkidel nagu koolipoisid. Tutvusin varustusega, sain teada kuhu mingi vidin käib ja mida teeb, kuidas õiget maski valida ja et see uduseks ei kipuks tuleb sinna sisse sülitada, kogu jama laiali hõõruda ning seejärel vees läbi loputada, kuidas peas rõhku tasakaalustada, õppisin käemärke, jne… Üldiselt pidi asi välja nägema nii, et kõigepealt varustus selga, vette minnakse koos personaalse instruktoriga kes hoiab kogu aeg sul natist kinni ning suunab sind kuhu vaja, kontrollib ujuvust ning sügavust. Endal pole vaja teha muud kui tunda end kui kala vees ja kogu veealust maailma täiel rinnal nautida. Koos tehakse üks ring ja siis kaldale tagasi. Helistasin Helenile, ta lubas varahommikuks kohal olla.
Instruktaaž tehtud, oli aeg hakata endale varustust selga ajama. Kalipsoga mis mulle anti oli tükk tegemist, raip kiskus igalt poolt ja oli tunne nagu oleks teine nahk ümber kuid sellega harjus peagi. Kalipsodega pidigi olema nii, et leida seda õiget, mis just sulle hästi istub on küllalt raske. Seejärel jalga saapad ja kätte kindad. Maski leidsin ka sobiva. Osad olid juba vees oma esimest alvevaatlust tegemas. Mina ootasin ja jälgisin kuidas asi käib. Naljakas oli vaadata kui viis-kuus inimest korraga, ninad veest väljas hulpisid, meenutades rohkem hülgeid kui sukeldujaid. Klemm vajus vägisi kõrvuni.
Nüüd oli minu kord. Panin endale raskusevöö külge ja istusin puidust lavatsile mis oli kaldast vette ehitatud. Jalad üle ääre vees aidati mulle selga kompensatsioonivest koos ballooniga ja kõige muuga. See asjandus kaalub kuival maal päris palju. Lestad jalga, mask ette ja vees ma olingi. Põhja ei vajunud, sest vest millega ujuvust timmitakse oli õhku täis. Kalipso vahelt nirises sisse vett. Mõnus tunne oli. Külm ei olnud. Keha soojendab kalipsos oleva vee ja nii ei pea külmapoisse kartma. Ujusime Ermoga veidi eemale ning see kauaoodatud hetk oligi käes. Ärevus oli üle keskmise. Kärsitus oli suur. Regu ots suhu, õhk vestist välja ja minek.
Laskusime vaikselt allapoole. Imelik tunne oli. Pole ju harjunud vee all hingama. Laskusime sügavamale, nii kolme-nelja meetri peale. Kippusin vänderdama ja küljelt küljele kalduma. Hiljem selgus, et raskusevöö oli pisut viltu. Ilus oli. Nähtavuse arvasin üle kümne meetri. Jõudsime esimese allikakraatrini, panin tähele, et vesi väreles pisut selle kohal. See tuleb sellest kui soe ja allikast tulev külm vesi kokku saavad. Omapärane vaatepilt. Kahju, et päikest ei paistnud, siis oleks kindlasti kogu vaatemäng veel ilusam olnud. Järve põhi oli kaetud madala, tiheda taimestikuga mida kattis hele mudakiht. Siin seal oli märgata mõnda puunotti. Otsisin kalu kuid nägin ainult ühte. Tegelikult olin nii põnevil ning tahtsin kõike ja hästi palju korraga näha, ehk seepärast ei pannud ma ka kalu tähele. Ermo aegajalt küsis (näitas käemärgiga) “kas kõik on OK?” ja mina vastasin, et “OK”. Tundsin seal all ennast päris mõnusasti. Mulistasime veel mõnda aega ja oligi aeg kaldale ronida.
Teadustasin kõva häälega, et minust saab nüüd tuuker… Järgmine ootas juba oma korda. Hakkas jälle sadama. Jalutasin tagasi lõkkeplatsile. Lauri helistas ja teatas, et nad said Hedyga kõva sahmaka kaela (nad ka tsikliga), ööbivad Rakveres ja et jõuavad hommikul. Vahepeal olid mingid lätlased kohale jõudnud ja lõkke üles teinud. Nüüd püüdsid telki üles panna. Turistid.
Panin oma armsad riided jälle selga. Muljetamist oli omavahel kõvasti. Kõik olid rahulolevate nägudega ja enamgi veel. Istusime ümber lõkke, grillisime vorstijuppe, viskasime nalja, suitsetasime sigaretti ja jõime õlut peale. Lätlased olid saladuslikult kuhugi kadunud. Üllatavalt soe oli. Vihma ka enam ei sadanud. Telki ronisime päris hilja (mina, Ermo ja Aivs). Muidugi seal alles õige huumor hakkas. Unemati saatsime kuradile. Pole juba ammu nii palju naernud- “Sada väikest hiina naist, tulid mulle külla Taist…” :D Väljas oli juba ammu valge kui lõpuks magama jäin.
***
25 juuli hommik.
Niisiis. Seekord oli natuke huvitavam sukeldumine. Õppetunnid olid kasulikud. Leppisime Aivsiga kokku, et läheme koos OWD’d tegema. Minul on väike salaplaan ka kõik ülejäänud kursused ära teha. Mis sellest välja tuleb näitab aeg.
Varsti läksid kõik peale minu, Ermo ja Aivsi minema. Meie jäime veel loodust nautima. Päike oli vahepeal välja tulnud. Käisime Väike-Maarjas poes. Sõime, analüüsisime mis õieti ja mis valesti tegime. Mingi aeg hakkasin tajuma kohutavat väsimust, sees oli tunne nagu oleks kuus pakki suitsu järjest ära tirinud, miski justkui rõhus kopsudele. Pea ka valutas veidi. Tekkis väike hirm, et asi on tõsine nagu erektsiooni probleem, et selle põhja ja pinna vahel kiiresti pendeldamisega miskit kopsudes ära ei rikkunud. Tegelikult oli kõik korras, organism polnud lihtsalt veel harjunud sellise keskkonnaga. Vähemalt jääb mulle hästi meelde üks tähtis reegel- ÄRA KUNAGI RAHMELDA VEE ALL!
Üritasin magada. Ermo ja Aivs läksid ümbrust avastama- lähedal on veel Äntu valgjärv ja rohejärv. Nad olid paar tundi ära. Kui tagasi jõudsid hakkasime minekule sättima. Panime asjad kokku ja koristasime ümbruse. Koduteel sadas jälle paduvihma. Olime mõlemad Aivsiga leidnud endale uue hobi…
Enne hüppasime veel kiirelt poest läbi ning ostsime söögi ja joogipoolist kaasa sest plaan nägi ette kahepäevast üritust. Sõit kulges kaardi järgi eriliste viperusteta, kui välja arvata see, et Imre Türil maha võeti (kiirus). Algul võtsime suuna Väike-Maarja peale, sealt edasi sihtkohta 6-7 km.
Niipea kui me kohale jõudsime hakkas kohe sadama, mõtlesin veel, et tore lugu küll kui niiviisi jääbki. Õnneks oli olemas korralik katusealune koos laua ja pinkidega, kõrval oli lõkkeplats koos puuriida ja muu tarvilikuga, natuke eemal aga mingi püstkoja moodi ehitis ja isegi WC. Selle eest täname rmk’d. Kogu vajaminev varustus oli korralikult murule laotatud. Kohal oli juba omajagu rahvast, enamus TopDivingu tegelased, mõned algajad nagu meie, kaasa arvatud Jaak oma teise poolega kes olid juba varem kohale jõudnud. Ermo habemepuhma varjust tabasin ära kavala muige.
Esialgu ei toimunud suurt midagi, istusime katuse all, pahvisime tubakat, ootasime vihma lõppu ja ajasime niisama juttu. Viimaks sadu enamvähem lakkas, jäi ainult ebamäärane ude. Nüüd sai natukene ümbrusega tutvuda. Järv ise on küllalt väike (2,4 ha) aga kahtlemata parima nähtavusega Eestis. Kaldal seistes võis vabalt põhja vaadata. Vesi oli palja jalaga katsudes külm, see on tingitud rohketest allikatest järve põhjas, mis samas ka selle veekogu suurimad vaatamisväärsused on. Tahtmatult käis peast läbi mõte, kas ikka tasub. Kalipso soojapidavusest polnud mul tookord veel aimugi. Panime Aivsiga telgi püsti.
Saabus aeg briefingkuks mille läbiviia oli Ermo. Istusime pinkidel nagu koolipoisid. Tutvusin varustusega, sain teada kuhu mingi vidin käib ja mida teeb, kuidas õiget maski valida ja et see uduseks ei kipuks tuleb sinna sisse sülitada, kogu jama laiali hõõruda ning seejärel vees läbi loputada, kuidas peas rõhku tasakaalustada, õppisin käemärke, jne… Üldiselt pidi asi välja nägema nii, et kõigepealt varustus selga, vette minnakse koos personaalse instruktoriga kes hoiab kogu aeg sul natist kinni ning suunab sind kuhu vaja, kontrollib ujuvust ning sügavust. Endal pole vaja teha muud kui tunda end kui kala vees ja kogu veealust maailma täiel rinnal nautida. Koos tehakse üks ring ja siis kaldale tagasi. Helistasin Helenile, ta lubas varahommikuks kohal olla.
Instruktaaž tehtud, oli aeg hakata endale varustust selga ajama. Kalipsoga mis mulle anti oli tükk tegemist, raip kiskus igalt poolt ja oli tunne nagu oleks teine nahk ümber kuid sellega harjus peagi. Kalipsodega pidigi olema nii, et leida seda õiget, mis just sulle hästi istub on küllalt raske. Seejärel jalga saapad ja kätte kindad. Maski leidsin ka sobiva. Osad olid juba vees oma esimest alvevaatlust tegemas. Mina ootasin ja jälgisin kuidas asi käib. Naljakas oli vaadata kui viis-kuus inimest korraga, ninad veest väljas hulpisid, meenutades rohkem hülgeid kui sukeldujaid. Klemm vajus vägisi kõrvuni.
Nüüd oli minu kord. Panin endale raskusevöö külge ja istusin puidust lavatsile mis oli kaldast vette ehitatud. Jalad üle ääre vees aidati mulle selga kompensatsioonivest koos ballooniga ja kõige muuga. See asjandus kaalub kuival maal päris palju. Lestad jalga, mask ette ja vees ma olingi. Põhja ei vajunud, sest vest millega ujuvust timmitakse oli õhku täis. Kalipso vahelt nirises sisse vett. Mõnus tunne oli. Külm ei olnud. Keha soojendab kalipsos oleva vee ja nii ei pea külmapoisse kartma. Ujusime Ermoga veidi eemale ning see kauaoodatud hetk oligi käes. Ärevus oli üle keskmise. Kärsitus oli suur. Regu ots suhu, õhk vestist välja ja minek.
Laskusime vaikselt allapoole. Imelik tunne oli. Pole ju harjunud vee all hingama. Laskusime sügavamale, nii kolme-nelja meetri peale. Kippusin vänderdama ja küljelt küljele kalduma. Hiljem selgus, et raskusevöö oli pisut viltu. Ilus oli. Nähtavuse arvasin üle kümne meetri. Jõudsime esimese allikakraatrini, panin tähele, et vesi väreles pisut selle kohal. See tuleb sellest kui soe ja allikast tulev külm vesi kokku saavad. Omapärane vaatepilt. Kahju, et päikest ei paistnud, siis oleks kindlasti kogu vaatemäng veel ilusam olnud. Järve põhi oli kaetud madala, tiheda taimestikuga mida kattis hele mudakiht. Siin seal oli märgata mõnda puunotti. Otsisin kalu kuid nägin ainult ühte. Tegelikult olin nii põnevil ning tahtsin kõike ja hästi palju korraga näha, ehk seepärast ei pannud ma ka kalu tähele. Ermo aegajalt küsis (näitas käemärgiga) “kas kõik on OK?” ja mina vastasin, et “OK”. Tundsin seal all ennast päris mõnusasti. Mulistasime veel mõnda aega ja oligi aeg kaldale ronida.
Teadustasin kõva häälega, et minust saab nüüd tuuker… Järgmine ootas juba oma korda. Hakkas jälle sadama. Jalutasin tagasi lõkkeplatsile. Lauri helistas ja teatas, et nad said Hedyga kõva sahmaka kaela (nad ka tsikliga), ööbivad Rakveres ja et jõuavad hommikul. Vahepeal olid mingid lätlased kohale jõudnud ja lõkke üles teinud. Nüüd püüdsid telki üles panna. Turistid.
Panin oma armsad riided jälle selga. Muljetamist oli omavahel kõvasti. Kõik olid rahulolevate nägudega ja enamgi veel. Istusime ümber lõkke, grillisime vorstijuppe, viskasime nalja, suitsetasime sigaretti ja jõime õlut peale. Lätlased olid saladuslikult kuhugi kadunud. Üllatavalt soe oli. Vihma ka enam ei sadanud. Telki ronisime päris hilja (mina, Ermo ja Aivs). Muidugi seal alles õige huumor hakkas. Unemati saatsime kuradile. Pole juba ammu nii palju naernud- “Sada väikest hiina naist, tulid mulle külla Taist…” :D Väljas oli juba ammu valge kui lõpuks magama jäin.
***
25 juuli hommik.
Luugid lõin lahti 08:30. Kerge eine. Lauri ja Hedy jõudsid kohale. Helistasin uuesti Helenile- oli teine sisse maganud, et pole mõtet enam tulla. Ehk mõni teine kord. Taevas oli endiselt pilves kuigi vahepeal juba lubas natuke päikest. Otsustasime Aivsiga uuesti alla minna. Selgus, et Lätlased olid ka sukelduma tulnud, nemadki sättisid oma varustust. Seekord teadsin mis mind juba ees ootab (enamvähem). Kui Lauri ja Hedyga toimetati samamoodi nagu meiega eelmine päev siis seekord lubas Ermo meil Aivsiga ka natuke omapead tegutseda. Kuigi kõik ei läinud viperusteta. Kohe alguses.
Ermo viis minu esimesena alla, seejärel läks üles Aivsi järgi, mina pidin lihtsalt ootama. Nii ma siis istusingi järve põhjas, tagumik mudas. Mõtlesin, et keeraks end ümber ja vaataks senikaua niisama ringi. Hakkasin siis end ümber pöörama. Ega see niisama lihtsalt ei käinudki, vaja oli natuke siblida. Keset siblimist aga taipasin ühtäkki, et vee all siblimine tähendab samas ka edasi liikumist, samal ajal tuli Ermo käsi ja tiris mu juba pinnale. Mees oli päris ehmunud. Olime ju tema vastutada. Olin mööda põhja jupp maad edasi liikunud, mudapilv järgi nagu padakonn. Sain veidi tõreleda. Õigus ka, tuleb kuulata mida sulle räägitakse. Laskusime uuesti alla.
Seekord ootasin ilusti oma kohal. Ei hakanud siplema. Varsti tuligi Ermo koos Aivsiga. Proovisime iseseisvalt ujuvust paika saada (õhku vesti sisse ja välja lastes). No ei saanud paika. Amatöörid. Pendeldasime mitu korda pinna ja põhja vahet. Selgeks sai, et harjutada tuleb veel palju.
Seekord sain tunda ka rõhumuutust. Sügavust oli kuskil neli meetrit. Kõrvadesse lõi valu. Pole midagi hullu, teadsin kuidas rõhku tasakaalustada (instruktaažist oli kasu), surusin nina kinni ja puhusin. Lõpuks oli jälle kõik kombes. Ermo suunas mind ja mul hakkas juba järjest paremini välja tulema. Ei vänderdanud enam nii palju, liigutused olid sujuvamad, ujuvus tundus ka enamvähem olema. Ise olin ka rahulikum kui eelmine kord.
Panin tähele, et kalda lähedal oli palju kalu, peamiselt ahven, kui ma ei eksi. Ujusin koos nendega. Huvitaval kombel kalad ei peljanud, ilmselt pidasid mind ka mingiks vee elukaks. Lasid end peaaegu katsudagi. Lahe tunne oli. Haugi oleks tahtnud näha. Ujusin ka ühe suure allikakraatri juurde, selle kohal hõljudes tundsin kuidas maski ümbert nägu külmetas. Konsoolilt lugesin temperatuuriks neli kraadi. Natuke aega liuglesin veel ringi kuni mano seier 50 bar’i näitas, aeg oli kaldale minna.
Ermo viis minu esimesena alla, seejärel läks üles Aivsi järgi, mina pidin lihtsalt ootama. Nii ma siis istusingi järve põhjas, tagumik mudas. Mõtlesin, et keeraks end ümber ja vaataks senikaua niisama ringi. Hakkasin siis end ümber pöörama. Ega see niisama lihtsalt ei käinudki, vaja oli natuke siblida. Keset siblimist aga taipasin ühtäkki, et vee all siblimine tähendab samas ka edasi liikumist, samal ajal tuli Ermo käsi ja tiris mu juba pinnale. Mees oli päris ehmunud. Olime ju tema vastutada. Olin mööda põhja jupp maad edasi liikunud, mudapilv järgi nagu padakonn. Sain veidi tõreleda. Õigus ka, tuleb kuulata mida sulle räägitakse. Laskusime uuesti alla.
Seekord ootasin ilusti oma kohal. Ei hakanud siplema. Varsti tuligi Ermo koos Aivsiga. Proovisime iseseisvalt ujuvust paika saada (õhku vesti sisse ja välja lastes). No ei saanud paika. Amatöörid. Pendeldasime mitu korda pinna ja põhja vahet. Selgeks sai, et harjutada tuleb veel palju.
Seekord sain tunda ka rõhumuutust. Sügavust oli kuskil neli meetrit. Kõrvadesse lõi valu. Pole midagi hullu, teadsin kuidas rõhku tasakaalustada (instruktaažist oli kasu), surusin nina kinni ja puhusin. Lõpuks oli jälle kõik kombes. Ermo suunas mind ja mul hakkas juba järjest paremini välja tulema. Ei vänderdanud enam nii palju, liigutused olid sujuvamad, ujuvus tundus ka enamvähem olema. Ise olin ka rahulikum kui eelmine kord.
Panin tähele, et kalda lähedal oli palju kalu, peamiselt ahven, kui ma ei eksi. Ujusin koos nendega. Huvitaval kombel kalad ei peljanud, ilmselt pidasid mind ka mingiks vee elukaks. Lasid end peaaegu katsudagi. Lahe tunne oli. Haugi oleks tahtnud näha. Ujusin ka ühe suure allikakraatri juurde, selle kohal hõljudes tundsin kuidas maski ümbert nägu külmetas. Konsoolilt lugesin temperatuuriks neli kraadi. Natuke aega liuglesin veel ringi kuni mano seier 50 bar’i näitas, aeg oli kaldale minna.
 |
| Allikas: TopDiving |
Niisiis. Seekord oli natuke huvitavam sukeldumine. Õppetunnid olid kasulikud. Leppisime Aivsiga kokku, et läheme koos OWD’d tegema. Minul on väike salaplaan ka kõik ülejäänud kursused ära teha. Mis sellest välja tuleb näitab aeg.
Varsti läksid kõik peale minu, Ermo ja Aivsi minema. Meie jäime veel loodust nautima. Päike oli vahepeal välja tulnud. Käisime Väike-Maarjas poes. Sõime, analüüsisime mis õieti ja mis valesti tegime. Mingi aeg hakkasin tajuma kohutavat väsimust, sees oli tunne nagu oleks kuus pakki suitsu järjest ära tirinud, miski justkui rõhus kopsudele. Pea ka valutas veidi. Tekkis väike hirm, et asi on tõsine nagu erektsiooni probleem, et selle põhja ja pinna vahel kiiresti pendeldamisega miskit kopsudes ära ei rikkunud. Tegelikult oli kõik korras, organism polnud lihtsalt veel harjunud sellise keskkonnaga. Vähemalt jääb mulle hästi meelde üks tähtis reegel- ÄRA KUNAGI RAHMELDA VEE ALL!
Üritasin magada. Ermo ja Aivs läksid ümbrust avastama- lähedal on veel Äntu valgjärv ja rohejärv. Nad olid paar tundi ära. Kui tagasi jõudsid hakkasime minekule sättima. Panime asjad kokku ja koristasime ümbruse. Koduteel sadas jälle paduvihma. Olime mõlemad Aivsiga leidnud endale uue hobi…
 |
| Asjaosalised. |
Tellimine:
Postitused (Atom)